03-04-2007, 12:37 PM
K2arpmanile: juhtus jah nii, et olin, nagu vanasti öeldi – tegudega tänases, mõtetega homses (nüüd viga parandatud).
Kui auto oli väljast enam-vähem normaalse ilme omandanud, algasid salongitööd. Esmalt tuli välja vahetada lagi, sest vana oli mitmest kohast lõhki ja üldse oli selle väljanägemine allpool igasugust arvestust. Et ma ise seda tööd ei osanud, otsisin infot siit ja sealt ning jäin lõpuks peatuma firma Polster juurde. Hind tundus suhteliselt normaalne olevat ning ka pikka järjekorda polnud. Samuti sujus lae tegemine ladusalt: sõitsin kohale, tehti mõned fotod ning ca nädala pärast oli mees minu juures juba valmis laega. Et mul endal sooja garaaži polnud (külmade ilmade tõttu oli seda aga liimi kuivamiseks vaja), sai autoga sõidetud naabrimehe garaaži ja töö võis alata. Mõne tunni möödudes helises telefon ning võiski juba autole järele minna.
Mida öelda kokkuvõtteks. Töö oli igati korralik ning kui millegi üle nuriseda saab, siis vahest naha kvaliteedi üle. Nagu päevavalgel selgus, kippus seda kattev värv mõnest kohast õige väheke maha kooruma ning seda ilmselt nendest kohtadest, mida lage paigaldades rohkem oli muditud-muljutud. Õnneks jäi suurem osa taolistest kohtadest erinevate tihendite ja plastikdetailide alla ning seega üldilmet eriti ei rikkunud.
Et seoses lae paigaldusega oli autost eemaldatud armatuurlaud (muidu oleks olnud võimatu esimesi aknaposte nahaga katta), sai järgnevalt käsile võetud signalisatsiooni ning raadioaparatuuri paigaldamine. Alarmsüsteemiks sai valitud Eaglemaster ja seda töökaaslase soovitusel. Oli too ju tema Opelit juba tükk aega vapralt teeninud ning pealegi tegeleb tema vend nende müügiga.
Kogu komplekt maksis vaid 750 krooni ning selle raha eest oli „kaupa” küll. Kui lühidalt seadme võimalustest rääkida, siis signa alla saab panna kõik uksed, mootori- ja pagasiruumi ning lisaks töötab see ka põrutusele. Reguleerida saab nii põrutuse kui ka helisignaali tugevust, samuti on võimalik seadet ühendada aknaid liigutavate elektrimootoritega, et aknad alarmi sisse lülitamisel automaatselt sulguksid. Seadme võib ühendada ka süütelukuga, mis teeb võimatuks auto käivitamise. Lisaks sellele on olemas veel mitmeid erirežiime, nagu auto uuesti signalisatsiooni alla lülitamine, kui 30 sekundi jooksul uksi või pagasiruumi ei avata. Armatuurlaual vilkuv lambikene ja suunatulede vilkumiste arv signa mahavõtmisel annavad aga teada ka sellest, kui vahepeal on alarm miskipärast tööle rakendunud. Kogu süsteem töötab infrapunakiire abil ning pult käib nagu ikka võtmehoidja külge.
Mäletan, et kunagi oli siin foorumis juttu sellest, millist alarmsüsteemi vanale autole paigutada. Usun küll, et Eaglemaster on selleks piisavalt hea süsteem ning hind pole ka nii kõrge, et tasuks ära vaeva midagi samalaadset ise ehitada ja lüliteid kusagile kaitseraua alla peita. Tõsi, süsteemi paigaldamine pole just väga lihtne, kuid et töökaaslane oli seda varem teinud, saime paari-kolme tunniga hakkama.
Et nii esiuste polstritesse kui ka tagaakna juures asuvasse paneeli oli juba keegi kõlariaugud sisse lõiganud, otsustasin autosse paigaldada tänapäevase neljakõlarilise süsteemi. Esiteks säästis see mind uute uksepolstrite tegemisest ning teiseks ehitan ma ikkagi ju n-ö igapäevaautot, kus tahaks vahel ka veidi head muusikat kuulata. Ning kui kunagi peakski tekkima soov näiteks musta numbrit taotleda, pole ma vähemalt asju hullemaks teinud, kui need minuni jõudes olid. Pole ju vahet, millal asjad võimalikult originaalilähedaseks taastada.
Kui kõlaritest rääkida, siis taha sai paigutatud ovaalkujuga Hertzid, ette aga ümmargused Clarionid. Kõlarid sai valitud põhimõttel, et heli oleks suhteliselt tasemel n-ö tavasüsteemi jaoks (parema kvaliteedi saamiseks tuleks juba paigaldad eraldi võimendus, kuid „kontsertsaali” ehitamine polnud minu eesmärk).
Uksepolstrite (või vähemalt nende alumise osa) uuendamisest pääsemiseks jäid esialgu paigale ka Soome päritolu „jalamatid”, sest nendegi all oli nahk üpris räbal. Polstreid sai veidikene siiski lapitud, milleks kulus marjaks ära üks väikene originaalnaha riba, mille ma tagaistme ja põranda vahelt leidsin. Nimelt pole taolist pronksivärvi nahka just lihtne leida (selle probleemi juures peatun pikemalt istmete juurde jõudes). Samuti pole ükski töökoda võimeline järele tegema uksepolstrite ülaosa mustrit.
Kui auto oli väljast enam-vähem normaalse ilme omandanud, algasid salongitööd. Esmalt tuli välja vahetada lagi, sest vana oli mitmest kohast lõhki ja üldse oli selle väljanägemine allpool igasugust arvestust. Et ma ise seda tööd ei osanud, otsisin infot siit ja sealt ning jäin lõpuks peatuma firma Polster juurde. Hind tundus suhteliselt normaalne olevat ning ka pikka järjekorda polnud. Samuti sujus lae tegemine ladusalt: sõitsin kohale, tehti mõned fotod ning ca nädala pärast oli mees minu juures juba valmis laega. Et mul endal sooja garaaži polnud (külmade ilmade tõttu oli seda aga liimi kuivamiseks vaja), sai autoga sõidetud naabrimehe garaaži ja töö võis alata. Mõne tunni möödudes helises telefon ning võiski juba autole järele minna.
Mida öelda kokkuvõtteks. Töö oli igati korralik ning kui millegi üle nuriseda saab, siis vahest naha kvaliteedi üle. Nagu päevavalgel selgus, kippus seda kattev värv mõnest kohast õige väheke maha kooruma ning seda ilmselt nendest kohtadest, mida lage paigaldades rohkem oli muditud-muljutud. Õnneks jäi suurem osa taolistest kohtadest erinevate tihendite ja plastikdetailide alla ning seega üldilmet eriti ei rikkunud.
Et seoses lae paigaldusega oli autost eemaldatud armatuurlaud (muidu oleks olnud võimatu esimesi aknaposte nahaga katta), sai järgnevalt käsile võetud signalisatsiooni ning raadioaparatuuri paigaldamine. Alarmsüsteemiks sai valitud Eaglemaster ja seda töökaaslase soovitusel. Oli too ju tema Opelit juba tükk aega vapralt teeninud ning pealegi tegeleb tema vend nende müügiga.
Kogu komplekt maksis vaid 750 krooni ning selle raha eest oli „kaupa” küll. Kui lühidalt seadme võimalustest rääkida, siis signa alla saab panna kõik uksed, mootori- ja pagasiruumi ning lisaks töötab see ka põrutusele. Reguleerida saab nii põrutuse kui ka helisignaali tugevust, samuti on võimalik seadet ühendada aknaid liigutavate elektrimootoritega, et aknad alarmi sisse lülitamisel automaatselt sulguksid. Seadme võib ühendada ka süütelukuga, mis teeb võimatuks auto käivitamise. Lisaks sellele on olemas veel mitmeid erirežiime, nagu auto uuesti signalisatsiooni alla lülitamine, kui 30 sekundi jooksul uksi või pagasiruumi ei avata. Armatuurlaual vilkuv lambikene ja suunatulede vilkumiste arv signa mahavõtmisel annavad aga teada ka sellest, kui vahepeal on alarm miskipärast tööle rakendunud. Kogu süsteem töötab infrapunakiire abil ning pult käib nagu ikka võtmehoidja külge.
Mäletan, et kunagi oli siin foorumis juttu sellest, millist alarmsüsteemi vanale autole paigutada. Usun küll, et Eaglemaster on selleks piisavalt hea süsteem ning hind pole ka nii kõrge, et tasuks ära vaeva midagi samalaadset ise ehitada ja lüliteid kusagile kaitseraua alla peita. Tõsi, süsteemi paigaldamine pole just väga lihtne, kuid et töökaaslane oli seda varem teinud, saime paari-kolme tunniga hakkama.
Et nii esiuste polstritesse kui ka tagaakna juures asuvasse paneeli oli juba keegi kõlariaugud sisse lõiganud, otsustasin autosse paigaldada tänapäevase neljakõlarilise süsteemi. Esiteks säästis see mind uute uksepolstrite tegemisest ning teiseks ehitan ma ikkagi ju n-ö igapäevaautot, kus tahaks vahel ka veidi head muusikat kuulata. Ning kui kunagi peakski tekkima soov näiteks musta numbrit taotleda, pole ma vähemalt asju hullemaks teinud, kui need minuni jõudes olid. Pole ju vahet, millal asjad võimalikult originaalilähedaseks taastada.
Kui kõlaritest rääkida, siis taha sai paigutatud ovaalkujuga Hertzid, ette aga ümmargused Clarionid. Kõlarid sai valitud põhimõttel, et heli oleks suhteliselt tasemel n-ö tavasüsteemi jaoks (parema kvaliteedi saamiseks tuleks juba paigaldad eraldi võimendus, kuid „kontsertsaali” ehitamine polnud minu eesmärk).
Uksepolstrite (või vähemalt nende alumise osa) uuendamisest pääsemiseks jäid esialgu paigale ka Soome päritolu „jalamatid”, sest nendegi all oli nahk üpris räbal. Polstreid sai veidikene siiski lapitud, milleks kulus marjaks ära üks väikene originaalnaha riba, mille ma tagaistme ja põranda vahelt leidsin. Nimelt pole taolist pronksivärvi nahka just lihtne leida (selle probleemi juures peatun pikemalt istmete juurde jõudes). Samuti pole ükski töökoda võimeline järele tegema uksepolstrite ülaosa mustrit.