02-07-2007, 10:12 AM
Tahaks kah mõned mõtted välja ütelda, kuid ei leidnud selleks sobivat teemat, seepärast tegin uue.
Saaremaalt ei satu Järva-Jaani just mitte sageli. Sel nädalavahetusel sai see pikka aega oodatud sõit siiski teoks, sihiks loomulikult Varjupaiga külastamine. Plaanis oli muidugi ka Muuseumipapal kätt suruda. Kohalikust bensiinijaamast saime täpsemad juhised, et otsitavat paika leida, kuid peremehe kohta lausuti, et too olevat kusagile üritusele sõitnud. Ega see meid väga ei häirinud, sest aeg oli hiline ja öömaja otsimine muutus üha tähtsamaks. Panime juhatuse järgi varjupaiga väravale silma peale ja otsustasime hommikul tagasi tulla.
Öömaja otsimine ja leidmine oli muidugi omaette seiklus, kuid see ei puutu siinsesse teemasse.
Järgmise päeva ennelõunal olime tagasi. Politsei sapaka juures oli tee peale tõmmatud punavalge lint, Muuseumipapa mobiil oli välja lülitatud. Olime veidi nõutud...
Saan täiesti aru, et igaüks tahab veidi privaatsust ja ka Muuseumipapal on selleks õigus. Ukse taha ei tihanud samal põhjusel koputama minna (eelmisel õhtul käisime koputamas, kuid avama ei tuldud, kuigi üks naisterahavas oli just uksest sisse läinud) Kordan veelkord, igal inimesel on õigus privaatsusele ja ma ei heida seda neile ette.
Pärast lühikest arupidamist otsustasime punavalget linti mitte tähele panna ja hiilisime Varjupaiga territooriumile. Enne seda muidugi kergitasime politsei-sapaka kapotti.
Muljed on head, ka naised-lapsed olid vanadest autodest-bussidest vaimustuses. Kahju muidugi, et Muuseumipapa nägemata jäi. Tegelikult lootsin kohapeal ka midagi ära teha, et anda oma tagasihoidlik panus Varjupaiga arengusse, kuid omapead ei julenud toimetama hakata.
Miks ma oma tulekust varakult ette ei teatanud? Ei tahtnud pasunat puhuda enne, kui asi sada protsenti kindel pole. Lõplik sõidu marsruut selgus aga alles siis, kui Suur väin selja taha jäi.
Seega kokkuvõttes positiivne elamus, kuigi paar väikest okast jäi hinge. Aga eks see anna põhjust tulevikus taas tagasi tulla.
Saaremaalt ei satu Järva-Jaani just mitte sageli. Sel nädalavahetusel sai see pikka aega oodatud sõit siiski teoks, sihiks loomulikult Varjupaiga külastamine. Plaanis oli muidugi ka Muuseumipapal kätt suruda. Kohalikust bensiinijaamast saime täpsemad juhised, et otsitavat paika leida, kuid peremehe kohta lausuti, et too olevat kusagile üritusele sõitnud. Ega see meid väga ei häirinud, sest aeg oli hiline ja öömaja otsimine muutus üha tähtsamaks. Panime juhatuse järgi varjupaiga väravale silma peale ja otsustasime hommikul tagasi tulla.
Öömaja otsimine ja leidmine oli muidugi omaette seiklus, kuid see ei puutu siinsesse teemasse.
Järgmise päeva ennelõunal olime tagasi. Politsei sapaka juures oli tee peale tõmmatud punavalge lint, Muuseumipapa mobiil oli välja lülitatud. Olime veidi nõutud...
Saan täiesti aru, et igaüks tahab veidi privaatsust ja ka Muuseumipapal on selleks õigus. Ukse taha ei tihanud samal põhjusel koputama minna (eelmisel õhtul käisime koputamas, kuid avama ei tuldud, kuigi üks naisterahavas oli just uksest sisse läinud) Kordan veelkord, igal inimesel on õigus privaatsusele ja ma ei heida seda neile ette.
Pärast lühikest arupidamist otsustasime punavalget linti mitte tähele panna ja hiilisime Varjupaiga territooriumile. Enne seda muidugi kergitasime politsei-sapaka kapotti.
Muljed on head, ka naised-lapsed olid vanadest autodest-bussidest vaimustuses. Kahju muidugi, et Muuseumipapa nägemata jäi. Tegelikult lootsin kohapeal ka midagi ära teha, et anda oma tagasihoidlik panus Varjupaiga arengusse, kuid omapead ei julenud toimetama hakata.
Miks ma oma tulekust varakult ette ei teatanud? Ei tahtnud pasunat puhuda enne, kui asi sada protsenti kindel pole. Lõplik sõidu marsruut selgus aga alles siis, kui Suur väin selja taha jäi.
Seega kokkuvõttes positiivne elamus, kuigi paar väikest okast jäi hinge. Aga eks see anna põhjust tulevikus taas tagasi tulla.