[twist]

Selle aasta Ettevaatust Auto toimus Kagu-Eestis. Küll juba kaks kuud tagasi, kuid mälestused ikka veel värsked. Seltskond oli hea, maaliline kuppelmaastik ja päikesepaisteline ilm suurepärased. Teekond möödus suurte probleemideta. Minnes Tartu poole tundus väljas valitseva 25 kraadi kohta autos äärmiselt palav olevat. Sai marketi parklas peatus tehtud ja asi sai selguse: kliimaseadme soojahoob ei tõmmanud salongiradika kraani täiesti kinni ja nii ta aina küttis. Teine pisike asi oli, et orienteerumisel hakkas veerandi paagi korral kütusenäidik oma elu elama pendeldades üles-alla.
Kokku sai läbitud pisut üle 600 kilomeetri ja keskmine kulu tuli 9,2.
See suvi oli eesmärgiks Volgat võimalikult palju sihtotstarbeliselt kasutada, ehk siis temaga sõita.
Üks aeg lõpetas töölepingu tulede pealüliti, mis ei ole üldse haruldane juhus 2410 puhul. Liiati, et minu oma oli juba aasta aega olnud 24 lüliti, mis ajapuuduse tõttu 2410-le kohanema oli sunnitud.
Uus oli Volga poes 7,67€ ehk 120 vanaraha.

Seni painanud siduri värina likvideeris täielikult Robi soovitusel tehtud siduripedaali käigu reguleerimine. Seejärel õlivahetus ja sildade määrimine.
Nõnda läbisin oma tuhatkond kilomeetrit.


Kuni üks hetk taaskord rohelist tankurit paaki suunates mõtlesin aastakuludele, kilometraažile ja oma paljudele teistele hobiautodele.
Pähe tekkis rumal mõte: "Mis siis oleks, kui prooviks Volgat müüa?"
Mõeldud-tehtud, auto taas särama löödud ja hinnaks pandud selline number, mille eest poleks kahju ära anda.
Tingituna vast suurest palavusest ja inimeste hallolluse keskmisest suuremast kurnatusest oli minu üllatuseks helistajaid kümneid.

Kõik viis selleni, et täna õhtul, neli aastat ja loetud päevad pärast selle Volga omandamist, lõin käed ja lahkus ta minu garaažist Viljandimaale loodetavasti veel ilusamat elu nautima.

Kokkuvõtteks oleks kena lisada pildiseeria, milline ta siis lõpuks sai.


Salongi üle olen ekstrauhke.



Kapotialune jäi nii nagu oli - töötav.


Praegu veel täpselt ei adugi, mis ma tegin, aga hinges on siiski värin. Oli ta minu esimene päris oma auto ja üks esimesi, mille oma kätega üles nokitsesin. Möödusid sellega nii piimaload kui vahtralehed ja see suvi sai täies uhkuses ringi sõita degradeerivate roheliste märkideta. Pilke ta alati püüdis ja inimeste meeli köitis. Ei lähe mul iial meelest selle mootori ja 24-10 väljalaske kombinatsioonis tekkinud kaunis summutikärin käiguvahetusel.

Hüvasti vana koer, olgu päike su värvkattele hell!