[gruppen]

Ühesõnaga, võiks olla mingigi ülevaade kui palju Fordson traktoreid on Eestis säilinud. Kuna see on praktiliselt võimatu ülesanne siis võiks lihtsalt selle foorumi liikmed ühe mehise postituse teha ja oma traktorist väikse pildikese, kirjelduse (mis aasta, legend, varustusaste ostes jms.). Oleks huvitav teada kas ma olen üks vähestest "hulludest" (hea mõttes ma loodan) kes viitsivad Fordsoneid sättida ja neid hoida. Ühtlasi oleks võimalik remonti puudtavaid asju arutada. See on minu mõtlemine. Kui keegi toetab siis palun jätkake.
Ühesõnaga minu Fordson.
1938 aasta toodang, osteti 1939 aasta varakevadel. Algvarustuses oli mittelülitatava rihmaseibi ja sumbutajata. Tuled osteti hiljem juurde (kahjuks ajaratas need kuhugi ära kaotanud). Rattalaiendid tegi vana-vanaisa ise hiljem juurde. Fordson oli külas ainukene ja seetõttu teenis ennast alla aasta tagasi, sama aasta sügisel osteti ka sobiv rehepeksumasin talle juurde. See omakorda oli hiljem sobiv alus Siberi piletiks. Esimese Nõukogude okupatsiooni ajal jäi traktor vanale alles nagu ka järgnenud Saksa okupatsiooni ajal. Sakslased andsid isegi vanale iga kuu petrooli ja õli, et traktor töövalmis oleks. Lagumisaegadel vedas autosid mudast välja jms. Teise Nõukogude okupatsiooni ajal traktor võeti käest ja peret üritati küüditada. Õnneks tänu ingerlasest teenijale (tollal küll lihtsalt majaelanikule) said vanad küüditamisest teada ja varjusid metsaküüni (kommarite omasse loomulikult- seda ei kontrollitud). Mõned päevad hiljem tulid nad väikeste lastega metsast välja - vana oli otsutanud, et saagu mis saab, metsa elama nad ei jää. Läksid koju, helistasid siis vallamajja ja teatasid, et nemad on kodus ja et neid olid ametivõimud otsimas käinud. Vallamajasst vastati, et tõsi, te olete ettenähtud ümebrasustamisele ja teile tuleb kohe auto järgi. Seda autot aga ei tulnud. Vana-vanaisa läks traktorijaama tööle, sai isegi oma traktori peale ning omadest varudest tankis siis traktorit ka korralike saksa õlide ja petrooliga. Hilljem suunati ta ümber ja traktor läks uue mehe kätte. See aga oli igaven loru ja masina eest hoolt ei kandnud. Muidugi ei olnud traktorijaamal ka korralike määrde ja kütteaineid võtta mis tähendas seda, et traktorijaamade likvideerimise ajaks oli ka meie Fordson juba omadega kaunis õhtal. Mitmed aastad hiljem ajas üks mees ordsoni käima ja tõi ta tagasi sinna kuhu ta omal ajal kuulus. Traktor oli hirmsalt kolisenud ja vana arvas, et siduris olev pronkspuks on läbi. Selle koha peal seisis traktor kuni 1980ndate alguseni kui minu isa selle traktori siis meie koju ära tõi. Traktorit nimelt sooviti kolhoosi vanaraua plaani täitma. Minu vanaema suurimaks sooviks oli korra elus veel kuulda selle masina häält mis nende kodu jõukusele aluse pani, kuid kahjuks ta suri ennem seda, kui see minul ja isal õnnestus. Mõned aastad tagasi tegime aga mootorile suurema remondi, lasime bloki hülssida, ostsin uued kolvid ja kaanetihendi ning remontisime kolvigrupi ära. Üks keps tahaks küll ka uuesti valamist aga praegu ei ole lihtsalt seda tehnoloogiat veel kätte saanud, et kepsud treipingis mõõtu lasta. Õige (Wehrmachti) õliga muide ei ole seda nõrka klobinat kuuldagi
Käigukast ei ole tal kunagi lahti käinud ja töötab väga ilusti. Tavaline rihmaseib sai asendatud lülitatava seibiga. Tegemist vajavad veel tagumised rattad, poritiivad, originaalkarburaator (praegu on peal K- 22Г ja muud nipet-näpet. Igaljuhul on Fordson seda kindlasti väärt, et teda alles hoida ja ennistada.

P.S. sama traktorit ja vana filmis ka Jüri Müür oma dok.filmi Künnimehe väsimus tarvis. Filmi see materjal ei jõudnud. Võimalik, et seetõttu: Vana käest küsiti, et kuipalju sa seda kapitalistlike maade traktorit ka remontisid siis (kuigi ma ei tea kas Jüri Müür nüüd oleks ikka niimoodi küsinud), sama küsiti ka Kirovetsi traktoristilt. Vastused olid kardinaalselt erinenud. Vana ütles, et tema ei ole traktorit kordagi remontinud, ainult küünlaid ja karburaatorit puhastanud. Kirovetsi juht aga oli oma masinat kõvasti sarjanud, et juppe pole võtta ja laguneb tihti. Seda lõiku aga pärast filmis polnud. Huvitav oleks teada kas Künnimehe väsimuse must materjal on kuskil säilinud või mitte. Väga tore side tekiks minevikuga.