[Väravamehaanik]

Oh teid meelitajaid, leidsite ühe lolli, kes on huvitatud vanade busside taastamisest ja siis käite talle ilusaid pilte välja ja ajate inimese hulluks. Loomulikult teeme kõik Ikarused ja LAZ-id korda, kui elupäevi antakse ja sugulased hullari autot järgi ei kutsu.
Kuusalu Autobaasi busside ehitus algas Latvijaga ja aastatel kui kroon maksis sama palju kui kastitäis tsingitud seibe. Bussi taastamise kogumaksumus oli planeeritav kuue nulliga, kui arvestada ka töötunde, mida reaalselt siiski hobinduses välja ei maksta, aga kogumahus arvestatakse siiski. Nüüdsel aastal on olukord majanduses teine, varem tuhandete kroonide eest poldi nühkimist pakkuv ärimees istub töötult kodus ja kuue tonni eest generaatori mähkija teeb seda kuue saja eest.
Seega majanduslikust seisukohast on väga soodne aeg vanaaegsete busside restaureerimiseks. Kõik vanatehnikahuvilised, kes istuvad töötult kodus, võiksid entusiastlikult vanu LAZ busse restaureerida, et olla euro saabumiseks valmis. Pärast on hilja, kui raha jälle väärtuse kaotab.
Kuid hoolimata rahalisest odavusest, on Ikarus ja LAZ oluliselt töömahukamad, kui näiteks Volvo või Scania baasil lääne buss. Õigem oleks öelda, et Volvo on kõige elementaarsem ja lollikindlam, Scania on hea tehnikaga, kuid veidi kehvemate materjalidega ning Mersu baasil Setrad või puhtad Mersud on lihtsalt nii kallid, et Eestis ei pruugi vanatehnikahuvilistel ressurssi jaguda. Kuigi need viimased on vast isegi kõige kvaliteetsemad. LAZ on väga odavatest algmaterjalidest, ehk ju neid ZIL-i mootoreid ja muid jubinaid kusagil autobaasides ikka leidub. Mul isegi spidokaid riiulis mitu.
LAZ-i projekt eeldab vähemalt viite tonni plekki ja karprauda, mis ei ole mingi haruldus ja on vabalt saadaval. Ehk siis pealtnäha ei ole mingit probleemi, mis takistaks vanu LAZ-e restaureerimast, vaja on ainult aega ja hullumoodi tahtmist.
Senine bussi restaureerimine on õpetanud mulle aga kõige olulisemat, ehk siis bussi ei saa restaureerida üks inimene. Seda juttu tuleks uskuda ja mitte hakata seda uuesti proovima. Ühel inimesel on vaja liiga palju raha, et korvata entusiasmi. Üks adekvaatne ja kohusetundlik bussientusiast asendab rahalises vääringus umbes sadat tuhandet krooni bussi restaureerimise juures. Üksik bussitaastaja oma pisikese peaga läheb lolliks ja hakkab foorumis nõmedat juttu ajama. Vaja on vähemalt kahte inimest. Üks peab vaatama asja lähedalt ja teine kaugelt, üks peab tegema ja teine käskima, üks peab küsima ja teine vastama jne. Neid rolle võib loomulikult vahetada ja jagada ka suurema seltskonnaga. Ei ole lihtsalt võimalik, et üks ja sama inimene teeb enesele selgeks kõrgsurvepumba anomaaliad ja kardinate ning kõõmalappide materjali eripärad. Üks nendest teemadest jääb paratamatult pealiskaudseks, mis omakorda tähendab kas nõmedat välimust või teele jäämist. Tahaks aga et kõik oleks perfektselt hea ja selleks ongi vaja inimesi. Minu pakutud valemi kohaselt saab miljoni kroonise eelarvega bussi restaureeritud 10 entusiastiga, kui neid õigesti juhtida.
Bussihuvilised võiksid ükskord ometi saada üle omandi instinktist ja nautida alles jäänud elupäevi, nii kui nii surevad ükskord ja mädanevad mulla all, miks neid busse sinna maani omada on vaja. Kambakesi saaks palju LAZ-e ja Ikarusse renoveeritud, bussid on ühistransport ja teha võiks neid ka ikka mitmekesi. Üksi LAZ-i keevitada on üpris nõder ettevõtmine, kahekesi oleks juba mõtet, kolmas võiks samal ajal liiste poleerida, neljas istmeid õmmelda, viies materjale otsida. Keegi, kel raha on võiks materjalide eest maksta, mis ei olegi üle mõistuse palju ja kõik oleks kokku õnnelikud. Muidu on aga nii, et üks loll peab leidma väga palju raha, mida tal on kahju niisama anda ja tahaks kuidagi pärast tagasi teenida, see tekitab aga omakorda selle, et keevitaja tahab oma töö eest saada tasu, sest ta ei taha lolliks jääda ja ongi jälle buss tegemata. Ja üksinda võib jäädagi ilukilpi nühkima. Miljonäriks ei saada ka üksi, selleks on ikka mitme inimesega vaja hästi läbi saada, kelle käest raha kokku koguda...
Kui oleks minul ikka väga suur tahtmine LAZ bussi saada, siis mina koguks huviliste grupi kokku, kaasaks sinna ka mõne vanast bussist huvitatud bussiettevõtte, kui endal raha napib, otsiks bussi, mis kõikidele meeldib ja hakkaks tööga pihta. Kasu saavad ju kõik, ettevõte saab entusiastide tasuta tööga endale stiilse uuniku, millega bussindust kui liiklemisviisi reklaamida. Entusiastid jällegi saavad nautida vana bussiga sõitmist. Milleks muuks meil neid vanu busse siis veel vaja on kui mitte ühiselt nautimiseks. Tsiklisõitu nauditakse üksi, bussis sõidetakse ikka mitmekesi.
Mul on kogunenud bussi ehituse käigus piisavalt kogemusi ja mina olen valmis neid täiesti tasuta jagama, kui leidub veel entusiaste, kes on valmis koostööd tegema. Üksi ei hakka mina selles elus ühtegi LAZ-i ega Ikarust ehitama, selle õppetunni ma olen juba läbinud ja hinne on käes (õigemini rahakotis).