[Väravamehaanik]

Meelitada ju siiski võib, iseeneesest kas tolku kah on.

Eks me oleme kõik inimesed ja allume meelitustele või muule survele, kasvõi ähvardustele. Kuusalu AB alumiiniumist kerega SKV Katrineholmi renoveerimise algseks põhjuseks oli ka solvumine, et Kuusalu Kolhoosile kuulunud ZIS 127 parseldati jobude poolt ja vastu avalikkuse tahtmist maha (õnneks saab sellest kunagi asja ja saame ka sõita). Suure, kuid kaalutletud vihaga saigi soetatud alumiiniumist vanabuss, et eelmiste põlvede külajobudele koht kätte näidata. Jaanipäevaks saab koht kätte näidatud ja sellega on sõda võidukalt läbi. Kui sõda sai alustatud paari entukaga, siis lahingu edenedes on kõik "metsas redutanud" ja elus olevad vanad bussigaraazimehed hangud ja vikatid teravaks ihunud, et eneseuhkus taastada. Sel ajal, kui mina õmblen sametist istmeid, triigivad vanamehed viigipükse, et siis koos läbi alevi sõita ja endisele peamehaanikule lagipähe köhida (muidugi juhul, kui ta jaanipäevani elab).
Ükski mees ei tee midagi lihtsalt niisama või ilma suurema plaanita, olgu see siis vihast, surmahirmust või sugutungist tingitud.
Loomulikult kaotab praegune Katrineholmi buss ükskord oma uudsuse võlu ja tekivad uued väljakutsed. Lahinguarmid taastuvad ka rahakotis.
Kas see just LAZ peab olema? Mida me sellega öelda tahaksime? Kellele me sellega paugu paneksime?
Kui aga leidub piisavalt emotsionaalne põhjendus, siis miks ka mitte...
Mulle isiklikult tundub 2010. aasta alguse kontekstis puidust TA ahvatlevam võitlusvahend vanatehnika võitlusväljal kui Ukraina või Ungari püss. See mõjub oma mentaalses kontseptsioonis eheda Eesti soomusrongina, millega söösta vaenlase tagalasse. Või läksin ma oma jutuga sutsu lolliks...