[valdo]

Laiarööpmeline raudteejalgratas, õigemini selle roostest väga tugevalt puretud jäänus, sai soetatud ühe kodaniku (ksf! 1661) käest kolm ja pool aastat tagasi. Väidetavalt on tegu Mägiste jaama teemeistri rattaga.

Selliseid rattaid valmistati teemeistrite jaoks alates 1930. aastast väikepartiidena. Arvatavasti on see konkreetne ratas valmistatud millalgi vahemikus 1930-40.

Ratas oli soetamisel väga hullus seisus - kõik väikesed detailid (sadul, leistang, pedaalid, abiratas) puudu, tugevast terasest raamikonstruktsioonid paljudes kohtades lausa olematuks roostetanud ja osalt ka kõverad, kõik laagrid ka lootusetult kinni roostetanud:





Viimastel nädalatel sai ette võetud selle ratta osaline restaureerimine, et anda talle tagasi algsele lähedane välimus. Esmalt sai ratas niipalju kui võimalik lahti võetud ja kogu lahtine rooste eemaldatud. Selgus, et väga paljudel raamiosadel midagi enam parandada ei ole, need tuleb lihtsalt vahetada - alles oli vaid täielik roostepuru. Lõpptulemusena sai toruraamil ca 20-30% konkstruktsioonidest välja lõigatud ning asendatud uutega - tervelt kaks pikka päeva kulus ainult lõikamise-sobitamise-keevitamise peale. Millegipärast oli kõige tugevalt kahjustunud abiratta raami kinnitus põhiosa külge - sealse toru-torus konstruktsiooni juures oli 4 mm torusein praktiliselt olematuks muutunud. Kas esiratta algsest kahvlist ei jäänud alles eriti palju - see sai ka praktiliselt uus valmistatud.

Ratta algne võimalik välimus sai kindlaks määratud tänu Haapsalu Raudteemuuseumi tööötajatele, kellelt saadud teabe eest suur tänu! Selgus, et ratta raam oli tõenäoliselt tumeroheline, rattad aga punased. Ning vändad, leistang, sadul ja ketiratas galvaanika all, nagu jalgrattal ikka. Veel sain teada, et kasutamise ajal oli rattal abiratta kohal pika puidust toki otsas punane lipp, et raudteejalgratas paistaks kaugele. Ning abiratta kohale sai monteerida ka lisasadula.

Kuna minu raudteejalgrattal lisasadula kinnitusi polnud näha, sai sellest loobutud. Küll aga sai terve jalgratas peale rohe-punase tooni ning abiratta juurde sai aretatud ka punane lipuke. Leistangi, sadula, vändad, ketiratta ja keti panin ka külge, kasutades nendena 1930ndate aastate tüüpdetaile. Et jalgratas näeks välja atraktiivsem, kasutasin säilinud galvaanikaga osi, nt täiesti tuliuusi 1930ndate aastate pakendist võetud leistangi ja pedaale.

Kuna ratta korrastamisega (loe: sellele välimuse andmisega) oli üsnagi kiire, jäid restaureerimistööd seekord paraku poolikuks. Kinniroostetanud laagreid ei hakanud ma seekord lahti ajama, st tal ei käi jätkuvalt ringi kumbki ratas ega pedaalivõll. Ka jäi ajapuudusel tegemata abiratta tõetruu replika -kasutasin seal kiiruga ja hädapäraselt hangitud põllumajandusliku päritoluga raudratast (tänud ksf! illi123). Eks need tööd jäävad siis tulevikuks, mil tekib reaalne vajadus ratas ka sõitma saada.

Aga vaadatav ja enam-vähem algses välimuses on ratas juba praegugi - peale osalist restaureerimist näeb ta välja selline: