[aavu]

osades veel Pätsu-aegne kavott kah sees.

Umbes Jossifi surmaaasta paiku pani ema mind ja venda pühapäevariidesse, uued iseõmmeldud traksidega lühikesed püksid ja ema seelikust õmmeldud pluusid. Ise jäi tuppa veel sättima, meie õue. Vend oli aasta-poolteist noorem, leidis aialatilt pilpaga sinnajäetud povidlot ja tahtis suhu panna, muidugi looduslapse kombel oma käega. Mina sain hädakisa lahti - ema-ema, poiss sööb tavotti. Sellepeale pühiti käsi vilunud liigutusega üle kõhu puhtaks. Kogu pühapäevameeleolu rikkus aga ema, kes hakkas millegipärast riidlema. Sealgi võis antiiktavott olla.