20-02-2012, 18:24 PM
Vötan ka möne rea kirjastada siia, kuna olin selle imelooma toomisega pehmelt öeldes kaudselt seotud.
Auto eelmisesse elupaika konteineri ja lauda vahele jöudes sai tehtud kiire ülevaatus, et ostetava elemendi koledusprotsent oleks 100le vöimalikult lähedal. Selleks olin ka mina kaasas, et Koledate Kastikate Klubi poolt anda oma söltumatu eksperthinnang auto sobivusele eesti kultuuri- ja liiklusruumi.
Otsus oli positiivne, auto on väga voolujooneline mis viitab körgele marsikiirusele, ja mugav, mis tähendab et pikkade otste läbimine saab toimuda vähimagi möjuta juhi ning reisijate tervisele.
Samuti on ta vaieldamatult koleilus, vastav protsent jääb 85-90 vahele.
Devilile mäluvärskenduseks, siis herilasepesasid oli tegelikult 3, see annab märku elutingimuste heast kvaliteedist.
Seejärel algas käivitamisprotsess, mis vahelduva eduga kestis pea 2 tundi, mitte et ta käima poleks läinud aga käima jäämisega oli raskusi kuna paagist, mis ilma korgita oli seisnud töenäoliselt 5 aastat, saabus filtrisse vaheldumisi öhku ja tuukreid kes tahtsid ummistust pöhjustada.
Seega loobusime paagi kasutamisest ja uus paak tekkis körvalistuja jalge ette 20l kanistri näol kuhu suubus voolik.
Pidurid olid hüperaktiivsed, st et kui korra vajutasid siis läks umbes 3km enne kui nad uuesti maha tulid pealt, seega ma targu ei pidurdanud järgmise 260km jooksul kordagi.
Tuled ei tahtnud ka algul vedu vötta, mis ilmnes seisnevat asjaolus et 8st kaitsmest ühele jöudis kohale elekter. Möningane juhtmejupiga hullamine viis selleni et eksisteerisid pooltuled ja vasakpoolne suunatuli-kuidas paremale poole suunda näidata ei selgunudki.
Seega tundus köik reisiks sadamasse valmis olevat ja startisime.
Söit läks hästi peaaegu 2km, siis hakkas sadama ja ma peatusin et ühendada kaitsmekarpi veel natuke voolu ja toimima hakkasid kojamehed.
Nende töö intensiivsusest saab aimu kui vaadata köigepealt viiendat jasiis esimest pilti ning vörrelda kojameeste asendit.
Järgmisel etapil önnestus läbida peaaegu 4km, kui mootor jälle ära hakkas koolema. Töstes kanistrit sai selgeks et see hakkab tühjaks saama, mis viitas sellele et tagasivoolust läks köik auto enda paaki. Probleem sai ühe vooliku lisamisega kanistrisse lahendatud, seejärel peale nelja-viiekordset koolemist jöudsime tanklasse kus sai kanister uuesti värsket täis pandud.
Pärast seda möödus söit suhteliselt sündmustevaeselt.
Alguses olin lootnud et ju selle asjaga mingi 7-80ga ikka söita saab, aga nii see päris ei olnud. Nimelt neljanda käiguga söites peaaegu pöhjagaasiga, lendas see aretis umbes 60ga, lekitades kabiini sellise tasemega müra et isegi möelda oli keeruline. Samuti meeldis neljandale käigule välja hüpata aegajalt, ja gaasipedaalile tundetuks muutuda mille vastu aitas selle peal kiirelt trampimine paar korda.
Asja ei muutnud palju paremaks ka saabunud pimedus ja hoogu vöttev lumetorm.
Pärast u5t söitu jöudsime siiski sadamasse kuhu ta ööseks puhkama jäi.
Diislikulu pöhjagaasiga söites tundus olema u 10l sajale.
Aga siin ta nüüd on, ja plaanid on temaga ka. Vöiks isegi öelda et suured.
Eks need üsna kergelt aimatavad, välimuse upgrade ja söiduvöimekuse loomine vast tähtsamad.
Auto eelmisesse elupaika konteineri ja lauda vahele jöudes sai tehtud kiire ülevaatus, et ostetava elemendi koledusprotsent oleks 100le vöimalikult lähedal. Selleks olin ka mina kaasas, et Koledate Kastikate Klubi poolt anda oma söltumatu eksperthinnang auto sobivusele eesti kultuuri- ja liiklusruumi.
Otsus oli positiivne, auto on väga voolujooneline mis viitab körgele marsikiirusele, ja mugav, mis tähendab et pikkade otste läbimine saab toimuda vähimagi möjuta juhi ning reisijate tervisele.
Samuti on ta vaieldamatult koleilus, vastav protsent jääb 85-90 vahele.
Devilile mäluvärskenduseks, siis herilasepesasid oli tegelikult 3, see annab märku elutingimuste heast kvaliteedist.
Seejärel algas käivitamisprotsess, mis vahelduva eduga kestis pea 2 tundi, mitte et ta käima poleks läinud aga käima jäämisega oli raskusi kuna paagist, mis ilma korgita oli seisnud töenäoliselt 5 aastat, saabus filtrisse vaheldumisi öhku ja tuukreid kes tahtsid ummistust pöhjustada.
Seega loobusime paagi kasutamisest ja uus paak tekkis körvalistuja jalge ette 20l kanistri näol kuhu suubus voolik.
Pidurid olid hüperaktiivsed, st et kui korra vajutasid siis läks umbes 3km enne kui nad uuesti maha tulid pealt, seega ma targu ei pidurdanud järgmise 260km jooksul kordagi.
Tuled ei tahtnud ka algul vedu vötta, mis ilmnes seisnevat asjaolus et 8st kaitsmest ühele jöudis kohale elekter. Möningane juhtmejupiga hullamine viis selleni et eksisteerisid pooltuled ja vasakpoolne suunatuli-kuidas paremale poole suunda näidata ei selgunudki.
Seega tundus köik reisiks sadamasse valmis olevat ja startisime.
Söit läks hästi peaaegu 2km, siis hakkas sadama ja ma peatusin et ühendada kaitsmekarpi veel natuke voolu ja toimima hakkasid kojamehed.
Nende töö intensiivsusest saab aimu kui vaadata köigepealt viiendat jasiis esimest pilti ning vörrelda kojameeste asendit.
Järgmisel etapil önnestus läbida peaaegu 4km, kui mootor jälle ära hakkas koolema. Töstes kanistrit sai selgeks et see hakkab tühjaks saama, mis viitas sellele et tagasivoolust läks köik auto enda paaki. Probleem sai ühe vooliku lisamisega kanistrisse lahendatud, seejärel peale nelja-viiekordset koolemist jöudsime tanklasse kus sai kanister uuesti värsket täis pandud.
Pärast seda möödus söit suhteliselt sündmustevaeselt.
Alguses olin lootnud et ju selle asjaga mingi 7-80ga ikka söita saab, aga nii see päris ei olnud. Nimelt neljanda käiguga söites peaaegu pöhjagaasiga, lendas see aretis umbes 60ga, lekitades kabiini sellise tasemega müra et isegi möelda oli keeruline. Samuti meeldis neljandale käigule välja hüpata aegajalt, ja gaasipedaalile tundetuks muutuda mille vastu aitas selle peal kiirelt trampimine paar korda.
Asja ei muutnud palju paremaks ka saabunud pimedus ja hoogu vöttev lumetorm.
Pärast u5t söitu jöudsime siiski sadamasse kuhu ta ööseks puhkama jäi.
Diislikulu pöhjagaasiga söites tundus olema u 10l sajale.
Aga siin ta nüüd on, ja plaanid on temaga ka. Vöiks isegi öelda et suured.
Eks need üsna kergelt aimatavad, välimuse upgrade ja söiduvöimekuse loomine vast tähtsamad.
Karateturbo-kolm purki ja tigu
