05-09-2012, 07:54 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 05-09-2012, 08:04 AM ja muutjaks oli oltsberg.)
Tervitusi siinsele rahvale üle hulga aja!
Põhjus, miks mul siin foorumis plõksutamiseks aega pole jätkunud, ongi selles, et minu päevad on möödunud kosmodroomil. Sillad on põletatud, taganemisteed enam ei ole. Aga praegu veel ei saa ma esitada raportit Juri Gagarini ja Valentina Tereškova edukast stardist, sinnani kulub veel aega.
Juhuslikult kohtusin peremehega, kelle talus koolitusel käisin. Selle ahju pilti näeb siit: http://www.juured.ee/content/pages/popup...pic_id=532. Küsisin muljeid, hinnang valdavalt kiitev. Miinuspoolele kandis ta selle, et alguses kipub suitsu sisse ajama. Üldiselt pidigi see 15 cm torusüsteemi puhul probleemiks olema. Teine põhjus ka selles, et suvekodus köetakse seda vaid nädalavahetusel, pideval kütmisel ilmselt probleemi ei oleks. Teisalt jälle suitsusauna eesruumis pole suits ju probleemiks.
Käisin ka ühte teist raketti vaatamas. Sisulises mõttes nägi süsteem välja nagu keskküte: "katel" ehk jäle tünn oli kõrvalises kohas, kus ta silma ei riivanud, edasi läks üks pikk toru läbi mitme ruumi. Seega annab rakett märkimisväärse loomingulise vabaduse. Hetkel ma küll ei tea, kui hästi ta töötab. Tolle ahjuga oli ka üks naljakas lugu: ühel hetkel hakkas mees loodi otsima ja selgus, et see oli koldesse jäänud
Ega teda enne kätte ei saa, kui ära sulab või koguni põleb (tänapäevased loodid on võrreldes sotsialistlikega üsna "paberist" tehtud).
Augustikuu Eesti Naises oli ka ühest raketist möödaminnes juttu ja pilti. Teostuselt nagu klassikaline pliit. Pererahvas oli igaks juhuks vinguanduri soetanud, aga tegelikult mingit reaalset vajadust selle järele ei olnud, mingit suitsu-vingu tuppa ei tulnud. Üldhinnang taas positiivne.
Seni, kuni mul midagi konkreetset ette näidata ei ole, tekitan väikese offtopicu teemal "Mida peidab endas vana maja". Samas ei saa öelda, sellel rakettahjuga mitte mingit pistmist ei ole. Huvitav on võrrelda kasutatud materjale, tehnoloogiaid ja töökultuuri eri ajastutel. Ajal, mil Lenin oli kena lokkispäine poisike nagu oktoobrilapse märgil, kasutati ahju vundamendiks sellist materjali:
Andis kahe mehega tõsta...
Huvitav oli vaadata, kuidas oli laotud müüri Leonid Iljitši ajal. Ka tollest tegin pilti, aga fotol polegi asi nii kole kui reaalsuses ja seetõttu pilti ei pane. Samal ajastul oli tundmatu pottsepp jätnud ahju sisse oma visiitkaardid, milleks oli viinapudeli kork ja Belomori koni.
Aga kõige huvitavam oli fakt, ahjude all, suurte kivide vahel elas tõeline kõrgtsivilisatsioon, haritud ja intelligentne rahvas. Nad olid mänginud doominod ja kaarte, ilmselt ka kabet, sest miks muidu olid nad tundnud huvi venekeelse kabekirjanuse vastu. Lisaks pidasid nad lugu eestikeelset jumalasõnast ja ajalehest Rahva Hääl. Seletamatult haiglane huvi oli neil sigarettide Priima ja paberosside Sever vastu. Nende pealik oli tähtis tegelane, mõne vaarao või vähemalt Lenini kaliibriga mees. Miks muidu peeti teda vajalikuks muumia kujul säilitada:
Kuigi võiksin veidi ka konkreetst infi tilgutada, jäägu see esialgu magustoiduks. Seni tegutsen ja jätkan reportaaže Baikonuurilt sedamööda, kuidas asjad arenevad.
PS: Kõik, kes seda teemat loevad ja siin sõna võtavad, on "äravalitud" rahvas. Palju õnne teile! Asi selles, et vesteldes oma sugulaste-sõprade-tuttavatega selgus, et 100% neist pole rakettahjust mitte mitte midagi kuulnud, esimene info on minu käest. Tegelikult hakkab juba kergelt tüütuks muutuma, kuid pead ikka ja jälle seletama mis asi rakettahi on.
Põhjus, miks mul siin foorumis plõksutamiseks aega pole jätkunud, ongi selles, et minu päevad on möödunud kosmodroomil. Sillad on põletatud, taganemisteed enam ei ole. Aga praegu veel ei saa ma esitada raportit Juri Gagarini ja Valentina Tereškova edukast stardist, sinnani kulub veel aega.
Juhuslikult kohtusin peremehega, kelle talus koolitusel käisin. Selle ahju pilti näeb siit: http://www.juured.ee/content/pages/popup...pic_id=532. Küsisin muljeid, hinnang valdavalt kiitev. Miinuspoolele kandis ta selle, et alguses kipub suitsu sisse ajama. Üldiselt pidigi see 15 cm torusüsteemi puhul probleemiks olema. Teine põhjus ka selles, et suvekodus köetakse seda vaid nädalavahetusel, pideval kütmisel ilmselt probleemi ei oleks. Teisalt jälle suitsusauna eesruumis pole suits ju probleemiks.
Käisin ka ühte teist raketti vaatamas. Sisulises mõttes nägi süsteem välja nagu keskküte: "katel" ehk jäle tünn oli kõrvalises kohas, kus ta silma ei riivanud, edasi läks üks pikk toru läbi mitme ruumi. Seega annab rakett märkimisväärse loomingulise vabaduse. Hetkel ma küll ei tea, kui hästi ta töötab. Tolle ahjuga oli ka üks naljakas lugu: ühel hetkel hakkas mees loodi otsima ja selgus, et see oli koldesse jäänud
Ega teda enne kätte ei saa, kui ära sulab või koguni põleb (tänapäevased loodid on võrreldes sotsialistlikega üsna "paberist" tehtud).Augustikuu Eesti Naises oli ka ühest raketist möödaminnes juttu ja pilti. Teostuselt nagu klassikaline pliit. Pererahvas oli igaks juhuks vinguanduri soetanud, aga tegelikult mingit reaalset vajadust selle järele ei olnud, mingit suitsu-vingu tuppa ei tulnud. Üldhinnang taas positiivne.
Seni, kuni mul midagi konkreetset ette näidata ei ole, tekitan väikese offtopicu teemal "Mida peidab endas vana maja". Samas ei saa öelda, sellel rakettahjuga mitte mingit pistmist ei ole. Huvitav on võrrelda kasutatud materjale, tehnoloogiaid ja töökultuuri eri ajastutel. Ajal, mil Lenin oli kena lokkispäine poisike nagu oktoobrilapse märgil, kasutati ahju vundamendiks sellist materjali:
Andis kahe mehega tõsta...
Huvitav oli vaadata, kuidas oli laotud müüri Leonid Iljitši ajal. Ka tollest tegin pilti, aga fotol polegi asi nii kole kui reaalsuses ja seetõttu pilti ei pane. Samal ajastul oli tundmatu pottsepp jätnud ahju sisse oma visiitkaardid, milleks oli viinapudeli kork ja Belomori koni.
Aga kõige huvitavam oli fakt, ahjude all, suurte kivide vahel elas tõeline kõrgtsivilisatsioon, haritud ja intelligentne rahvas. Nad olid mänginud doominod ja kaarte, ilmselt ka kabet, sest miks muidu olid nad tundnud huvi venekeelse kabekirjanuse vastu. Lisaks pidasid nad lugu eestikeelset jumalasõnast ja ajalehest Rahva Hääl. Seletamatult haiglane huvi oli neil sigarettide Priima ja paberosside Sever vastu. Nende pealik oli tähtis tegelane, mõne vaarao või vähemalt Lenini kaliibriga mees. Miks muidu peeti teda vajalikuks muumia kujul säilitada:
Kuigi võiksin veidi ka konkreetst infi tilgutada, jäägu see esialgu magustoiduks. Seni tegutsen ja jätkan reportaaže Baikonuurilt sedamööda, kuidas asjad arenevad.
PS: Kõik, kes seda teemat loevad ja siin sõna võtavad, on "äravalitud" rahvas. Palju õnne teile! Asi selles, et vesteldes oma sugulaste-sõprade-tuttavatega selgus, et 100% neist pole rakettahjust mitte mitte midagi kuulnud, esimene info on minu käest. Tegelikult hakkab juba kergelt tüütuks muutuma, kuid pead ikka ja jälle seletama mis asi rakettahi on.