24-10-2014, 00:01 AM
Ei saa mitte vaiki olla... See teema äratas tundeid, mõtteid, mälestusi. Eriti peale seda, kui lugesin "kaanest kaaneni" läbi militaarfoorumi teema, mille linkis ksf! Soobel. Sealsed pildid ja kirjeldused kattuvad ka enda lapsepõlvemälestustega, jõesadamat ja laevu nägemata ei saanud koduuksest väljuda. Aga ka hiljem oli Vanemuisega natuke pistmist, kuigi sõitnud temaga ei ole. Mõned lõbusad episoodid.
Kui Vanemuine Värska sadamale lähenes, siis need meeskonnaliikmed, kes sildumismanöövriga ei tegelenud, haarasid aegsasti kolmeliitrised purgid ja hõikasid nö poole järve pealt sadamasse kogunenud kohalikele (pioneeridele): "Kas lahti on?" Kõigile oli sõnadetagi selge, millest jutt. Õlleputkast loomulikult! Kui laev kai äärde sai, spurtisidki laevnikud reipalt odramahla järele. Täis purkidega tagasi jõudes sätiti sadamasillale üles laud, mille taga istudes siis hüva kraami manustati. Ükskord osteti leemekest koguni terve emailämbri jagu, purgid olid vist veel lisaks. Peale seda olidi küll mõneti skeptilised, et kes selle ära jõuab juua, miks me ikka nii palju ostsime. Aga küllap saadi selle vägitükiga hakkama, joogikraami kipub ikka pigem puudu tulema kui üle jääma. Pealegi kehtis tolleaegse õlle kohta postulaat: õlu on karastusjook, vähemalt kuni kahekümne esimese pudelini
Kahjuks ei tunne laevanduslikke termineid, aga kord ronisid pioneerid (ligi 10 ühikut) selle randi peale, mis laeva välisküljel kulgeb. Laev hakkas seepeale kergelt kreeni vajuma. Kui suurem ports maha hüppas, hakkas laev jälle õigesse asendisse tõusma. "Tõuseb, tõuseb!" kilkasin mina. Üks laevameestest vaatas mulle kavalalt otsa ja küsis: "Mis? Kas sul tõuseb?"
Kõige selle taustal pakub praegune Vanemuine vägagi nukrat pilti. Aga samas elav monument kogu omaaegsele jõelaevandusele...
Põikan korraks Pegasuse juurde. 2007 võtsin oma lapsed ja veel külapealtki lisaks ja sõitsime Tartusse, et laevaga sõita. Meie viieliikmeline seltskond moodustas reisijate arvust tubli kolmandiku. Oli ka "ähvardav" silt, et alla 10. reisija sõitu ei toimu. Pilet oli 100 kr, mitte eriti märkimisväärne summa. Oletades, et ülejäänud reisijad olid kohalikud, siis leidus suure Tartu linna peale ainult 10 inimest, kes tahtsid tol päeval laevaga sõita. Kuidagi hale, lapsepõlvest mäletan, et laevad olid puupüsti rahvast täis. Võibolla oli lihtsalt lahja päev, aga hästi ei usu. Ma ei teagi, kas ma rohkem Pegasusega sõita tahan. Lapsepõlvega võrreldes tundusid nii laev kui jõgi väga väikesed. Laeva välimus oli ära pilastatud (varikatus) ja stiilne punane viisnurk roolimaja eest oli kah kadunud. Samas saund ja diisliving olid küll mõnusalt tuttavad
Eelnevaga tahan öelda, et kui asjal pointi oleks, siis oleks keegi juba ammu Vanemuise ära renoveerinud ja "liinile" saatnud. Kas leidub kriitilist massi kontoritibisid, kes kõpskingad kummikute vastu vahetavad ja Vanemuisega jõhvikaretkele sõidavad? Või kuhu oleks temaga üldse sõita, niikaua, kui Pihkva sihtkohana arvesse ei tule? Ja kui tulekski, oleks sinna mõistlik sõita kiirlaevaga, kes see ikka loksuda viitsib. Vanemuine võiks muidugi Värskas ööbida nagu vanasti, aga õlleputkat enam ei ole
Ehk siis Peipsi vesikonna tegija on hetkel lodi, mille kõrvale enam suurt midagi ei mahu. Väga lööv oma eksklusiivsusega. Marsruudid ja programmid vägagi mitmekesised. Olen korra sõitnud ja lasknud ennast isegi masti otsa tirida Kui nüüd lodjamehed Vanemuisest õppeklassi teevad, oleks see igati positiivne areng.
Kui Vanemuine Värska sadamale lähenes, siis need meeskonnaliikmed, kes sildumismanöövriga ei tegelenud, haarasid aegsasti kolmeliitrised purgid ja hõikasid nö poole järve pealt sadamasse kogunenud kohalikele (pioneeridele): "Kas lahti on?" Kõigile oli sõnadetagi selge, millest jutt. Õlleputkast loomulikult! Kui laev kai äärde sai, spurtisidki laevnikud reipalt odramahla järele. Täis purkidega tagasi jõudes sätiti sadamasillale üles laud, mille taga istudes siis hüva kraami manustati. Ükskord osteti leemekest koguni terve emailämbri jagu, purgid olid vist veel lisaks. Peale seda olidi küll mõneti skeptilised, et kes selle ära jõuab juua, miks me ikka nii palju ostsime. Aga küllap saadi selle vägitükiga hakkama, joogikraami kipub ikka pigem puudu tulema kui üle jääma. Pealegi kehtis tolleaegse õlle kohta postulaat: õlu on karastusjook, vähemalt kuni kahekümne esimese pudelini
Kahjuks ei tunne laevanduslikke termineid, aga kord ronisid pioneerid (ligi 10 ühikut) selle randi peale, mis laeva välisküljel kulgeb. Laev hakkas seepeale kergelt kreeni vajuma. Kui suurem ports maha hüppas, hakkas laev jälle õigesse asendisse tõusma. "Tõuseb, tõuseb!" kilkasin mina. Üks laevameestest vaatas mulle kavalalt otsa ja küsis: "Mis? Kas sul tõuseb?"
Kõige selle taustal pakub praegune Vanemuine vägagi nukrat pilti. Aga samas elav monument kogu omaaegsele jõelaevandusele...
Põikan korraks Pegasuse juurde. 2007 võtsin oma lapsed ja veel külapealtki lisaks ja sõitsime Tartusse, et laevaga sõita. Meie viieliikmeline seltskond moodustas reisijate arvust tubli kolmandiku. Oli ka "ähvardav" silt, et alla 10. reisija sõitu ei toimu. Pilet oli 100 kr, mitte eriti märkimisväärne summa. Oletades, et ülejäänud reisijad olid kohalikud, siis leidus suure Tartu linna peale ainult 10 inimest, kes tahtsid tol päeval laevaga sõita. Kuidagi hale, lapsepõlvest mäletan, et laevad olid puupüsti rahvast täis. Võibolla oli lihtsalt lahja päev, aga hästi ei usu. Ma ei teagi, kas ma rohkem Pegasusega sõita tahan. Lapsepõlvega võrreldes tundusid nii laev kui jõgi väga väikesed. Laeva välimus oli ära pilastatud (varikatus) ja stiilne punane viisnurk roolimaja eest oli kah kadunud. Samas saund ja diisliving olid küll mõnusalt tuttavad
Eelnevaga tahan öelda, et kui asjal pointi oleks, siis oleks keegi juba ammu Vanemuise ära renoveerinud ja "liinile" saatnud. Kas leidub kriitilist massi kontoritibisid, kes kõpskingad kummikute vastu vahetavad ja Vanemuisega jõhvikaretkele sõidavad? Või kuhu oleks temaga üldse sõita, niikaua, kui Pihkva sihtkohana arvesse ei tule? Ja kui tulekski, oleks sinna mõistlik sõita kiirlaevaga, kes see ikka loksuda viitsib. Vanemuine võiks muidugi Värskas ööbida nagu vanasti, aga õlleputkat enam ei ole
Ehk siis Peipsi vesikonna tegija on hetkel lodi, mille kõrvale enam suurt midagi ei mahu. Väga lööv oma eksklusiivsusega. Marsruudid ja programmid vägagi mitmekesised. Olen korra sõitnud ja lasknud ennast isegi masti otsa tirida
Kui nüüd lodjamehed Vanemuisest õppeklassi teevad, oleks see igati positiivne areng.