22-03-2016, 16:34 PM
Moskovskii okrug PVO 85-87. 14. oktoobril 85 pandi Moskva rongi peale. Sealt edasi mingisse baasi 3. ringi (Moskva 3. ringtee) taha ja sealt edasi polku (eestlasi rohkem kogu polgu peale ei olnud). Nn garantiini järel autorühma. Põhisõiduriistadeks lumelabidas ja luud. Millalgi detsembris saadeti autojuhtide dopdkatovkale, mis kestis paar nädalat. Zil 131 raketivedukitega sai ka natuke sõita. Dopodkatovkal käis mingi major noorsolbaneid küsitlemas, et kas keegi autot ka kunagi juhtinud on jne. Rääkisin siis kui kõva heina-ja viljavedaja ma sovhoosis olin (tegelikult ka). Oma polku tagasipöördununa sõitsin edasi lumelabida ja luuaga. Noore kohta oli elu nagu lill. Polgus valitses täielik bardakk. Klassikaline dedovstsina puudus. Mõne kuu pärast tuli armee staabist korraldus nimetatud solban üle viia armee staabi autoroodu. Autorood teenindas armee staapi. Autod Zil 130 kallurist Volgadeni. Balashihha linn, mingi 25 km. Moskvast lõuna poole. Viisakas väeosa, dedovtsinat ei olnud, ustavi järgi ka elu ei käinud. Paar tsivilistist autojuhti kasutasid ka selle garaazi teenuseid. Pandi algul UAZ 469ga polkovnikut vedama. See käis raketiremontijaid kontrollimas. Esmaspäeval komandeeringusse ja reedel tagasi. Enamus aega tuli ohvitseri oodata, sai selgeks kõikvõimalikud UAZ-is magamise võimalused. Kui 1. aasta läbi sai otsiti roodus autojuhti kellel pole talongis auku, et bussijuhi kursustele saata. Osutusin valituks (ega see valik eriti suur polnudki). Järgnseid 2 kuud Belgorodi utsebkas bussijuhi " kursused". Peale seda tagasi oma väeossa kus juhuslikult oli üks temblisse minev bussijuht uue PAZ 672 (kollast värvi valgete triipudega) saanud. Mind pandi tema juurde stazööriks. Umbes kuu pärast lasti dembel koju, hakkasin üksi sõitma, kuni demblini 87. Roodus oli 4 bussi 2 KAVZI, 2 PAZ-i, millest üks 4x4. Hommikuti vedasime ohvitsere rongijaamast väeossa ja õhtuti tagasi, või radiste radarijaama ja tagasi. Nädalavahetuste ajal ohvitseride võsukestega Mosvasse "kohvikusse ja loomaaeda". Nii jutumärkides kui ilma. Paraadmunder rippus alati bussis, et kui tarvis saab linnapeale minna. Sõjaväele mõeldud PAZil oli 2 bensupaaki nagu GAZ 66-l. Jätkus nii sõitudeks kui müügiks. Bussijuhi ameti juurde käis jefreitori auaste, ei teeninud mina seda välja, tulin puhta südametunnistusega tagasi. Palka maksti küll jefreitori auastme järgi, mida siis oli 8 rubla, 1 rubla rohkem kui reamehel. Seal autoroodus olime 3 eestlast , Ats ja Ivo, mõlemad 85 Tihemetsa lõpetanud poisid. Laupäev oli parko-hosjaistvennõi-den. Kui sõite polnud pidi koristustöid tegema, tavaliselt oli vabandus, et hädapärast tarvis tehnkat hooldada, tegid kapoti lahti, jagajakaane maha ja ise tagaistmele magama. Kui roodukas või keegii küsis, et millega tegeled, siis et tehnika hooldus ja tarvis mingi tööriist leida, mis millegipärast kuhugi on kadunud. Laisklema õpetas see süsteem täiega. Hommikustel ja õhtustel rivistustel ei käinud, kuna need kattusid sõidugraafikutega. Päevnikud jätsid sööklasse nimekirjad, et kes tulevad hiljem sööma. Eriti äge oli olla voditel dezurnoga tjagatsa (valveveduki autojuht). Valveveduki üleandeks oli tulekahju korral pukseerida garaazit välja mittekäivituvad sõidukid. Suvalisele veokale pandi silt ja puksiirkolmnurk külge. Paljudel juhtudel vajasid need vedukid ise pukseerimist. Valveveduki juht elaski garaazis, tal oli seal oma tuba. Öösiti käisiki siis garaazis guljanie, joodi viina, söödi pekki ja sibulat, keedeti sefiiri. Dispetserile (kahjuks ka ajateenija) ja valveveduki juhile lisaks juhid, kelle tehnika vajas öist remonti, et tehnika oleks v bojevom sostojanie. Ainult et remondi tulemusena juhid ise polnd. Kehtis reegel, et juht peab 8 tundi magada saama. Kes tuli õhtul hilja või öösel sõidust võis hommikul kauem magada. Tavaliset veeti ennast hommikusöögiks välja.