[Janka]

Minu arvates täielik tupikseis valitseb Eestis.
Olgu, sa saad kuidagi läbi ussinoku selle hanke ja siis liisid masina(d) ning viie aasta pärast, kui hankeleping lõppeb, pead jälle uue raua poole kiikama, et pildis püsida. Kohutav raiskamine ja tarbimismaania, muud midagi.
Minult on küsitud, et miks sa ei... ja soovitatud, et võta...
... aga no kurat(!), ma olen liiga kaua selles padrikus elanud ja tean vägagi hästi, kuidas asjad masinaomanikel seespool tegelikult käivad. Kohutav närvidemäng ja sellist elu mina ei taha. Raha ei kaalu iial seda elu ülesse, mis sul tegelikult elamata jääb. Tänasel ajal vähemalt. Ja tundub, et ka tulevikuski enam mitte. Metsad on otsas lihtsalt. Karm tõde, aga nii on.
Sotsmeedias on metsameeste grupp ja no paneb muigama küll (ma võin nüüd naerda, sest olen sellelt reelt maas  ), kui postitatakse pilte ja kiideldakse rõõmuhetkega, mil mõni palgipuu metsast leitakse...   
Varemalt, kui lõikusmasinaga alustasin, ei võetud alla 1200 tm tagavaraga lageraiet ettegi, peeti treila- ja muid komplekti kila-kola teisaldamise kulusid kallimaks kui tulud.. 
Kinnistutel, mida raiuti, elati sageli kuu aega kohapeal.
Haavikutele keerati selg, mitte keegi tahtnud neid raiuda. Ei töölised ega metsa omanikud. Palki oli laialt käes, paberipuuga täideti veoteed...
Süsteem võimaldas. Erastatud või tagastatud kinnistud, möllati-hullati neil suht piiramatult ja liigagi sageli mõtlemata homsele, mõtlemata keskkonnale. Metsa majanduskava oli olemas küll, aga kui omanik väheke määris seda, keda tarvis, siis oli kava ka vastav koostatud. Kujunes välja raieliik, mida isekeskis arulage raideks nimetasime...
Moos välja, malts püsti!
 Eks oli eneselegi valus seda kõike aeg-ajalt taluda, aga noh, mis sa teed...   , metsaomaniku soov, masinaomaniku vajadus ja  ametit maha ju ei pane, kui enesegi pere toitmist vajas.
Varastatud raietest üldse ei ole mõtet rääkidagi - tegid ära, paberid olid kõik korras, hiljem kuulsid, mis keiss tegelikult oli.
Kole-kole-kole...