04-03-2013, 03:13 AM
Ei teagi nüüd kohe, kust otsast alata selle jutuga. Kahju, et ei saanud kohe algusest saati pilte tehtud. Mul tuli pildistamise idee alles hiljem, siis kui mootor oli juba enamjaolt puhtaks nühitud. Ette ruttavalt peaksin ma mainima, et mootoriga olen ma lõpusirgel ja kõik ülejäänu ootab tegemist. Kuradi lumelabidas raisk...
Ah, alustame siis sealt, kust minagi alustasin. Nimelt mootorist.
Traktor oli iseenesest sõitev. Vähemalt nööri otsas, kuna mootoris oli pisike kolks, mis segas mootori tööd, või õigem oleks öelda... mootori tööle hakkamist. Seega pidin esimese asjana mootorile kärme remondi tegema, nii öelda hinge sisse puhuma, et aparaat luti suhu võtaks ja tööle läheks.
See oli vist novembri lõpp. Kohe kohe oli vaja lund nügida.
Mis seal ikka, mootor maha ja tuld.
Ja siis läks lahti. Sellist sitahunnikut ei ole ma oma elus veel näinud. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas see süda seal veel tuksuda sai. Karteri põhjast krahmasin ma käega välja muda sarnast ollust liitrites. Kõik augud, kust õli oleks pidanud läbi minema, olid kinni kittinud. Igasugused tööpinnad olid roostest rohkem aukus kui Tallinna tänavad. Kohad millest mootorisse õhk saabus noh ... korstnapühkijad paneksid oma ameti maha, kui nad selliseid korstnaid peaksid pühkima hakkama. Kui ma poleks seda oma silmaga näinud, poleks uskunud, et mõni mootor sellisena veel töötas.
Alustades ülalt poolt... siin on näieks silindripea hingamise avad
Mnjah, julm. Pea ise oli samasugune.
Mis seal ikka, relakas, drell ja traatharjad, said edaspidi mu parimateks sõpradeks.
Siin on üks halb pilt tulemusest, kui traathari oma töö oli teinud
Nii silindrid, kui pead, oli mul mõttes mustaks võõbata, seda põhjusel, et must sobib hästi kokku punasega, aga sellest juba edaspidi.
Peale harjamist, sai antud veel viimane puhastus lahustiga, ja seepeale läks selga vastav värv.
Ah, alustame siis sealt, kust minagi alustasin. Nimelt mootorist.
Traktor oli iseenesest sõitev. Vähemalt nööri otsas, kuna mootoris oli pisike kolks, mis segas mootori tööd, või õigem oleks öelda... mootori tööle hakkamist. Seega pidin esimese asjana mootorile kärme remondi tegema, nii öelda hinge sisse puhuma, et aparaat luti suhu võtaks ja tööle läheks.
See oli vist novembri lõpp. Kohe kohe oli vaja lund nügida.
Mis seal ikka, mootor maha ja tuld.
Ja siis läks lahti. Sellist sitahunnikut ei ole ma oma elus veel näinud. Ma ei kujuta üldse ette, kuidas see süda seal veel tuksuda sai. Karteri põhjast krahmasin ma käega välja muda sarnast ollust liitrites. Kõik augud, kust õli oleks pidanud läbi minema, olid kinni kittinud. Igasugused tööpinnad olid roostest rohkem aukus kui Tallinna tänavad. Kohad millest mootorisse õhk saabus noh ... korstnapühkijad paneksid oma ameti maha, kui nad selliseid korstnaid peaksid pühkima hakkama. Kui ma poleks seda oma silmaga näinud, poleks uskunud, et mõni mootor sellisena veel töötas.
Alustades ülalt poolt... siin on näieks silindripea hingamise avad
Mnjah, julm. Pea ise oli samasugune.
Mis seal ikka, relakas, drell ja traatharjad, said edaspidi mu parimateks sõpradeks.
Siin on üks halb pilt tulemusest, kui traathari oma töö oli teinud
Nii silindrid, kui pead, oli mul mõttes mustaks võõbata, seda põhjusel, et must sobib hästi kokku punasega, aga sellest juba edaspidi.
Peale harjamist, sai antud veel viimane puhastus lahustiga, ja seepeale läks selga vastav värv.
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!