[mossepower]

...Kas te kurask kujutate ette kui raske on asju ajada meestega, kelle eluvaated on paljuski pärit NSVL aja lõpust ja Eesti aja algusest? Kes keelduvad meiesuguste noorte kontorirottidega asju ajamast lihtsalt selle pärast et me oleme neist nooremad ja "järelikult ka elukogenumad", kes üritavad igal sammul kuidagi ära panna ja endast jätta mulje kui "päeva päästjatest"? Nii kummaline kui see ka on, olen mina oma põhitöö kõrvale jätnud ja ka mõnele objektile läinud ja midagi remontinud ja paigaldanud, lihstalt sellepärast et nemad ka näeksid et ma päris tehnikavõõras ei ole ja ka olen poisikesest saati tehnikaga tegelenud.  Ja kõik see pull käib lihtsalt sellepärast, et meil normaalne suhtlus oleks. Samuti pean tagama meestele tööd. Aga kui mehed otsustavad et see raha mis ma mingi töö eest kliendilt küsin on liiga väike, või töö neile lihtsalt ei meeldi, hakkavad mind siis igasugu kummaliste tehniliste üksikasjadega peedistama vms takistusi otsima, siis pean mina olema ju see kes kundele häbis silmadega otsa vaatab...

Eks see pigem ikka "puht-eestlaslik" kadedus/kiuslikus et sul veel karjäär ja elu ees olles samal tasemel või kõrgemal positsioonil kui nemad. Neil spetsialistidel aga arvatavasti oma tipp käes ja areneda tõenäoliselt ainult pensioni poole. See ainuke loogiline seletus miks koostöö ja ettevõtte ja sinu ja ka iseenda arengu vastu töötatakse. Teise variandina, kui kiusataks sihipäraselt, et sina oled noor ja loll ja ei saagi ju midagi veel osata, siis see kõlaks rohkem mõne nelja-talve haridusega lihttöölise elutarkusena kui spetsialisti omana. Teinekord vanemad inimesed kipuvadki oma jonni ajama tõekspidamiste või ka kiusu pärast (mõelgem kasvõi oma vanemate, vanavanemate peale). Ainus asi, mida siit õppida oleks see et ise kunagi selliseks ei muutuks, aga kui aus olla siis ise seda küll ette lubada ei julge