[viplala]

Mul oli siin üks vestlus ja ma jõudsin järeldusele, et nad lihtsalt ei saa aru

Nad ei saa aru, miks maal on elu teistsugune. Nad ei saa aru kuidas võib paljudest ebameeldivatest pisiasjadest moodustuda ideaalne tervik. Nad ei saa aru, miks inimene tahab maal elada. Nad lihtsalt ei saa aru...
Nad ei kuule, kuidas öökülm paneb puud praksuma ja paukuma nii, et hommikul tahaks välja joosta ja vaadata, et äkki on kõik puud pragulised. Nad ei näe lumme mattunud metsi, kus vanad hiiglased ägavad liigraske lumekoorma all, ning kelle kaitsvate okste varjus pisemad on end ehtinud sätendava rüüga. Nad ei tea tunnet, kui tuisk on matnud kogu su elamise paksu lumevaiba sisse ja viimased tuuleiilid mängivad lahtise lumega niitudel kulli. Kui külmast võetuna tuppa tuled ja oma selja vastu palavat ahju toetad, endal külmas põsed punased ja ahju all puud ragisemas.
Nad ei suuda ette kujutada, et seistes hästi tasa ja vaadates horisonti, võib aeg seisma jääda
Nad ei kujuta ette tunnet, mis tähendab kui talv ükskord taandub, ning esimeste veesulinate saatel avad aknad toas, olgugi et väljas alles külm, kuid see õhk mis tuppa tulles kargeks lööb ja lõdisema võtab... Ja see tunne, kui peale esimest vihma kõik roheliseks lööb, justkui keegi oleks öösel värvimas käinud. Hetk tagasi oli hall ja nüüd on kõikjal elu. Nõjatud vastu uksepiita, soojendad end esimese sooja päikese käes, lööd maha esimese tüütu kärbse kes su pea ümber tiirutab ja järsku kuuled kuidas su ümber on hakanud keema elu. Suveks matavad hääled su täiesti enda alla, ainult öösel on vaiksem, kui palavusest lükkad lahtise akna all teki pealt ja kuulad üksikuid sirinaid ööst, ning loodad, et tuleks tuuleiil ja pakuks leevendust kuumale.
Ja see vabadus. Vabadus minna hommikul koos kohviga õue ja otsida peenrast esimene punane maasikas või istuda lõkke ääres hilise tunnini. Vabadus kasta end vette, kui kuumus hakkab mõistusele või vabadus lugeda raamatut, kui vihma pladistab juba tükkimat aega. Vabadus paljajalu muru sügada või külma õlle seltsis päikest võtta. Nad lihtsalt ei saa sellest aru, et see kõik ongi tervik mille pärast inimene maal elada tahab.

Nad on näinud seda kõike. Nad on tundnud aga nad ei tea. Sa räägid ja nad kuulavad, noogutavad kaasa, ning lähevad oma korterisse tagasi, keeravad teleka lahti, peeretavad ja ootavad uut tööpäeva. Kahju.