15-01-2015, 02:19 AM
Mina saan ka oma "riista" kiita! alates 1998 olen "tarvitanud" Boxer`it, oli selline asjalik tööloom, 2-liitrise mootoriga jne.
Pärast, 2000 aastal sai uuest pääst võetud ja kasutatud viis aastat Jumperit, väike mudel, aga mootori võtsin 2,8-se, 94 kw. Krt, hää massin oli, 9-kohaline versioonine buss. Viimase rea eemaldasin ja kasutasin teenindus-hooldusbussina terve aja. Vedrustus oli hää pehme. 2005 sai see vahetatud samaväärse tehnikaga, kuid suurema ja kõrgema kerega Jumperi vastu. Ega sel eelmisel ka midagi viga pold, lihtsalt oli suuremat massinat vaja. Seegi on 9-kohaline, samuti viskasin viimase rea välja.
Miks ma otsustasin 2005-dal aastal hoolimata igasugustest juttudest siiski Jumperi kasuks? Valisin mitu kuud paljude markide (va Opel ja VW) vahel, kaalusin plusse ja miinuseid jne. Võin ära tuua nii mõnedki asjad, mis ühel või teisel margil hää või mitte hää oli:
Mercedes - kallis. nullversioon on nagu kartulikast, kõik lisad, ka kõige mõttetumad, tunduvad olevat tehtud kui mitte kullast, siis vähemalt väärismetallist. Uurisin kullerifirmade meeste käest, kuidas need rahul on. Vastus - lagunevad, nagu iga teine masin. Ja veel - mind ei rahuldanud istmed. Kõvad ja ebamugavad. Kaubaruumiks jääv osa on kitsas.
Iveco - kui poleks valinud Jumperit (teatud põhjustel), siis oleks valinud Iveco. Tõsine töömees. Ei meeldinud kabiini ergonoomika. Tegin proovisõitu ja kohe kuidagimoodi ei meeldinud mulle istme, rooli ja muude juhtimisseadmete asend. Püüdsin end teadlikult välja lülitada Jumperi tundest, aga abi sest ei olnud. Ja veel - Iveco roolis on tunda, et oled veoauto roolis. Tehnika on hea.
Ford Transit - üldiselt hea masin. Kui meeldib, siis üldiselt võib rahule jääda. Isiklikult minule ei meeldinud kägukang, mis veel siis asus põrandal, see on seal vist praegugi, krt päris täpselt ei teagi. Veel ei meeldinud külgakende avanemine - nagu dzotiaugud! Ja veel - istmed ei ole reguleeritavad, välja arvatud juhiiste.
Boxer/Jumper/Ducato- üldiselt võiks arvata, et pole ju erilist vahet, kas Boxer, Ducato või Jumper, kuid võta näpust! Kui lähemalt vaatama hakata, siis on vahe siiski sees. Kere on neil kolmel koos veermikuga ühesugune. Mootorite kohta oli tol ajal üht-teist ka kuulda ja Jumperi tolleaegsetest südametest kuulsin häid jutte. Aga mootor ei olnudki sel ajal otsustav, pigem teadmine, et ma veedan ostetava aparaadi roolis päris arvestatava osa oma ajast ja miks peab see olema ebamugav. Seepärast pöörasin tähelepanu ka sisustusele ning kui alustada "troonist" siis selge võitja oli Jumper. Nii juhiiste kui ka teised istmed olid kõige mugavamad. Seljatoed reguleeritavad jne. Juhi kõrvalistujate iste on küll jäik ja selle asend ei olnud päris õige, kuid seda saab nutikalt reguleerida ja muuta istujale nauditavaks.
Nii, tänaseks olen oma Jumperiga läbi sõitnud uuest peast alates 302 000 km ja kõik ettetulnud vead läbi teinud.
Kõige ebameeldivaks asjaks ongi tagavararatta asukoht ehk selle väljavõtmine ja tagasipanek kuskil teel olles. Kui tunkesid kaasas ei ole... Kinnitus on tõepoolest jabur, kuid minul on see ringi tehtud ja töötab heaste. Plussiks on muidugi see, et ratas ei ole kongis jalus.
Minu mudelil ei ole tagaustega mingit probleemi olnud. Ma usun, et kui vahetada regulaarselt tihendeid, siis poleks ka teistel, uuematel mudeliltel uste hingedega suurt peavalu.
Esisild - näidake mulle näiteks 6-aastast Eesti teedel sõitnud masinat, kes ei oleks esisillaga midagi ette pidanud võtma? Jumperil on asi väga lihtne - ei pea lääpasid koos puksidega vahetama, väga lahedalt saab vahetada pukse eraldi ja üpris askeetlikes tingimustes. Amordid - kui kummid terved, siis pole ka laagritega probleeme. Vahetamine suht lihtne.
Sama on rattalaagritega jne. Ja veel - valisin sihilikult suure mootori. Mind ei heidutanud suur kütusekulu (kui suur see siis ikka on, 8,9-10,1 l/100km), teadsin, et mul peab olema tugev mootor kasutada, millel on hea ressurss kasutada, Olemasolevad 94 kw lasevad täiskoormaga ja haakes 800 kg karavaniga mööda Šveitsi või Prantsuse Alpe või Tatra mägedes üpris lahedalt seigelda. Eriti mõnus on sellistes olukordades tunda saada, KUIDAS üks HEA mootor tõsist tööd teeb. See ON elamus ja selle põlvkonna Jumperi mootorid on vähemalt minu silmis klass omaette.
Ahh, jätkata võiks ju veel ja veel, aga ...tahtsin öelda, et ma ei ütle midagi teiste markide kohta, sõidavad nad ju kõik ja kui mul oleks näiteks Crafter, küllap ma kiidaks seda taevani. Eks see kasutusvalu ja probleemid ripuvad ära kasutajast, nagu ksf.võsa ennist märkis.
Pane tähele, et minu jutt käib suures osas eelmise põlvkonna Jumperite kohta. Aga mul on üks hää sõber, kes sõidab 4-aastase Jumperiga mööda Euroopat kaupa vedades, Eestist igale poole ja tagasi. HIljuti küsisin, et kui ta oma kaubiku saankaubikuks sõidab, mis järgmiseks tuleb, siis ta päris, et mees, mis küsimus see on? Muidugi Jumper. Miks? Vähesed probleemid teel, kaubaruumi suurus. Ja kui tõepoolest teel midagi juhtub, siis on täiesti reaalne ka abi saada. Aga eks see kehti ka teistele markide kohta
. Edu masina valimisel!
Pärast, 2000 aastal sai uuest pääst võetud ja kasutatud viis aastat Jumperit, väike mudel, aga mootori võtsin 2,8-se, 94 kw. Krt, hää massin oli, 9-kohaline versioonine buss. Viimase rea eemaldasin ja kasutasin teenindus-hooldusbussina terve aja. Vedrustus oli hää pehme. 2005 sai see vahetatud samaväärse tehnikaga, kuid suurema ja kõrgema kerega Jumperi vastu. Ega sel eelmisel ka midagi viga pold, lihtsalt oli suuremat massinat vaja. Seegi on 9-kohaline, samuti viskasin viimase rea välja.
Miks ma otsustasin 2005-dal aastal hoolimata igasugustest juttudest siiski Jumperi kasuks? Valisin mitu kuud paljude markide (va Opel ja VW) vahel, kaalusin plusse ja miinuseid jne. Võin ära tuua nii mõnedki asjad, mis ühel või teisel margil hää või mitte hää oli:
Mercedes - kallis. nullversioon on nagu kartulikast, kõik lisad, ka kõige mõttetumad, tunduvad olevat tehtud kui mitte kullast, siis vähemalt väärismetallist. Uurisin kullerifirmade meeste käest, kuidas need rahul on. Vastus - lagunevad, nagu iga teine masin. Ja veel - mind ei rahuldanud istmed. Kõvad ja ebamugavad. Kaubaruumiks jääv osa on kitsas.
Iveco - kui poleks valinud Jumperit (teatud põhjustel), siis oleks valinud Iveco. Tõsine töömees. Ei meeldinud kabiini ergonoomika. Tegin proovisõitu ja kohe kuidagimoodi ei meeldinud mulle istme, rooli ja muude juhtimisseadmete asend. Püüdsin end teadlikult välja lülitada Jumperi tundest, aga abi sest ei olnud. Ja veel - Iveco roolis on tunda, et oled veoauto roolis. Tehnika on hea.
Ford Transit - üldiselt hea masin. Kui meeldib, siis üldiselt võib rahule jääda. Isiklikult minule ei meeldinud kägukang, mis veel siis asus põrandal, see on seal vist praegugi, krt päris täpselt ei teagi. Veel ei meeldinud külgakende avanemine - nagu dzotiaugud! Ja veel - istmed ei ole reguleeritavad, välja arvatud juhiiste.
Boxer/Jumper/Ducato- üldiselt võiks arvata, et pole ju erilist vahet, kas Boxer, Ducato või Jumper, kuid võta näpust! Kui lähemalt vaatama hakata, siis on vahe siiski sees. Kere on neil kolmel koos veermikuga ühesugune. Mootorite kohta oli tol ajal üht-teist ka kuulda ja Jumperi tolleaegsetest südametest kuulsin häid jutte. Aga mootor ei olnudki sel ajal otsustav, pigem teadmine, et ma veedan ostetava aparaadi roolis päris arvestatava osa oma ajast ja miks peab see olema ebamugav. Seepärast pöörasin tähelepanu ka sisustusele ning kui alustada "troonist" siis selge võitja oli Jumper. Nii juhiiste kui ka teised istmed olid kõige mugavamad. Seljatoed reguleeritavad jne. Juhi kõrvalistujate iste on küll jäik ja selle asend ei olnud päris õige, kuid seda saab nutikalt reguleerida ja muuta istujale nauditavaks.
Nii, tänaseks olen oma Jumperiga läbi sõitnud uuest peast alates 302 000 km ja kõik ettetulnud vead läbi teinud.
Kõige ebameeldivaks asjaks ongi tagavararatta asukoht ehk selle väljavõtmine ja tagasipanek kuskil teel olles. Kui tunkesid kaasas ei ole... Kinnitus on tõepoolest jabur, kuid minul on see ringi tehtud ja töötab heaste. Plussiks on muidugi see, et ratas ei ole kongis jalus.
Minu mudelil ei ole tagaustega mingit probleemi olnud. Ma usun, et kui vahetada regulaarselt tihendeid, siis poleks ka teistel, uuematel mudeliltel uste hingedega suurt peavalu.
Esisild - näidake mulle näiteks 6-aastast Eesti teedel sõitnud masinat, kes ei oleks esisillaga midagi ette pidanud võtma? Jumperil on asi väga lihtne - ei pea lääpasid koos puksidega vahetama, väga lahedalt saab vahetada pukse eraldi ja üpris askeetlikes tingimustes. Amordid - kui kummid terved, siis pole ka laagritega probleeme. Vahetamine suht lihtne.
Sama on rattalaagritega jne. Ja veel - valisin sihilikult suure mootori. Mind ei heidutanud suur kütusekulu (kui suur see siis ikka on, 8,9-10,1 l/100km), teadsin, et mul peab olema tugev mootor kasutada, millel on hea ressurss kasutada, Olemasolevad 94 kw lasevad täiskoormaga ja haakes 800 kg karavaniga mööda Šveitsi või Prantsuse Alpe või Tatra mägedes üpris lahedalt seigelda. Eriti mõnus on sellistes olukordades tunda saada, KUIDAS üks HEA mootor tõsist tööd teeb. See ON elamus ja selle põlvkonna Jumperi mootorid on vähemalt minu silmis klass omaette.
Ahh, jätkata võiks ju veel ja veel, aga ...tahtsin öelda, et ma ei ütle midagi teiste markide kohta, sõidavad nad ju kõik ja kui mul oleks näiteks Crafter, küllap ma kiidaks seda taevani. Eks see kasutusvalu ja probleemid ripuvad ära kasutajast, nagu ksf.võsa ennist märkis.
Pane tähele, et minu jutt käib suures osas eelmise põlvkonna Jumperite kohta. Aga mul on üks hää sõber, kes sõidab 4-aastase Jumperiga mööda Euroopat kaupa vedades, Eestist igale poole ja tagasi. HIljuti küsisin, et kui ta oma kaubiku saankaubikuks sõidab, mis järgmiseks tuleb, siis ta päris, et mees, mis küsimus see on? Muidugi Jumper. Miks? Vähesed probleemid teel, kaubaruumi suurus. Ja kui tõepoolest teel midagi juhtub, siis on täiesti reaalne ka abi saada. Aga eks see kehti ka teistele markide kohta
. Edu masina valimisel!