[Aspelund]

Ma ei ole miljonär, kaugel sellest, aga ma sõidan uut rehvidega. Miks? Sest nii ma tean, et ma olen vähemalt selles osas teinud enda ja järeltuleva põlvkonna säilimise osas endast parima. Enda elunatukese osas ka. Mul on autos sageli naine ning kolm väikest last ja ma ei taha ega kavatse sõita rehvidega, mis ei taga mulle kriitilises olukorras piisavat juhitavust ja pidurdusvõimet. Eksima ei pea mina, eksida võib keegi teine.

Viimane auto (Ford Galaxy), mille alla ma komplekti uhiuusi Micheline naelu kruvisin, maksis 2 korda vähem kui rehvid ise. Aga eeltoodud põhjustel tegin ma selle investeeringu ära. Ja selle investeeringu vilju saan ma nautida mitu talve. Ilmaolude muutumisel piisab vaid talvekate alla kruvimisest, ei mingit soodsate pooletoobiste rehvikeste tagaotsimist ja pikkades rehvivahetuse järjekordades seismist. Kanglaslik hukkumine suvekate või juustudega hilissügisesel mustal jääl uisutades ei kuulu minu eluunistuste hulka.

Ma olen kunagi nooruses sõitnud ka kõikvõimaliku saastaga, aga kogemus sellest, kuidas üks selline juust maanteekiirusel ennast ootamatult likvideeris, ei olnud meeldiv. Ja ma mäletan ka neid aegu, kus suverehvidega talvel sõideti ja see kogemus ei olnud alati kuldne ja mõnus. Labidat, köit ja abijõudu oli vaja olukordades, kus täna ma isegi ei märka, et midagi auto kulgemises valesti oleks.

Loomulikult sai ja saab häda korral hakkama. Kui aga praegu suvekatega ringi lubataks sõita, oleks meie talvine laibanorm erakordselt kõrge. Erinevus on kasvõi liiklustiheduses.

Ja lõpetuseks tõden ma seda, et auto omamine on vabatahtlik valik, mitte sunduslik. Sellega kaasnevad teatud reeglid ja nõuded. Kui nende täitmine eriti kurnava kohustusena tundub, siis on mõistlik auto omamise plussid ja miinused üle vaadata ja endalt küsida, kas see on ikka hädavajalik. Jäävad alles nii närvid, raha kui ka hädaldamisele ja kirumisele kuuluv aeg. Saab tegelda millegi mõnusa ja efektiivsemaga. Näiteks Telegram'i lugeda.

A.