[s2si]

Olen aga jätkuvalt seisukohal, et kui vanajalgrattaid koguda, võiks sellel olla siiski süstemaatiline ja regulaarne avalik väljund üldsusele, mis oleks midagi rohkemat, kui paar ühekordset näitust.

Olen Sinuga igati nõus, et oleks vajalik näidata ja tahaks näidata (niipalju kui on midagi näidata) aga paljudel seisab asi lihtlabase pinna ja raha taga. Au ja kiitus Sulle, et oled enda asjad sinnamaanni saanud, kus nad on aga nagu Sa ütlesid, siis tükk on mõnikord liiga suur hammustamiseks. Mingis vaimusilmas mina näeks asja kuidagi nii ette, et moodustada mingi grupeering vanarattahaigetest ja anda tuleks neile  esialgu mõned tabletid, et mingidki selged mõtted taastuks!! Kui haigus natuke järgi annaks, siis ehk oleks võimalik mõni silmatera kusagile deponeerida või ühiselt mingi pind leida lisaks Väätsale. Ega Sinu juurde vist ei saaks ju mõnikümmend ratast vaatamiseks välja jätta? 

Aga selle bronnimise ja äraviimise kohapealt on asi seetõttu nukker, et kui sedasi asjad soiku või seisma jätta, siis võib inimestel huvi ära kaduda üldse neid hoida ja ega see muuseumi mainele ka ju head ei tee kui sellised jutud siin ja seal liiguvad. Minule on täiesti suvalised inimesed seda juttu rääkinud kui olen mõnel rattal järgi käinud ja olen üritanud ikka asja siluda, et muuseumiga on lgp Valdol palju tööd ja igalepoole ei jõua aga karavan liigub ikka omasoodu. Täpselt nagu siin teemas, kodanik pakkus rattaid, oli bronn + ilmselt veel mitu huvilist aga lõpuks on ikkagi kõik rattahaiged viitsimatud tegelased, kes ei tule 2 aasta jooksul asjadele järgi. 

Igatahes omaltpoolt võin teinekord Tallinna pool abi pakkuda ja mõne asja muuseumi jaoks üles korjata kui on pakiline teema. Number peaks olemas olema.