[PlyVal64]

Et mitte nüüd mootorsae teemat asjasse mittepuutuvaga "risustada", siis tegelikult on oma metsade majandamine täitsa tõsine teema. Kuna siin automotos on koos reaalselt palju tegelasi, kes oma metsade majandamisega kõige muu põneva (tehnika restaureerimisest Päikesekütete ehitamiseni  ) kõrval tegelevad, siis mõttevahetus ja kogemuste jagamine poleks paha. 

Üks suhteliselt inimese keeles kirjutaud jutuke erinevatest raieliikidest. Ja siit on üks kuratlikult kena ja aus jutt. Ise olen selle järgi käitunud aastaid (kümneidki juba). Aga radasid tehes torkab kahjuks silma tõsine lastamistöö Eesti metsades, eelkõige RMK arutu Looduse hävitamine. See, mis toimub, pole ammu enam metsade tervise eest hoolitsemine vaid Looduse kui terviku tahtlik hävitus. 

Oma vajaduste järgi metsa kujundades on väga lihtne rikkuda looduslikku tasakaalu, mis omakorda võib põhjustada liikide hääbumist, isegi väljasuremist. Seepärast on soovitatav harvendusraie käigus säilitada surnud puid ning nende püstiseisvaid osi, kui need ei sega tulevikupuude kasvu. Samuti tuleks puutumata jätta lamapuit, võimalikult palju säilitada põõsa-, puhma-, rohu- ning samblarinnet. Metsloomade ning lindude toidubaasis on olulisel kohal vilju kandvad puud-põõsad- ka neid tuleb võimalikult palju säilitada. Järskudel nõlvadel, orupõhjades, liigniisketes kohtades, soosaartel, väga kivistel aladel,näiteks vanade kiviaedade vahetus läheduses ning heinamaal kasvavates üksikutes väikestes saludes on soovitatav jätta raie tegemata, sest üldjuhul ei ole neis kohtades väärtuslikku tulevikumetsa moodustumas, kuid samas muudavad sellised üksikud puutumata kohad metsa oluliselt mitmekülgsemaks. Omaette väga huvipakkuvad bioloogilised kooslused kujunevad välja metsastuvates nn. “majakohtades”, kus endiste hoonete varemed ning marjapõõsad/viljapuud on muutumas metsa osaks. Arvestades praegust väga intensiivset raietegevust, on iga raietest puutumata koht omamoodi haruldus ning looduse suhtes oleks suhteliselt inimlik säilitada natukenegi midagi looduslikku, midagi algupärast.

Kuidas keegi omi metsi hooldab? Lasete hooldada, on metsahoolduse kavad tehtud, tegite ise omas peas iseendale või lasite teha "ametlikud" jne. 
Mina rannametsa/maatükile isegi ei lase ligi ühtegi "tarkpead", sest eelpool kirjutatu järgi olengi asja teinud. Ja selliselt ajapikku tegutsedes, mõne-mõneteiskümne puu ja puukese kaupa hooldades käib ka hobikorras jõud üle. Põnev bioloogiline ja ajalooline kooslus säilub. 

Aga too 4,2 hektarit segametsa, mis on juba arvestatav metsatukk lagedate põldude vahel ja Jägala jõe alguses elik siis kraavilaadsega kahest küljest piirnev, tekitab natuke hirmu. Hetkel on see "täiesti puutumata" aga 30-40 aastat vanust hakkab saabuma. Tihe kui kurat, natuke märg looduslikult, kuigi uudismaad ja ojalaadne jõekraav imavad heaste. 
Kuuse-kase segadik sellisel moel pole väärtus ja "ürgmetsana" ehk täiesti puutumatuna hoida pole mõtet, sest "põnevaid" puuliike a'la kukerpuu, must leeder, lodjapuu, kadakas, sanglepp jms seal pole, mis on meil "teises metsas" . Midagi peaks tegema. Muidugi RMK-tolad ja ahned kapitalistid teeks lageraie ja veel hullem: laseks selle hakkeks. Et saaks öelda edgar-üksjala kombel: "tehtud!" 

Meie mets on ÜLIhästi ligipääsetav, täiesti konkreetne metsatukk inimasustuse kõrval. Ehk pole "karutagumik". Aga käin, vaatan ja ... jõuetus tuleb peale. Raudselt on siin veel analoogse situatsiooni ees seisjaid, raudselt on kogemustega tegelasi ja äkki on mõni, kes suisa lahenduse välja pakub? Kohtlki pole saladus, Järvamaa, Ahula/Neitla. 
Maatükk on vara ja seda ei müüda. Maamaks vaeseks ei tee. Aga niisama hukka lasta, kui tegelikult on linnas ahjuküte... ja hea mootorsae ost on kõige lihtsam asi siinilmas  Lased esimesed kümme kaigast maha pikali ja oledki ummikus.