[omenaossi]

Korralikud metall heeblid ja nii lihtne see ongi!

Ei ole nii lihtne. Kui kunagi ammu on veel pehme rehv saadud rantvelje peale tugevalt punnitades, siis juba jäigastanud rehv sealt ilma veel tugevamalt punnitamata maha tulla ei taha. Korralike heeblitega töötades võib rehvi maha saada, aga tulemuseks on tavaliselt deformeeritud veljerandi äär, mis pärast vajab eritööriistadega õgvendamist. Mingeid vahetükke velje ja heebli vahele aga ka panna ei saa, sest see raskendab rehvi mahatulekut veelgi.

Erinevalt traatääristega rehvidele mõeldud velgedest ei ole rantäärisega veljed mõeldud heeblitega töötamiseks, st lähevad heebleid rakendades ülikergesti  lömmi. Iseäranis kehtib see Eesti levinud keskvaoga nn Wedgewood-tüüpi rantvelgede randiääre kohta.

Mina oma 35 aastase restaureerimispraktikaga head lahendust ei tea, kui on vaja toimivana ja korraliku välimusega säilitada nii velg kui ka rehv. Enamikel juhtudel, mis mul ette on tulnud, on kas rehv veidi lahedamalt peal olnud (rantvelje läbimõõt varieerub suurtes piirides) või on olnud peal selline rehv, mida pole kahju olnud ohverdada (nt kasutamiskõlbmatu nõukogude rehv).

Ei oskagi muud soovitada, kui siiski püüda korralike heeblitega rehv maha võtta ja leppida sellega, et randiserval tuleb pärast erivahenditega heeblijäljed välja lüüa. Või kui velg tuleb kindlasti siledaks jätta, siis ohverdada rehv, selle traadi veljesoones purustades.

Nii, kogemused saadud. Ilma igasuguse respektita tuleb jõuga kallale minna. Muud tarkust pole. Kaks teravate nurkadeta kruvikeerajat ja ähkimine ning õnnestub ;-) Ehk siis - traatrehv, mis on kunagi kasvõi tavalisel veljel peal olnud, läheb uuesti rantveljele peale ka. Tuttuuega pole nii kindel, sest kord proovisin ja sellest ka eneseusu kadu - ei läinud peale, aga ma ei punnitanud ka nii jõhkralt-julmalt.