[Sigar]

Kindlasti iga rattahuvilise unistus oleks sõuda kaluripaadiga laevale, mille pardal on hunnik Husqvarna jalgrattaid. Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis 1941. aasta juulis oli Pärispea poolsaare külameestel võimalus selline meresõit teoks teha.
Aga alustame siis algusest. 1941. aasta juuli alguses alustas oma rännakut Riiast Peterburi poole kaubalaev Rasma. Laev transportis erinevad kaupu: jahu, kuiva toitu, tammelaudu, Singeri õmblusmasinaid ning muidugi mis kõige tähtsam ja muusika meie rattahuviliste kõrvadele - Husqvarna jalgrattaid. Marsruudiks oli Riia - Tallinn - Peterburg, kahjuks või õnneks Rasma Peterburgi ei jõudnud. 5. juuli 1941 jõudis Rasma kurikuulsa Mohni saare vetesse, mis tol ajal peitis endas erinevaid ohte. Selle kaubalaeva esimeseks hoobiks saigi meremiin Mohni vetes, vastu mida Rasma triivis ning mis laeva rivist välja lõi. Viie päeva pärast ehk 10. juuli 1941 saadeti Saksa allveelaeva poolt torpeedo Rasma suunas, mis ka laeva lõplikult murdis ja igaveseks merepõhja viis. Aga nagu külades ikka, levis jutt uppunud kaubalaevast kulutulena üle Pärispea poolsaare. Mehed Viinistult ja Turbuneemest võtsid suuna kaluripaatidega Mohni poole. Kuna laev läks põhja madalikul, ei olnud mitte mingit probleemi laevalt kraam üles tuua. Nii viisidki mehed koju uhked Singeri õmblusmasinad, Husqvarna jalgrattad, tammelaudu ehitamiseks või kütteks, kuiva söögipoolist, kottides jahu, mis küll ümbert oli märg, aga sisu keskelt oli säilinud kuivana. Muidugi lisaks neile, võis laevalt leida ka relvastust, sest mõned aastad tagasi sukeldus tuuker Rasmale ning leidis sealt padrunikaste. Üks nüüdseks meie seast lahkunud vanaproua Viinistult rääkis, et Rasma kõigist leidudest olid teadlikud ainult mehed, kes seal kohapeal käisid ning kodus peredele jäeti paljustki rääkimata. Seega võimegi järeldada, et külamehed võisid leida ka laevalt omale relvastust, mis muidugi peideti kas põrandalaudade alla, lagede vahele, heinaküüni heintesse või kuhu iganes. Kuid tulles tagasi nüüd meie teema ehk jalgrataste juurde, siis vanemad inimesed külast mäletavad, et peale seda rännakut Rasmale, oli näha külavahel sõitmas mitmeid Husqvarna jalgrattaid. Kas neist ka mõni veel tänapäeval säilinud on, tekitab ka mulle, kui kohalikule elanikule pidevalt mõtteis küsimust. Kindlasti võis neid rattaid kohata veel Nõukogude ajal ning ehk ka 1990.-ndatel. Isiklikult usun, et neid rattaid oli veel alles ka nüüd 21. sajandil, kuid kardan, et siinsed rauaärikad võisid veel viimasedki pressi alla saata. Aga öeldakse, et lootus sureb viimasena ning olengi võtnud oma sihiks uurida külas inimestelt veel, et ehk ikkagi kellelgi on veel midagi säilinud, kasvõi raam, kasvõi mõni väike detail nende rataste küljest.

Ma armastan ajalugu, eriti ajalooliseid jalgrattaid.