[Injection]

Auto näol on tegu Opel Rekord D-ga, mida on toodetud vahemikus '72-'77. Antud isendi aiste vahel asetseb 2.1-liitrine vabalthingav diiselmootor, mille otsas neljakäiguline roolilt lülitusega manuaalkäigukast. Mootor olevat täiesti töövõimeline ja olla saanud ka kunagi spetsialisti hoolt enne seisma jäämist. Keretüübilt on tegu kaheukselise sedaani, mitte päris kupeega, mis mulle täitsa igati sobib. 

Salong on üpriski komplektne ja terve esmapilgul, suuremaks puuduseks on ümber tehtud uksepapid. Kere on muidugi kaotanud karbid ja põrandas standartselt jalgealused. Puutumata kerega tegu pole, sest siin-seal on näha lappe ja pahtlit. T.V. tiivakaar on ajastukohaselt vahetatud asetades uue detaili vana taha servaga, moodustades mõnusa lehtri, kus niiskus saab pesitseda. Pagasiluuki on vist et kangiga avatud, sellest tulenevalt on ta rikutud aga eimidagi võimatut ilmselt. Kapotil koorub pahtlit, selle all on ta üldsegi roheline, st. vahetatud aga mälu järgi suht ok. Esiots on üleüldiselt kena - esipõll, tiivad-tuled, stange on aga tule kinnitustega ära rikutud. Mootoriruum on päris kena, kuna sel on ju topelt õõtsadega esisild, millest tulenevalt pole kokku vajuvaid lansekaid ja uuemate põlvede pealt tuntud mädanevaid tiivaaluseid. Tuuleklaasis on ka ikka igaks juhuks mõra nagu kõigil mu ostetavatel autodel, nigu aamen kirikus kohe.

Tegevuskava on umbes säärane, et puhastamise ja käivitamise võtaks ilmselt ette mõne lähema nädala jooksul. Ülejäänud detailide toomine jääb vast kuu kanti esialgu. Suuri plaane esmalt ei sea - inventuur, säilitamine, puuduvate detailide kogumine. Iseenesest väljamaalt saab talle veel igasugu põnevat kraami, kui siin jänni peaks jääma.

Auto lugu pikemalt:

Ühel Aprillikuu ööl võtsin kiigata korraks interneedust ja kohe silma jäigi kõnealuse Rekord D kuulutus.



Kirjutasin müüjale kohe, et saatku oma number või helistagu. Enne lõunat juba oligi detailid täpsustatud ja hind paigas. Kuna aga masin asus Saaremaal, siis leppisime kokku, et suve poole tulen talle järgi.

Juuni alguses sai ka kõikjale laiali paisatud kuulutused transpordiks lootuses, et ehk keegi tooks ta soodsalt õuele ära. Parim pakkumine, mis tehti oli 120€, kalleim vast kuskil pea 600€. Kuna tee pealt oli Senaatori juppe tarvis ja Saaremaal taheti Honda tehnikat osta, siis otsustasime Motoristiga ise autol järgi käia.

Sõidu tarvis sai kaasa võetud tööriistad ja kõikvõimalikud abivahendid, et igal juhul Rekord ära saaks toodud, sappa sai haagitud ksf jossu "konn".



Teel sai tehtud peatus Rõngu poe juures, et head paremat teele kaasa haarata - aga näet, hammasrihm otsustas õnneks veel kodu lähedal otsad anda. Kuna Talveralli aegu oli pigem karta, et '65 Rekordil läheks varurihma enne tarvis, siis sinna autosse ta sai ja jäigi. Õnneks aga elab ksf roodla mitte just väga kaugel ja ulatas hoolimata hilisest kellaajast abikäe. Teadagi aga on sel Opeli OHC-l rihmaga lood hästi - klappe pähe ei lase ja rihm on kasvõi tee ääres vahetatav.

Hommikul sai tehtud vedukite vahetus ja sel korral oli reisusihiks juba Virtsu.



Saarele jõudes sai esmalt ära viidud Kuivastu 1G CRXi tarbeks Honda tehnika, mis oma doonorilt olin saanud ja see järel põrutasime juba Irasele peasüüdlase järgi.



Kohapeal avanes üpriski ootuspärane vaatepilt - rehvid surnud, karbid puudu, pagasnikus pahn -  see, mis vanade autodega ikka kaasas käib. Kõige sellega oli aga ka arvestatud ja varurattadki olid kaasas. Samal ajal, kui käis rattavahetus sai ka kiire inventuur tehtud, et üleliigset kola autoga kaasa ei kannaks. Üldiselt tundus auto suuremalt jaolt komplektne olevat. Kord on veel tarvis käia varuosade järgi, alles siis saan täpsema ülevaate puuduvate detailide osas. Selle päeva eesmärgiks oli seatud panna Rekord konnale nii, et järgmisel päeval jääb ta vaid sappa haakida ja mandri poole kulgeda.

Esialgu oli plaanis ka käivitamine aga sellest sai loobutud, kuna kütusefiltri klaasanum oli ilmselt lõhki külmumise tõttu puudu - mõni kiiluke oli siin-seal.




Edasi liikusime öömajale, milleks oli sel korral Kivi-Roosi puhkemaja - mõnus koht - verandaltki näeb vahest nii rebaseid-jäneseid kui ka sulelisi üpris lähedal liikumas.



Pühapäeval haakisime konna sappa ja minekuvalmis olimegi.


Opeli valvur/Hirvemurdja



Teel sadamasse sai nähtud ka Corvette Klubi ürituselt tulevat kolonni mööda vuramas, hiljem muidugi seisime võidu, et sama praami peale sõita.



Kuna esimese praami autopiletid olid välja müüdud, siis sai need võetud järgmisele. Et vaba aega küllaga, siis läksime sööma ja jõudsime 20 minutit enne väljumist auto juurdegi. Kuna aga telefoni aku otsustas hoobilt 20% pealt nulli hüpata, siis läks järsku kiireks küll - õnneks sain viimastel minutitel pileti meili pealt välja otsitud ja jõudsime ikkagi õigele praamile.

Mandrile jõudnud, läksime osandama üht A2 Senaatorit. Tagasiteel käisime läbi Kilingi-Nõmme Restost - järjekordne koht, mida vägagi soojalt julgen soovitada. Viljandimaal tegime reedele planeeritud peatuse hoopiski pühapäeva õhtul ja Tartu jõudsime esmaspäeva hommikuks.