[spitfire]

Tuumapommi plahvatusega käib kaasas EMP (electro magnetic pulse) mis tapab elektriseadmed. Kahjuks jäeti välja mõtlemata kes selle töötava mootoriga autoga (kui see mingi ime läbi võiks juhtuda) edasi sõidab kui kõik elav on molekulideks põlenud.
Kas see süütesüsteemi varjestus polnud pigem selle eesmärgiga et vältida raadiohäireid mida süütesüsteem võis tekitada - pakun et lisaks tavalisele raadiole (mida kõrge ladvik soovis nautida absoluutse helipuhtusega) võis autos olla ka muid delikaatseid ja tundlikke elektriseadmeid alates raadiojaamast kuni tuumakohvrini ning millede tööle polnud erinevad elektrisaastimpulsid teps mitte head. Süütekomponentide tolleaegne kvaliteet polnud ju teab mis kõrge.

Ma arvan, et see on puhas jama. 

A miks ma seda arvan ....?  Olin Semipalatinskis põhimõtteliselt katsejäneseks, kes ei tea mis koht see on, siis see oli üks kahest tuumalõhkepeade katsetamise kohast NL-is. Olime polügonil, mis on põhimõtteliselt lõputu stepp, kus ei ole MITTE ÜHTEGI orientiiri silmapiiril. Istusin Gaz66 kongis igapäevasel treeningul, milles oli lühimaa (kuni 700km) ballistiliste rakettide sihikute arvutuskeskus. Kogu aparatuur oli töös ja meie samuti. Antennid värgid, side, kõik mõõtmis ja arvutus seadmed töös. 
Ootamatult saabus stepist Uaazik, major (kes kogu seda operatsiooni dirigeeris) kutsuti välja ja meile anti ebamäärane käsk "valmistuda" aga milleks? seda ei öeldud. Uaazik kõigi ohvitseridega lahkus silmapiiri taha.

Sellisel puhul teeb soldat seda mida ikka tehakse, ehk "kütab massi". Istusin arvuti ees tugitoolis, silm loojas, kui äkki käis selline kõmakas, et jajebuu.. Vist lendasin koos tooliga kummuli, kindel ei ole. Ahi nurgas oli kummuli, korsten otsast lännu, viskasime selle siva üle ukse välja, et kogu kupatus maha ei põleks, sest ahi oli meil määrustiku väline sammkompunn, et persed soojas oleks. Kui esimene paanika möödas istusime maha mõtlema, et mis juhtus ? Kui äkki üks vend vaatab aknast välja ja silmad lähevad suureks. Akna taga on TUUMASEEN kogu tema ilus, täpselt selline nagu koolis raamatus pildi peal, aint et 3D. Vahtisime neljakesi kõik ninad vastu klaasi ja ei uskunud oma silmi. Lõpuks üks vend küsis, et ei tea kas peaks pikali viskama vä ? 

Ma ei mäleta, et arvutite või autode, käekellade või üldse mingi tehnikaga oleks mingit probleemi olnud. Kogu kaadervärgil oli pilt ees enne ja pärast ja ilmselt paugu ajal ka. Ja autod kimasid paremini kui enne a vbl tahtsime ise sealt kiiremini jalga lasta. Kuna ilma orientiirideta maastikul on võimatu öelda kui kaugel meist see matakas oli, siis ma seda ka kahjuks ei tea. Aga ohvitserid nad raisad ikkagi evakueerisid. Meid kaitses dosimeeter taskus, mille näitudest me kunagi midagi ei kuulnud. A täna ma muidugi kammi ei kasuta ka, mitte et ma ei viitsiks, aga lihtsalt kammi ei ole... ja pole vaja ka.

Teine pauk käis umbes 10 mintsa esimesest hiljem ja siis juba teadsime kus suunas vaadata. Nägime kuidas maapind kerkis umbes 1-2 meetri kõrgusele ja tuli meie suunas (nagu merelaine) ainult kordades kiiremini. See oligi see matakas mis nagu laine meie auto alt läbi käis, viskas auto õhku. Täpsustuseks, et arvutuskeskusi oli tegelt kaks, mis töötasid paralleelselt vea vältimiseks ja teine keskus oli umbes 10cm vahega meie kõrval. Autod lendasid õhku ja ka maandusid täpselt sünkroonis, täpilt nii nagu enne olid. Seen keris ennast jälle üles, sama suur kui esimene. Oli aata 1989, arvan jaanuar või veebruar.

Hiljem liikus jutt, et oli toimud kesk- ja lühimaa tuumalõhkepeade hävitamine. No muidugi, .. ikka hävitamine mis muud.

Ja selle pärast ma arvangi, et see tehnika hävimise jutt on jama.
 Sama moodi nagu on jama igasugused "tsiviilõppused". Kui selline matakas käiks täna siis oleks erinevus ainult selles, et juutuubis oleks hetkega mobla viidikud ja need ei oleks mitte filmitud laua alt kõhuli maas, kannad lööklaine suunas, pea kätega kaetud...