09-09-2017, 13:40 PM
Tervist. Võtaks sõna natukene meie liikluses veel vähelevinud pisimopeedide teemal. Ma ei tea, kas see foorum on muidugi õige koht niisuguseks aruteluks, aga kirjutan siiski.
Antud teemat ajendasid mind tegema praeguse Liiklusseaduse need osad, mis puudutavad jalgrattateid ning pisimopeedide liiklemist nendel teedel.
Kehtiva liiklusseaduse kohaselt on pisimopeed vähemalt kaherattaline sõiduk, mille suurim kasulik võimsus sisepõlemismootori korral või mille suurim püsi-nimivõimsus elektrimootori korral ei ületa ühte kilovatti ja valmistajakiirus ei ületa 25 kilomeetrit tunnis.
Kes uurib seadust täpsemalt, näeb ära ka selle tõsiasja, et pisimopeed ei ole mootorsõiduk ning seega registreerima ega kindlustama pisimopeedi ei pea. Niisuguse sõidukiga võib sõita alates 14-aastaselt jalgrattalubade olemasolul ning üle 16-aastaselt ühtegi luba ei nõuta, samuti ei pea valgel ajal põlema tuled.
Tegin selle teema selleks, kuna näen, et antud klassi kuuluvatele sõidukitele ei ole liikluses ohutut kohta:
Liiklusseaduse § 32 lõige 2 näeb ette, et jalgratta ja pisimopeediga võib sõita jalgrattarajal või jalgrattateel või võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, välja arvatud käesoleva seaduse § 48 lõike 1 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka jalgratta- ja jalgteel ning teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.
Seadusest võib välja lugeda, et jalgratta-ja jalgteel pisimopeediga liikuda ei tohi, mis leiab vaieldamatut kinnitust, kui lugeda Liiklusseaduse alguses olevat mõistet:
Jalgratta- ja jalgtee on jalgrattaga, tasakaaluliikuri, robotliikuri ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud eraldi tee või teeosa, mis on asjakohaste liiklusmärkidega tähistatud.
Kus siis pisimopeediga liigelda tohib? Kehtiva seaduse kohaselt täpselt sealsamas kus mopeedigagi, ainult et kui sõit toimub sõiduteel, tuleb hoida võimalikult parema serva lähedale.
Puhtaid jalgrattateid, kuhu jalakäijatel asja ei ole ja kus pisimopeediga minemine on lubatud, kohtab Eesti Vabariigis haruarva- kui kuskil räägitakse kergliiklusteest, siis ikka ehitatakse nad kõnniteega kokku, seaduse järgi siis jalgratta-ja jalgteena. Ja kui kergliiklustee on valmis ehitatud, siis on kõrval valminud sõiduteed nii kitsad, et suurte rekade rattad veerevad kohati servajoone peal. Teepeenart pole üldsegi olla, on plekiriba või kohe kraav.
Milles siis küsimus täpsemini seisneb?
Leian, et Liiklusseaduse § 32 muudab pisimopeediga liiklemise ebavajalikult ohtlikuks ja vajaks väikest parandust. Mopeedi puhul on täiesti tervitatav et neid jalgratta-ja jalgteele ei lubata- tegemist võib olla nii rolleri kui ka autosuuruse ja 425-kilogrammise tühimassiga mootorsõidukiga mis seaduse järgi liigub kuni 45 km/h (reaalselt siiski 55+)
Pisimopeed tohib aga liikuda kuni 25 km/h ja selle võimsus võib olla kuni 1 kW. Seega pole ohtu, et nii väikese võimsusega sõiduk ka tüüpiliset võrrist väga palju suurem võiks olla.
Minul isiklikult pisimopeedi (veel) pole. Tööl käimiseks kasutan jalgratast või ühistransporti, kuid viimasel ajal kaalun ühte projekti, et võiks omale niisuguse pilli ehitada. Elan ja töötan Tallinnas ja ning hetkel kasutan liiklemiseks jalgratast. Tundes meie liikluskultuuri üksikasju, kasutan ma rattaga sõites võimaluse korral alati kergliiklusteed. Ei meeldi võtta mõttetuid riske. Praegu mõtlen, kas sellel higi säästval projektil on üldsegi mõtet, sest kergliiklusteel nendega liigelda ei tohi ja tiheda liiklusega sõiduteel on nad jälle ohtlikud ja ühtlasi suuremat sõidukit kasutavale kaasliiklejale lisaohtu tekitavad. Näitena võib tuua marsruudi Järvelt Ülemistele või Lasnamäele: Kas tõesti peaks pisimopeedijuht riskima eluga ja sõitma 25 km/h tunnis liikuva asjaga 70-alas läbi Ülemiste tunneli, samas kui kõrval paikneb ilus ja üsna inimtühi kergliiklustee, kuhu ta lihtsalt LS § 32 tõttu minna ei tohi? Analoogseid kohti jagub veelgi ja kuna see postitus läheks liiga pikaks, ei hakka ma neid rohkem välja tooma. Mind huvitab, et mis on antud ebaloogika taga? Kas on niisugused sõidukid lihtsalt liiga haruldased ja seega ära unustatud või psühholoogiline vastuolu? Saan aru, et jalgratta-ja jalgteel jalutavad küll lapsevankriga emad ja vanainimesed, aga seal kehtivad samad kiiruspiirangud, mis kõrval oleval sõiduteel. Kõige tugevam argument ongi, et trenni tegeb jalgrattasportlane tohib seal vändata kasvõi 50 km/h aga pisimopeediga seal isegi 25 km/h täristada ei tohi. Eeldades, et kehamassid on võrdsed, näitab lihtne 8. klassi füüsika, et ohu korral on sportlase nii pidurdusmaa kui kokkupõrkeenergia pisimopeedijuhi omast 4 korda suurem. Mitte et mul midagi sportlaste vastu oleks, vastupidi- vabal ajal tegelen ka ise jalgrattaspordiga, vaid lihtsalt leian, et niisugune korraldus tekitab rohkem ohtu ja peletab inimesed alternatiivsetest transpordivahenditeks (Taanis ja Hollandis pidid kuni 25 km/h liikuvad mopeedid olema väga populaarsed) lihtsalt eemale. Kuna pisimopeed pole mootorsõiduk ja kulgeb jalgratta kiirusel, peaks ta ka olema lubatud kõikjal (va kõnnitee) kus on lubatud liigelda jalgrattaga, sh jalgratta- ja jalgteed. Kuhu pöörduda, et esitatud argumente kaalutaks ka ametlikul tasemel? Ei saa olla ju reaalne, et inimene peaks trahvi hirmus eluga riskima ning samas ärritama autojuhte, kes ei pruugi aru saada, et miks see „sääreväristaja” siin tolkneb, miks ta rattateele ei lähe.
Antud teemat ajendasid mind tegema praeguse Liiklusseaduse need osad, mis puudutavad jalgrattateid ning pisimopeedide liiklemist nendel teedel.
Kehtiva liiklusseaduse kohaselt on pisimopeed vähemalt kaherattaline sõiduk, mille suurim kasulik võimsus sisepõlemismootori korral või mille suurim püsi-nimivõimsus elektrimootori korral ei ületa ühte kilovatti ja valmistajakiirus ei ületa 25 kilomeetrit tunnis.
Kes uurib seadust täpsemalt, näeb ära ka selle tõsiasja, et pisimopeed ei ole mootorsõiduk ning seega registreerima ega kindlustama pisimopeedi ei pea. Niisuguse sõidukiga võib sõita alates 14-aastaselt jalgrattalubade olemasolul ning üle 16-aastaselt ühtegi luba ei nõuta, samuti ei pea valgel ajal põlema tuled.
Tegin selle teema selleks, kuna näen, et antud klassi kuuluvatele sõidukitele ei ole liikluses ohutut kohta:
Liiklusseaduse § 32 lõige 2 näeb ette, et jalgratta ja pisimopeediga võib sõita jalgrattarajal või jalgrattateel või võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, välja arvatud käesoleva seaduse § 48 lõike 1 kohase manöövri ajal. Jalgrattaga võib sõita ka jalgratta- ja jalgteel ning teepeenral, kui see on selleks kõlblik, ohustamata jalakäijat.
Seadusest võib välja lugeda, et jalgratta-ja jalgteel pisimopeediga liikuda ei tohi, mis leiab vaieldamatut kinnitust, kui lugeda Liiklusseaduse alguses olevat mõistet:
Jalgratta- ja jalgtee on jalgrattaga, tasakaaluliikuri, robotliikuri ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud eraldi tee või teeosa, mis on asjakohaste liiklusmärkidega tähistatud.
Kus siis pisimopeediga liigelda tohib? Kehtiva seaduse kohaselt täpselt sealsamas kus mopeedigagi, ainult et kui sõit toimub sõiduteel, tuleb hoida võimalikult parema serva lähedale.
Puhtaid jalgrattateid, kuhu jalakäijatel asja ei ole ja kus pisimopeediga minemine on lubatud, kohtab Eesti Vabariigis haruarva- kui kuskil räägitakse kergliiklusteest, siis ikka ehitatakse nad kõnniteega kokku, seaduse järgi siis jalgratta-ja jalgteena. Ja kui kergliiklustee on valmis ehitatud, siis on kõrval valminud sõiduteed nii kitsad, et suurte rekade rattad veerevad kohati servajoone peal. Teepeenart pole üldsegi olla, on plekiriba või kohe kraav.
Milles siis küsimus täpsemini seisneb?
Leian, et Liiklusseaduse § 32 muudab pisimopeediga liiklemise ebavajalikult ohtlikuks ja vajaks väikest parandust. Mopeedi puhul on täiesti tervitatav et neid jalgratta-ja jalgteele ei lubata- tegemist võib olla nii rolleri kui ka autosuuruse ja 425-kilogrammise tühimassiga mootorsõidukiga mis seaduse järgi liigub kuni 45 km/h (reaalselt siiski 55+)
Pisimopeed tohib aga liikuda kuni 25 km/h ja selle võimsus võib olla kuni 1 kW. Seega pole ohtu, et nii väikese võimsusega sõiduk ka tüüpiliset võrrist väga palju suurem võiks olla.
Minul isiklikult pisimopeedi (veel) pole. Tööl käimiseks kasutan jalgratast või ühistransporti, kuid viimasel ajal kaalun ühte projekti, et võiks omale niisuguse pilli ehitada. Elan ja töötan Tallinnas ja ning hetkel kasutan liiklemiseks jalgratast. Tundes meie liikluskultuuri üksikasju, kasutan ma rattaga sõites võimaluse korral alati kergliiklusteed. Ei meeldi võtta mõttetuid riske. Praegu mõtlen, kas sellel higi säästval projektil on üldsegi mõtet, sest kergliiklusteel nendega liigelda ei tohi ja tiheda liiklusega sõiduteel on nad jälle ohtlikud ja ühtlasi suuremat sõidukit kasutavale kaasliiklejale lisaohtu tekitavad. Näitena võib tuua marsruudi Järvelt Ülemistele või Lasnamäele: Kas tõesti peaks pisimopeedijuht riskima eluga ja sõitma 25 km/h tunnis liikuva asjaga 70-alas läbi Ülemiste tunneli, samas kui kõrval paikneb ilus ja üsna inimtühi kergliiklustee, kuhu ta lihtsalt LS § 32 tõttu minna ei tohi? Analoogseid kohti jagub veelgi ja kuna see postitus läheks liiga pikaks, ei hakka ma neid rohkem välja tooma. Mind huvitab, et mis on antud ebaloogika taga? Kas on niisugused sõidukid lihtsalt liiga haruldased ja seega ära unustatud või psühholoogiline vastuolu? Saan aru, et jalgratta-ja jalgteel jalutavad küll lapsevankriga emad ja vanainimesed, aga seal kehtivad samad kiiruspiirangud, mis kõrval oleval sõiduteel. Kõige tugevam argument ongi, et trenni tegeb jalgrattasportlane tohib seal vändata kasvõi 50 km/h aga pisimopeediga seal isegi 25 km/h täristada ei tohi. Eeldades, et kehamassid on võrdsed, näitab lihtne 8. klassi füüsika, et ohu korral on sportlase nii pidurdusmaa kui kokkupõrkeenergia pisimopeedijuhi omast 4 korda suurem. Mitte et mul midagi sportlaste vastu oleks, vastupidi- vabal ajal tegelen ka ise jalgrattaspordiga, vaid lihtsalt leian, et niisugune korraldus tekitab rohkem ohtu ja peletab inimesed alternatiivsetest transpordivahenditeks (Taanis ja Hollandis pidid kuni 25 km/h liikuvad mopeedid olema väga populaarsed) lihtsalt eemale. Kuna pisimopeed pole mootorsõiduk ja kulgeb jalgratta kiirusel, peaks ta ka olema lubatud kõikjal (va kõnnitee) kus on lubatud liigelda jalgrattaga, sh jalgratta- ja jalgteed. Kuhu pöörduda, et esitatud argumente kaalutaks ka ametlikul tasemel? Ei saa olla ju reaalne, et inimene peaks trahvi hirmus eluga riskima ning samas ärritama autojuhte, kes ei pruugi aru saada, et miks see „sääreväristaja” siin tolkneb, miks ta rattateele ei lähe.