(Seda postitust muudeti viimati: 15-10-2012, 19:28 PM ja muutjaks oli weix1.)
Esivanematelt kuuldud lugu sellest, kuidas vanal ajal auto midagi rohkemat kui pereliige oli.
Nimelt 70ndatel ilmus perre uhiuus 2101. Sinine ja ise moskvast toodud. Toomas käisid seda minu isa ja vanaisa kahekesi, märtsikuine ilm aga teadagi milline -talv oma viimast väge näitamas ja teed tuisku ja lund täis. Mehed Lääne kaluri kolhoosis autojuhid, sõitnud mõlemid Ziside , 51 ja 52ga lugematuid kilomeetreid.Nood autod teadagi miskised välgud ei ole, kuid tehaseuus ziguli oli hoopis midagi muud - tõeline rakett nagu memuaarides pajatati, niivõrd äkilise minekuga et ei tahtvat kuidagi tee peal püsida
Auto jõudis siiski elusa ja tervena Moskvast Eesti ühte lääneosariiki ja kamandati kiirelt sooja garaazi. Autot hoiti nagu prillikivi ja naljalt tormiga õue ei viidud. Ükskord, ilmselt siis suveaegu kantseldas perenaine lahtiste garaaziuste ees ning juhtus tähelepanematuses ukse najal seisnud heinahangu pihta minema. Too kolises üle auto pagasiluugi ja nagu tavaks sellisel puhul, ei olnud autoomanik see hetk teps mitte kaugel.
See hele röögatus mis täismehe suust kostus on ilmselt kirjeldamatu
Kuigi hang suurt häda autole ei teinud sai naene oma mehe käest sellise sõimu mis trükimusta ei kannata ja jup aega oldi altkulmu oma küljeluud vaadatud " Kuradi eit, sa lõhud uue auto heinahanguga ära !"
Tekstid ja sisuloome sinu kodulehele, e-poele, blogile!
info.pantertrade@gmail.com
Pärl Delfi kommentaariumist:
Peale Brežnevi kõnet pleenumil tegid NSVLis mitu lihakombinaadi direktorit enesetapu, ta olevat nimelt öelnud-"Sranõje sosiski". Alles mõne aja pärast saadeti parteikomiteedele selgitus et ütles hoopis "Sotsialistitseskie stranõ".
(21-10-2012, 10:46 AM)aavu Kirjutas: Ega õlut vabalt saada polnud. Eriti palaval suvepäeval. Tuli kioski juures järjekorras seista, 3-liitrine purk näpus ja siis randa päevitama.
Kord Eesti aja algupoolel sai lahtist õlut võetud kanistrisse, kus eelnevalt oli hoitud Coca Cola konsentraati.Kuigi kanistrit oli korduvalt pestud haises ja maitses õlu ikka kummaliselt.
(Seda postitust muudeti viimati: 21-10-2012, 21:59 PM ja muutjaks oli Mister X.)
Sry teemavahetuse eest. Küsiks mitte ühe väga tehnilise, vaid pigem transpordikorraldusliku küsimuse (seostub otseselt Nõukogude ajaga, seega peaks siia sobima). Kui bussiparkidele kehtisid omal ajal kindlad amortisatsiooninormid, kui kaua mingit bussi ekspluateeriti (enamasti teatud aastatega saavutatav läbisõit), siis kuidas olid lood autobaaside puhul. Ilmselt võib siingi eeldada mingi süsteemi olemasolu. Ent kui bussipargist läks buss harva kapitaali (enamasti utiili) ja jätkas veelgi harvem teenistust samas ettevõttes, oli veomasinatel vist vähe parem saatus. Väiksemate ettevõtete spetsmasinad teenisid vahel aastakümneid. Näiteks meenub kunagine kirjeldus siinsestki foorumist, et nt Pärnu Autobaasil olid veel 80. aastatel käigus mõned GAZ 51-d. Tõesti, veel 90ndatest meenub Pärnust üks taarakaste vedanud GAZ 51, mis liikus viimati vist käesoleval sajandilgi. Kolhooside-sovhooside valduses olnud veokad teenisid nagunii kauem. Keegi elukogenumatest tegijatest võiks noori memuaaridega veidi harida!
Lugu sellest, kuidas kutsekool nr. 40 kasvandikel õhtul igav hakkas. Kuna sport oli ikka au sees olnud, siis nii oli see ka Kosel. Ei mõtle aga füüsilist sporti, vaid auto- ja motosporti. Igas korralikus tehnilist haridust andnud kutsekoolis olid omad autod, kardid, tsiklid. Hämaral sügisõhtul, kui mõned harrastasid tagasihoidlikult peedikest või leemekest libistada, olid teised vähe agaramad. Garaaž, milles hoiti karte, polnud just meisterlikult suletud. Õpilased teadsid ju, kus võti peitub. Niisiis, mõeldud-tehtud! Kardid aeti vaikselt välja ja tõmmati häälde. Alguses oli niisamagi huvitav mööda staadioni slaalomit sõita ja igasugu manöövreid käänata. Ühel hetkel muutus see tüütuks ning suunduti Kose vahele. Õnnetuseks sattus tee äärde jääma ka kursuse juhendaja kodu. Loomulikult ei kestnud lõbu kaua ning mees tõttaski uljaid noori püüdma. Lahkuti sõbralikult ja loeti sõnad peale, et kardid ilusasti garaaži tagasi saaks. Poisid tegid nii, kuis öeldi, ent ega see ju tujul saa lasta langeda. Mõte, proovida kaherattalisi, ei läinud kuidagi peast. Tsiklid aeti kurjaks ja staadion sõideti mudamülkaks. Järgmisel hommikul järgnes vaid kohustuslik rohimine, juhendajast jutt poiste vägitegudest kaugemale ei jõudnudki.
(21-10-2012, 21:57 PM)Mister X Kirjutas: Tõesti, veel 90ndatest meenub Pärnust üks taarakaste vedanud GAZ 51, mis liikus viimati vist käesoleval sajandilgi. Kolhooside-sovhooside valduses olnud veokad teenisid nagunii kauem. Keegi elukogenumatest tegijatest võiks noori memuaaridega veidi harida!
Rimis on praegugi vanas heas 3l purgis tomatimahla müügil. Kusjuures kõige huvitavam on see, et millalgi suvel müüdi Selveris tühje klaaspurke. 3l maksid midagi 5€ kopikatega tükk. Ja samal ajal Rimis samasugune tomatimahla täis purk oli midagi natuke üle 2€. Saa siis sellest kapitalistide loogikast aru...
(21-10-2012, 21:57 PM)Mister X Kirjutas: Tõesti, veel 90ndatest meenub Pärnust üks taarakaste vedanud GAZ 51, mis liikus viimati vist käesoleval sajandilgi. Kolhooside-sovhooside valduses olnud veokad teenisid nagunii kauem. Keegi elukogenumatest tegijatest võiks noori memuaaridega veidi harida!
Ühel papil on tänagi veel 51 Pärnus kasutusel.
Kui tihti ta seda kasutab ja kus teda näha võib Pärnus ? Pole õige ammu linna peal 51 te näinud. Küll aga uhas täna mööda tumesinise kabiiniga 53 sibipütt.
Tekstid ja sisuloome sinu kodulehele, e-poele, blogile!
info.pantertrade@gmail.com
(Seda postitust muudeti viimati: 22-10-2012, 15:45 PM ja muutjaks oli IIIFFFAR.)
(22-10-2012, 11:55 AM)weix1 Kirjutas:
(21-10-2012, 23:57 PM)IIIFFFAR Kirjutas: Ühel papil on tänagi veel 51 Pärnus kasutusel.
Kui tihti ta seda kasutab ja kus teda näha võib Pärnus ? Pole õige ammu linna peal 51 te näinud. Küll aga uhas täna mööda tumesinise kabiiniga 53 sibipütt.
Koormaga nägin viimati liikvel aprilli keskel-lõpus, Oja tänavast TLN. maanteele vasakpöördel. Pilti ei jõudnud, liiklust hinnates nägin tal veel ooteaega olevat ja jõudsin autost isegi fotika võtta aga too raip oli öö läbi autos külma käes olnud ja patareid vedasid alt, noid enam vahetada ei jõund.
Kusagil hoovis aga teda nägin seismas kui mälu ei peta, siis võis kusagil Karusselli tn. keskpaigas olla.
Auto tumeroheline ja suunakad on vene põka omad, nood valge/oranžiga karbid.
Muidugi on meil veel vahva riigikoguja Linde Väints, tal Gaz 63 aga see juba teine ooper, hobiauto renoveeritud ja puha. Oma ehitusmaterjali ta küll vedas sellega. Tegin kunagi pilti ka.
Miski aeg oli veel Raekülas üks hall, kohe Saare ja Merimetsa risti kõrval aga too nüüd ca. viis aastat kadund oma pesast.
Seda raeküla massinat tean isegi ! Aga aastatega eksid
Eelmise aasta lõpus oli masin veel omal kohal, nüüdseks aga kadunud
Prognoos - kardetavasti rauahunt.
Kisub juba OT aga Paikuse valas Silla külas seisab ka üks 51. Seda vist on jõudumööda ka värskendatud. Sedaviisi siis.
Tekstid ja sisuloome sinu kodulehele, e-poele, blogile!
info.pantertrade@gmail.com
(Seda postitust muudeti viimati: 22-10-2012, 19:12 PM ja muutjaks oli Basilio.)
(22-10-2012, 11:55 AM)weix1 Kirjutas: Küll aga uhas täna mööda tumesinise kabiiniga 53 sibipütt.
Üks sibipütt pesitseb Sindis ja teeb reipalt teenust. Telefon 5518747.
Tellisin selle omalegi, sest ligipääs kaevudele on suht kitsas ja ka tee ning lükandvärava alus ei taha väga rasket masinat tallama. Gazik oli täpselt paras. Pärnu Vee masinad kipuvad olema sellised lennukiemalaeva mõõtu ja raha küsivad ka rohkem.
Gaziku roolis oli penskari asemel üllataval kombel üsna noor mees. Tegi töö kiiresti ja tiptopp. Naaber nägi ja tellis ta omalegi. Ei tahtvat raskemat masinat oma muru tallama. Seega on sellistel masinatel oma nišš täitsa olemas.
Aga et teema on NL aegsed lood, siis üks meenutus tolleaegsest sibipütist.
Seafarmis oli sibipüti peal üsna järsk mees. Ei mäleta, miks ta kliendiga riidu läks, kas öeldi s***sti või jäeti raha maksmata, aga kättemaksuks lasi ta kogu paagi sisu talle maja ette kraavi ja sõitis minema.
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.
Läheks nüüd teemas teema juurde ehk räägiks vanade aegade lugusid, viimase Gaz-51 asukoha jätaks mõne teise teema pärusmaaks.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
(Seda postitust muudeti viimati: 14-05-2014, 20:06 PM ja muutjaks oli mlsluik.)
Seoses sibipütiga...
Seda lugu kuulnud nii mõnigi kord, ise pole tunnistajaks olnud... ei saanudki olla
Lugu juhtus siis minu kodukandis Tartumaal Ulila ümbruses kus seniajani Suveaia pärnade allee räsitud tüved seda omamoodi sündmust meelde tuletavad. Selle teatritüki peategelasteks olid sel hallil ajal T-150k, saksa sibipütt selle haakes(ilus kollane) ning otseloomulikult siis seltsimees masinist, kes sel saatuslikul õhtul juhtus peale suuremat kesvamärjukese degusteerimist seda õnnetut kirovetsi poega piloteerima.
Sõit kulges läbi Ulila suveaia allee(kaine peaga ei mahu sealt parema tahtmise korral ka MTZ liikuma), sealt edasi läbi alevi tuues kaasa väiksemaid purustusi ning siis mööda kõrvalist teed alevist välja. Sõit sujus suhteliselt sekeldusteta kui välja arvata naabrimehe lippaed mis püüdis selle hävitus eskadrilli hoogu pidurdaga. Aed polnud papist poiss, aiapostid olid tehtud kitsarööpmelise raudtee relssidest(mida leidus rabas oleva raudtee pärast iga endast lugupidava töölise hoovinurgast) kuid seis peale väsitavat lahingut jäi 1:0 - aia kahjuks. T-150 koos sibipüti ja tankistiga sõitis edasi Elva jõe luha suunas. Seal neelas maa aga halastamatult kogu kolonni endasse, välja jäi paistma ainult kollase sibipüti ümmargune ahter...
Nagu sellest veel vähe oleks siis vaikse suvehommiku äsja tõusnud sillerdav päike pani selle püti kenasti helendama, justkui.... Ja siis tulid esimesed kõned varajastelt ärkajatelt miliitsastaapi, kes kaugelt alevi veerel oma akent avades nägid all laiuval luhal enneolematut vaatepilti, kollane...ümmargune...järelikult UFO.
Seda tralli ja tsirkust mis siis lahti läks ei osanud keegi ette näha, jalule aeti kõik kes vähegi kättesaadavad olid. Kuid suur oli inimeste nördimus kui kontakt tundmatu liigiga jäi saavutamatta, selle asemel vahtis vastu kõigile tuttav "vasja" oma lilleks sõidetud sibipütiga...
(22-10-2012, 21:36 PM)kalleb Kirjutas: nõukogude ajal oli taara väga väärtuslik kaup, kokku osteti, piimapudeleid, limonaadi ja õllepudeleid , hapukoorepurke, ka vist muid purke ja pudeleid
ma võin ka eksida aga pudeli kokkuostuhind oli 15-20 kopika juures
20 kopika eest said ikka 2-3 leivapätsi
praeguse kursiga oleks pidanud pudeli kokkuostuhind olema siis umbes 50-70 evrosenti olema
Parandan ,taara oli 12kop.ja odavam leib maksis sama palju.
Miskiaeg hakkas vist ikka 20 kopikat olema. Siis kui säädus veel ei luband aga õlu juba maitsema hakkas, nii revolutsioonipäevil (see laulev) oli poes õlu nelikümmend kopikat sisu/kest pooleks.