[Daff]

Lugedes siin Kaliningradi oblastis teeninute mälestusi, siis võib täiega väita, et see ei olnud kodumaa teenimine, see oli riigikorra ja sõjaväelise distsipliini vastu suunatud antisotsialistlik tegevus. Põnev muidugi.
Selle kõige kinnituseks on mul ka üks lugu rääkida, kuidas ma sugulasel külas käisin Kaliningradi lähedal. Oli mingi linn, vist Gusjev või midagi taolist.Sovetsk oli ka sealkandis, niipalju mäletan. Tüüp oli mingi väiksemat sorti ülemuse autojuht ja sai temaga kokku lepitud, et sõidame külla. Mõeldud tehtud. Kargasime paari sõbraga Žigullile selga ja panime lõikama, noored ja vihased mehed nagu me tookord olime. Aasta oli siis 1988. Juhised olid sellised , et küsida vaikselt KPP-st, küll kulid teada annavad. Ametlikult ei olnud millegipärast soovitav asju ajada. Põhjust ei mäleta.

Lõunapaiku olime kohal, saime KPP-s mingi tüübi kätte ja rääkisime asja ära. Kutt oli kursis ja vot siis hakkas pull pihta. Sugulane kadunud. Ei leita teda kusagilt. Mingi neli tundi käis polka mööda väeosa, mitteametlikult muidugi, seni kuni kuli üles leiti. Isegi paljunäinud kolleegid ajateenijad olid juba mures, üks käis vahepeal küsimas, et ega me ei tea juhuslikult, kas tal viimati deserteeruda polnud plaanis. No mitte üheski peidikus poissi pole, auto on pargis ,sõidus ei ole. Lõpuks saadi sell ikkagi kätte. Tema magas kinos. Olla eelmine päev tulivett pruukinud ja täna tahtis pisut pikutada.

Vot siis jäi mul küll karp lahti. Olles ise kaks aastat mööda nööri käinud, ei saanud ma kohe kuidagi algul aru, kuidas saab olla sõjaväes pool päeva kadunud olla nii, et keegi ei märka. Minu jaoks täiesti müstika. Siis tekkis küll tunne, et millest kõigest ma ilma olen jäänud.
Kaliningradi mehed, ehk teete mulle nüüd selle asja selgeks, kuidas need asjas teil seal käisid.

Siia sobiks lõppu üks anekdoot mis räägib unest.

Lapsena ma magasin hästi, sest teadsin, meid kaitstakse. Mingi aeg ma ei saanud magada, sest kaitsesin teisi. Nüüd aga ei julge magada, sest tean, kuidas meid kaitstakse.

[KOLLA]

Kadumisest tibake ka minu poolt !
Toimus see ´90 kevadel ja päev vahetult enne kodusõitu kui vaja oli minna linna uusi teksaspükse ostma . Linna (Neustreiz) oli 4 km ja see käis edasi tagasi jooksuga . Jalutasin erariietes mööda poode ja põhi ostud olid juba tehtud ning vahtisin lihtsalt mõne meene järele , kui ühest poest väljudes tuli Sambat oma naisega vastu . Ütlesin viisakalt tere ja lõin kulpi ning astusin rahulikult edasi . Loomulikult alustasin koheselt juurdlemist oma Pavlovi refleksi üle ja nurga taha jõudes alustasin ühte oma kiireimat jooksu tagasi pataljoni . Ma pidin nii öelda KPP-s vahetuse vanemana valvest puhkama , siis puhkus lõppes samal hetkel kui grazdankad said mundri vastu vahetatud ja Sambat samal ajal tõkkepuu taha end parkis . Oh sa mait , küll kärkkis - nagu köster , rebis mult satršinaa pagunid maha ja laskis vahistada mu oma poiste poolt . Järgmiseks nn. koju sõidu päevaks vannutati , mind jälle KPP narjaadi ilma paelteta ja muuta . Tegin , siis mustale karavanile tõkkepuud lahti , kui Diviisikomm ja Batikomm naastes bataljoni peatasid auto ja kohe pärima hakkasid . Helistasid Sambati kohale ja võtsid ta seal kõigi ees läbi . Mulle anti kaks tundi aega end korda seada ja rongile minna . Poisid õmblesid ja viikisid ning viksisid kõik paikka , ainumad asjad mida ei leitud olid püksid , fotod ja raha . Koju jõudes sain hiljem kirja kus kirjeldati karistust , mis sellele vargale omaks sai ja see oli üks mahlane lugemine .

[aavu]

Nojah, eks need ole mingid üksikud seigad. Teenida tuli ka kodumaad, minul tuli seda teha põhiliselt lipuvalves diviisi staabis ja seal pidi ikka ornungis olema ja käituma sõdurpoisile kohaselt. Eks enamus seiklusi juhtus ikka siis kui ohvitserid oma kodus magasid või kaasadega kinos olid. St puhkepäeviti. Muidu töö ajal meil konserveeriti tjagatše ringi ja muud tehnilised värgid.
Üks tõsilugu veel.
Tšehhi värgi tõttu häire korras ATS-ide käivitamine. Läheb teine päev aga pooled on veel käivitamata. Süsteem selline, et akumajast akud 3 tk peale, tjagatši katuselt paagist tosool jahutussüsteemi ja siis käima. Üks tšurka käiab õlirõhu pumbaga üles ja vajutab hetkeks starterit, lubatud oli vist ikka 15-20 sekundit aga ju ta kartis riielda saada või kartis seda starteri jõrinat. Igatahes juba kolmas-neljas kord pumpab õlirõhku ja sel hetkel katkes kapteni kannatus. Laia sammuga pani see lüheldane mees tjagatši tagant juhi juurde. Kahjuks või õnneks läks ka mootor sel hetkel käima ja sülitas kogu konserveerimiseks kasutatud õli koos tahma ja muude paremate paladega ežektorist otse kaptenile näkku. Kapten oli ühelt poolt endine ja teine näopool oli neegri käest laenatud. Nüüd otsis ta kaltsu aga kes see oma napist tgavarast ikka anda tahtis. Millegiga ta enamuse maha sai ja silma ka lahti ja kadus end harima.
Töökojas, nagu igalpool mujal, oli suitsetamine keelatud. Ainult kurilkas võis. Ükskord näen aknast, et tuleb polkovnik Miškorez, kusagile vastu suits kustu ja et tuleb au anda, siis koni bušlati tasku. Kui polkovnik läinud, tunnen ikka kõrbehaisu ja lõpuks avastan oma bušlati taskus juba paraja põlengu.
Tulest veel. Bensiinitsisterni peal istub kaksiratsa Kees ja suitsetab. Suvepäike ajab tema kõrvalt lahtisest luugist siukest aurupilve välja, et paneks kohe jooksu. Ometi ütleb ta meeldejäänud lause: näete, mis vanad teha võivad. Võibolla tuli sealt miskit muud sillerdavat auru, ei tea ja ei kontrollinud siis. No täpselt nii nagu palaval suvepäeval asfaldi kohal see fatamorgaana.

[pontu6]

Koka elu peale utsebkast pääsemist oli suhteliselt lafaa. Päevas kord tuli vaaritada, ülejäänud aja sai nõ. kadunud olla. Kõik teadsid alati, et oled sööklas. See laienes ka väljaspoole sööklat. Hommikul kui kisati podjomm! siis läks hirmsaks rabelemiseks ja kõik jooksid välja. Korrapidaja ohvitser käis kõik kubrikud läbi. Üks mees magab! See on kokk, sosistas narjaadis olnud sõdur - ta oli öösel tööl. Ok. Las siis magab. Ja niimoodi alati. Hommikuvõimlemist ei teinud kunagi. Samas aga 1,5 aastat peale utsebkat möödus nii, et oli vaid üks päev kui vähemalt ühte söögikorda ei tulnud teha. Kõik päevad olin vähemalt korra rakkes. Aga see üks päev juhtus olema polügonil ilusal suvepäeval. Mõtlesin, et lähen käin ujumas. Teadsin mingi 10 kildi kaugusel olevat järve, mis muidugi jäi juba sakslaste territooriumile. Käisin ära. Isegi vees. Tagasi tulles küll kohtusin mingi saksa perekonnaga, kes natuke ehmatasid, kui kiilakas vene sõdur võsast välja murdis. Aga ei midagi hullu. Vot see päev olin küll "kadunud".

[aavu]

в/ч 41603
236009, Г. КАЛИНИНГРАД, УЛ. ГОРЬКОГО, 180
http://warfare.ru/db/lang/rus/linkid/223.../base/819/
полк расформирован 01.2009 ...sellise kirja leidsin ka sealt
See leht pakub vale aadressi minu väeosale. Kas on väeosa ringi kolinud või on ringi nimetatud nende numbrid või veel mingi segadus? Õiget sõjaväelist nimetust ei mäleta, olid ka mingid ordenid seal nimetuses aga kaardiväge küll tol ajal polnud nimes.
Mina pakuks aadressiks Artelleriiskaja 1 või siis 2. Maja asus vasakul ja kui õiget pidi numeratsioon, siis ikka nr üks.

[kalleb]

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic...=30&t=3150

siin lingil on mehi kes hiljem seal Artereliiskaja uulitsal on teeninud

mõni mees on isegi hiljem seal kohapeal käinud ja

räägivad et kasarmud tühjad , soldateid pole

---

[quote='Daff' pid='299269' dateline='1357486086']
Lugedes siin Kaliningradi oblastis teeninute mälestusi, siis võib täiega väita, et see ei olnud kodumaa teenimine, see oli riigikorra ja sõjaväelise distsipliini vastu suunatud antisotsialistlik tegevus. Põnev muidugi.


loomulikult sest jube bardakk oli igal pool

aga räägin kuidas mul 1988 aasta kevadel klassivend külas käis

no kunagi sai igavusest talle kirjutatud ja näe -ükspäev tuleb kasarmu uksest sisse kurivaim , oli rongiga tulnud

ma kurat parajasti dnevolnoi po stabu ehk va päevnik narjaadis , just astunud

no mõtlesin et kuidas sealt divisjonist siis ametlikult või poolametlikult päevaks-paariks sjebatsa ja välja mõtlesin

läksin staabiülema juurde ja rääkisin et näe sugulane tuli külla ja äkki saaks uvalnitelnaja

no põtkis vastu et narjaadis jne aga et ta oli kunagi mingeid valgusdioode tahtnud aga ma pole talle veel ära andnud , no viisin talle paarkümmend rohelist ja paarkümmend punast ning mõne kollase valgusdioodi ja hiuak
võrti narjaadist kiirelt maha, mingi tsurkka asemele , uvalnitelnaja kolmapäevast pühapäeva õhtuni , enne pidin klassivenna enne staabiülema jutule viima sest tahtis näha et mingit jura ei aja , väitsin et dvojerodnoi brat , vingus küll et näo järgi ei saa aru aga üldiselt asi toimis ja väike vanatallin kiirendas asja

no igaljuhul kolasime klassivennaga igalpool

õhtul pole aga teist kuhugi magama panna sest võõrastemajas kohti polnud , no sai dezurnoi po tsasti pehmeks räägitud ja viisin kasarnusse , päris kubrikusse ei riskinud aga üleval 4 korruse peal oli kinosaal ning sinna sai reformvoodi , madratsid , padi , linad ja tekid vedada ning seal siis magas

enne ohvitseride kohaletulekut aga pidi kadunud olema sest muidu oleks sõktõm kindel olnud -võõraid ei tohi ju kasarmus olla, eriti salajases raketidivisjonis

[Maamees]

Puhkustest:

Ei tahetud kuidagi lasta puhkusele kuna laulev revolutsioon ja Baltimaad rahutud, äkki rsk ei tule tagasi. Kuid kuna olin 1989 staabis tööl ja vajalike inimestega suhted head, siis läksin pilotka näpus nutuse näoga vajaliku juurde ja patrasin mingi kurva muinasjutu miks väga vaja puhkusele saada. Endalgi häbi mis kokku patrasin, kuid minna väga tahtsin ja 2 päeva pärast sain ka. Enne sain muidugi oma majori käest sõimata, et tema poole mööda käsuliini ei pöördunud kõige enne, krdi kasahh rsk. Vanaka eest sebisin sõiduks 2 lisapäeva juurde ja koju. Viimasel puhkusepäeval ärgates tahtsin kõike muud peale sõjaväe ja helistasin emale kes töötas haiglas. Kahe tunni pärast oli mul "raskekujuline kopsupõletik" ja 10 lisapäeva olemas, pidu võis jätkuda. Ema aitas sama liini pidi mind demblisse ka ca 2 kuud varem, ei tahetud kuidagi ära lasta ruttu kuna noored olid jobud ja polnud radistivärki selgeks saanud korralikult.

Üks armeenlane naasis puhkuselt päris hilja õhtul, kaasas polnud lollakal midagi muud kui kaks 20 liitrist bensukankut koduveiniga KPP joodeti täis, "omad" aeti üles ja joodeti täis, hommikul viidi kubusse kenasti plate peale sitsima.

[kalleb]

üldiselt nimetati seda asja polnoi bardakk, bezobrazije ja pokazuhha , ohvitserid olid tööl tavaliselt kuni kella 15 siis kadusid kiiresti , pidevalt anti mingeid ülesandeid aga kas need täitsid või ei sellest oli kõigil pohhui ja piisas kui teha rabotsii vid ehk näidata et midagi teed aga tegelikult polnaja MASSA

nii see sluzba käis ja aeg veeres niikaua kui koju said

aga tegelikult polnud ju mõtetki pingutada mingisuguse jamaga sest sa olid sinna kohta toodud vabatahtlik-sunniviisiliselt ning milleks pingutada mingi nõukogude sõjaväe nimel

[ennww]

Kadumisest.

Viibisn 1983-1985 Kaliningradis, samas juba mainitud "semjorkas" e. 167. kaardiväe motolaskurpolgus (väeosa 66426). Mingil ajal (äkki 1985 kevad?) viidi diviisi koosseisust Gvardeiskis asuv (12. ?) polk täies koosseisus osutama internatsionaalset abi Afganistani seltsimeestele. Komplekteerimine käis üle terve diviisi, kuna tollal ju enamus väeosasid oli komplekteeritud rahuaja normide kohaselt, lisaks ei võetud kaasa "vanakesi" ja poliitiliselt kahtlasi elemente.
Võetavate hulka kuulus ka üks eesti poiss, kes oli jalaväeopataljoni autojuht GAZ-66-l, muu hulgas täitis ta ka pataljoni komandöri mitteametliku autojuhi ülesandeid (üldiselt kombat'ide isiklikku autojuhti polnud ette nähtud...).
No ja see mees lihtsalt "kadus ära". Umbes nädalaks, kuni rong oli läinud. Hiljem selgus, et peitis end kõrvalasuvas, kadreeritud 169-s polgus, kus tal oli tuttav. Otsiti nagu ka, ja siis kui rong oli läinud, ilmus jälle lagedale. Ilmselt oli tal oma otsese komandöriga mingi kaup, igatahes midagi ei juhtunudki, soojale maale järgi ei saadetudki.

Üks teine kadumise juhtum oli kord karauulis. Valvati polgu tehnikaparki, enamus masinaid seisis ikka garaažides, aga ka vabas õhus olid mõned tankid ja transportöörid. Karauuli vahetus tuleb, aga valves olema pidanud mägede poeg on jäljetult kadunud. Otsivad, karjuvad, kuskil pole. Ilmus välja alles mitu tundi hiljem, kui selgus, et külmetav lambakarjus oli pugenud tanki sooja, tõmmanud luugid kinni ja maganud seal rahumeeli hommikuni...

[kalleb]

semjorka oli teatud-tuntud paik , et seal suured ülemused ligidal siis oli seal nn ustavshina , ühesõnaga võrreldes Rizkii gorodoki raketidivisjoniga kord palju karmim , shaakaleid liikus igalpool ja palju võimalusi igasugustele dolbajoobist ohvitseridele vahele jääda-ühesõnaga veshalka

meil oli ikka kord mitmeid kordi lõdvem , kindralit nägin ainult 2-3 korral , too tuli oma tolvanitest BUNAD üksust üle vaatama , oli selline Batareja Upravlenija Natsalnika Artilerii Divizii, see asus meie kasarmu teises tiivas, üldiselt oli väga rahulik, eriti siis kui ohvitserid kadunud (peale kella 15 , laupäeval peale 11)

---

ka mind peitis staabiülem kunagi ära mingi prikaazi eest

tegin ühele endisele ülemusele Vana Tallinnat ja veel mingit boonust ja et divisjon kuulus ümberformeerimisele siis ei pidanud olema mingit probleemi minu teise väeossa üleviimisel kui käskkiri tuleb

käisime isegi selle tegelasega seal üksikus sidepolgus (asus üsna vaksali juures Kaliningradis) ja seal mingi polkovnik küsitles ja jäi rahule , näidati mingeid välitelefone ja raadiojaamasid -küsitles et kas tean kuidas neid parandada jne

igaljuhul pidid armee staabist käskkirja organiseerima et sealt raketsikute juurest minema saaks- käis mingi väeosa laialisaatmine ja isegi kasarmu võeti ära ning magasime terve suve spordisaalis pargi kõrval

ühesõnaga saadeti Gussevisse teise samasugusesse raketidivisjoni ning ükskord räägib hea tuttav pisar(väeosa kirjutaja, sõdur) et armee staabist tuli käskkiri minu üleviimise kohta Kaliningradi sidepolku

no kuidagi ming peideti ära ja igaljuhul mind sinna ei saadetud , niipalju siis käskirjade saatmisest

pärastpoole muidugi mõelda et võibolla oligi sedapidi parem -sai veel 3 kuud enne demblit kodus puhkuselgi käia ja kuidas seal sidepataljonis oli, kes sedagi teab , võibolla oli veel hullem veshalka

aga Kaliningradis sõjatehases tööl olles olin väeosast pidevalt kadunud ja see ei erutanud kedagi

peale äratust oli mingi zarjadka, see tuli kuidagi kaasa teha (pidid vist mingi ringi tsaipokini jooksma , ohvitserid seal ei osanenud)
ja enne razvoodi tõmbasid uttu (mõnikord käisid ka hommikusel razvoodil nägu näitamas) ja siis olid linna peal kadunud kuni kella 19-20 , kedagi eriti ei huvitanud kus olid ja mida tegid, käisime poistega zoopargis, kinos, turu peal , poodides jne

sõime ainult grazdanbski sööki(tehases jagati söögitalonge ja käisime baranka ja leivatehases naistelt süüa küsimas kui kõht tühjaks läks, ühekorra anti isegi tort) , parashat ei puutunudki seal sõdurisööklas (see must leib ajas ikka erilisi kõrvetisi- mingi eriti kole värk oli)

demblid olid muidugi püha viha täis et mind narjaadi ei pandud mitmeid kuid järjest aga ega nad saanud ka midagi ette võtta sest käsk tuli väeosa juhatuselt

uvalnenijesse ei tahtnud küll puhkepäeviti minna -niivõrd siiber oli seal linna peal kolamisest , ma arvan et tunneks isegi praegu 25 aastat hiljem seal kohad ära ja oskaks orienteeruda , Kaliningrad on ikka trammiga nii risti-põiki läbi sõidetud

[Daff]

kalleb, ilusad pildid sõjamasinatest Sul, raketid seljas ja puha. Kas te nende viguritega pauku ka tegite?

[kalleb]

jah 1988 aasta detsembri kuus olid laskmised Kapustin-Jari riiklikul polügoonil Baikonuri ligidal poolkõrbes

mina olin sidemees , tagasime raadioreleejaamaga sidet komandnoi punktile

nägin selle raketi starti kusagil kilomeetri pealt , brigaadi peale lasti 3 raketti

meie divisjon tõi raketi ära , oli veel soe kui ära toodi ,

pärast pargis rappisime teist

---

selle uue kompleksi nimi oli Totska-Y, kuulsin et see raketibrigaad kus ma olin on Kalingradi oblastist saadetud Luugasse - see teistpool Peipsi järve , sealt hea meile siia mõni rakett babahnut kui kästakse

aga Kaliningradi üksiku raketidivisjoni (operativshiki ehk mobiilne raketikompleks) ülesandeks oli sõja ajal kihutada läbi Poola ja hävitada Hamburgi linn raketirünnakuga , kunagi nägin mingit paberit , mingite paberite sees oli , pitsat peal sekretno

selle monstrumi (eelmine kompleks Luna-M ehk Scud ) raketi lennutamist ma ei näinud , rakette küll , pärast tuli ära baasi viimiseks need üles vuntsida ja ilmselt saadeti Iraani või kusagile gorjataja totskasse ja müüdi Kaddaffile või mõnele muule murjanile maha

siin video

---

siin video vana kompleks vs uuem

[Daff]

Vaene Hamburg. Seal poleks vist kivi kivi peale jäänud kui sõjaks oleks läinud. Terve Schwerini polk või mis ta iganes oli, pidi ka sõjaolukorras lendama sellele hansalinnale kallale ja lokaliseerima teletorni ning veel mõned tähtsamad asutused. Peale seda pidi ta vastu pidama umbes ööpäeva kuni abivägede saabumiseni. Võibolla siis teie raketid need abimehed olekski olnud. Peale seda võis Schwerini polgu maha kirjutada.
See info pärineb ühe tuttava käest, kes oli seal kunagi 2 aastat radist.

[kalleb]

loogish ,eriti kui kasutada termojaadernaja bojegolovkat

aga tea kas oleks pihtagi saadud, teinekord olevat Luna-m raketid kuni 10 km sihtmärgist mööda pannud nagu niuhti

selle uue komplektsi Totska-y täpsus pidavat olema parem ,jutu järgi pidi jalgpallilegi pihta saama aga too kahtlane

meie tsurkad lasid Kapusin-Jaris hindele 4, vist panid ainult 100m mööda

aga jutu järgi olevat Tsetseenia presidendile sellise raketiga pihta saadud aga see võib olla ka linnalegend

[Regardman]

loogish ,eriti kui kasutada termojaadernaja bojegolovkat

aga tea kas oleks pihtagi saadud, teinekord olevat Luna-m raketid kuni 10 km sihtmärgist mööda pannud nagu niuhti

selle uue komplektsi Totska-y täpsus pidavat olema parem ,jutu järgi pidi jalgpallilegi pihta saama aga too kahtlane

meie tsurkad lasid Kapusin-Jaris hindele 4, vist panid ainult 100m mööda

aga jutu järgi olevat Tsetseenia presidendile sellise raketiga pihta saadud aga see võib olla ka linnalegend

Kas Dudajevit mitte lennukilt ei pommitatud?

ot.

[Aspelund]

Dudaev was killed on 21 April 1996, by two laser-guided missiles when he was using a satellite phone, after his location was detected by a Russian reconnaissance aircraft, which intercepted his phone call. The telephone homing equipment was supplied to Moscow by the USA National Security Agency.[13] At the time Dudaev was reportedly talking to a liberal deputy of the Duma in Moscow, reportedly Konstantin Borovoy.[14] Additional aircraft were dispatched (a Su-24MR and a Su-25) to locate Dudaev and fire a guided missile. Exact details of this operation were never released by the Russian government. Russian reconnaissance planes in the area had been monitoring satellite communications for quite some time trying to match Dudaev's voice signature to the existing samples of his speech. It was claimed Dudaev was killed by a combination of a rocket attack and a booby trap. He was 52 years old.[15]

[krossifänn]

Vot selline pikem lugu siis.Proovin võimalikult lühidalt teha aga eks näis kuis õnnestub.
1991a.talv.Novosibirski oblast,linn Ob,Tolmatsvo sõjaväelennuväli.Siberi talv ikka krõbe ning vedas et remondis oleva transpordilennuki AN-12 pardal leiti lihtsamaid töid ka sõdurile.See siis esimene lähim tutvus sihukese õhulaevaga.
Mõned andmed:toodeti Nl-s aastatel 1957-1973(1248 tükki)
Tühimass 35t.,kandevõime 20t.,maks.kiirus 700km/t.
Vot selline tiivuline siis.(pilt netist)


Siin lätlasest kroonukaaslane poseerimas samat tüüpi lennukil 1991.


suvi91.Viimased pool aastat elasin täielikult lennuväljal.(kasarmusse polnd eriti asja enam) Teenistus ja elukoht siis ПСС(poiskovo-spasatelnaja slusba).Seal 24h üks lennukimeeskond saadaval kes vajaduse korral kohe valmis õhku tõusma ja kedagi otsima/päästma suunduma.Minu ülesandeks siis võimaliku häire korral igati abiks olla(näit.kasvõi redeli tirimine ja lennukimootori katete eemaldamine) samuti hoones korra hoidmine.
Seal sain siis sotti ka ohvitseride isiksustest ja need olid väga erinevad.Mõni väga ülbe ja ei pidanud sõdurit kellekski,teine samas väga sõbralik.
Üks selline sõbralik mees oli kapteniauastmes lennukikomandör Anatoli Kondratenko.Vanust vist tiba alla viiekümne aga dembel tulemas ja kuulu järgi uus töökohtki olemas tsiviillennunduses.Kord ühele rutiinsele lennule minnes kutsus ta mind lihtsalt kaasa. Mulle tuli pakkumine suure üllatusena
ja loomulikult olin"sillas".Kapten ütles vaid et "ära sellega väga kelkima hakka"
Määruste järgi poleks ta seda tohtinud teha.Seda enam et võisin olla soojas ja hermeetilises piloodikabiinis komandöri seljataga mitte sääl taga kaubaruumis kus soojal ajalgi ja sinelis olles külm ning pea valutab kiirest õhurõhu tõusust/langusest.
No sigailus vaade ikka sealt ülevalt Novosibirski linnale,Obi jõele jne.Kogu asjale andis vürtsi juurde asjaolu et tegemist sellesama lennukiga (An-12 pardanumbriga 07) mille küljes talvel isegi mõned jubinad ja kruvid paigaldatud.
Augustikuu keskel suundus seesama "semjorka" lennule Andizhan-Semipalatinsk-Novosibirsk.
Ühel hommikul oli kuulda ärevust ohvitseride seas.Infoks vaid et lennuk on teadmata kadunud.Spekuleeriti teemal "Ehk tegi hädamaandumise kusagil"? Aga ei - lõpuks tuli info et on juhtunud kõige hullem.Hukkunud oli kogu kaheksaliikmeline meeskond pluss 11 reisijat... Nende reisijate seas oli vähemalt üks ajateenija kes käis kodumaal (puhkusel ilmselt) ja kuulu järgi olevat hukkunute säilmete seast leitud ka naisterahva käsi.(ametlike dokumentide järgi poleks tohtinud naisterahvast pardal olla)
Kaptjorsik oli üks esimesi kes õnnetusest aimu sai.Mitte et talle oleks öeldud aga tegi omad järeldused sest järsku vajati kaptjorkast paarkümmend plash-palatkat,mida varem kunagi kellegile tarvis polnud.
Mingi aja pärast maandus siis teine lennuk mille pardal hukkunud või õigemini nende jäänused.Olin üks neist ajateenijaist kes selle lasti lennukilt veoautodele laadis.Laadimine sätiti pimeda peale.Enamuses olid plash-palatkad küll kinni mähitud aga üht-teist oli siiski näha ja kuskilt vahelt turritas ikka välja mõni põlenud ja moondunud inimjäse.Mõne palatka sisu oli ikka väga kerge, seega kõik mis ühest inimesest järgi jäi...
(See on kõige jubedam vaatepilt mida elu sees näind olen).
Tassimise käigus imbus minu tehnitska säärele ka miskit(inimveri ilmselt)ja see enam vee ning seebiga maha ei läind.Tühja sest tehnitskast aga lennukiga olid suuremad probleemid.Põrandat küüriti igasugu vahenditega.Meenub et lõpus sai nühitud lennukipõrandat harja ja kerossiini ehk lennukikütusega nii et läikis aga see võigas lehk jäi ikka sisse.
Mõni aeg hiljem viidi siis meid eskadrilli ajateenijaid Novosibirski sõjaväekalmistule haudu kaevama.Looduslikult llus koht, männimets ja liivane pinnas aga sellegipoolest andis kaevata.
Lennuõnnetuse põhjustest.Lennuki ekipaaž polnud selles õnnetuses süüdi vaid bardakk lennujuhtimiskeskuses.Mingil põhjusel ei suudetud lennukit piisavalt tankida Andizhanis ja seega pidi meeskond tegema öösel vahemaandumise neile tundmatule varulennuväljale Utsharal.Sealne lennujuhtimiskeskus ei jälginud lennukit radariga ja andis meeskonnale valesi juhendeid maandumiseks. Juhendati lähenema lennujaamale valest küljest ja kõrguseks lubati 600m kohas kus tegelik ohutu lennukõrgus 2310m merepinnast.Lennuk põrkus mäega 1269m kõrgusel,purunes ja süttis põlema...
Otsisin netist infot selle õnnetuse kohta ning leidsin ja oi-oi kui palju muud veel.Kui palju on tegelikult olnud Nl-is ja Venemaal lennukatastroofe,õnnetusi,kaaperdamiskatseid ja kaaperdamisi.Kui palju hukkus inimesi Afganistani sõja ajal juba õhus(allatulistatud lennukid). Kellel huvi selle teema vastu siis 10 lehekülge jubedusi aadressil:
http://forum.a.evvaul.com/index.php?topic=1023.60

[kalleb]

krossifänn misvärvi teil sinelid oli ja kas 1 või 2 rea nööpidega eest ?

kas nööpidel olid tiivad ja propeller?

[krossifänn]

krossifänn misvärvi teil sinelid oli ja kas 1 või 2 rea nööpidega eest ?

kas nööpidel olid tiivad ja propeller?

Ajateenijatel oli kõik sama mis muudes väeosades.Ainult sinine pagun CA.Nendest tehnilistest talve ja muudest riietest pole vist mõtet kirjutada.
Kuigi teenisin ПВО-s mitte BCC-s vahet pole ühed sinipagunid kõik.

[kalleb]

et nööbil oli viisnurk koos sirbi ja vasaraga?

mis nööbid need võivad seal minu piltidel olla , äkki tsiviilendurite omad?