Kui interneedusest ei leia mõistliku keevituse kohta või ei taha ekraani lugeda, siis tasub leida selline raamat nagu "Keevitaja Käsiraamat."Valgus 1978a.
Raamat on küll tänapäeva mõistes ajast mil maapeal jalutasid mammutid(väga suured keevitustrafod), aga isegi sulamatuelektroodiga(TIG) keevitamisest on päris mitmes kohas juttu. K.a. alumiinium, vask, pronks, titaan jne.
Sinutorus on aga lausa terve kanal selline
https://www.youtube.com/user/ChuckE2009
Kanali omanik on küll käitumiselt suts uhhuu, aga tunnistab oma vigu ja parandab neid ning teoorja ja näited on head.
Keevituse tempidest on asi tegelikult suht lihtne.
Gaasidega on võimalik üsna madalaid otsi saavutada sealt kusagilt 3500C* ja jõuab sinna tinaga jootmise võimaldamise juurde välja(leegi temp on loomulikult kõrgem). Elektriga on umbes sedasi: kattegaelektrood 6500C*, Traat(mig/mag) 8000C*, Sulamatuelektrood(TIG) 20 000C*.
Tembi kohapealt on tegelikult ka see, et kui keevist silmaga hindama hakata siis on hinnangud külm, kuum ja normaalne, aga see on kohapeal selgitatav ja ei vaja numbreid. Niiet käpp pihku ja proovima seni kuni keevis tuleb ilus.
Eriteraste(malm on kah teras) puhul on see ette kuumitamine oluline vahel jah. Kohati isegi 800C* ja edasi. Jahtumine võiks kesta kaua. Kohati kuni mitu päeva kui on tegu suuremate asjadega. Jahtumiseks siis kuiv liiv või jahutuseks sobilik ahi. Kuidagi moodi pidi seda ka puusoega teha saama.
Kivivillaga täidetud kast pidi ka võimaldama sellist tööd. Detail peab olema tihedalt ilma eriliste õhuvahedeta, et keevituse ajal mingeid jahedamaid kohti ei tekiks ja võimalikult ruttu kaan peale, et jahtumine kaua kesta saaks. Ettesoendamine käib asja juurde.
Malmi on võimalik keevitada ka nn külmkeevitus meetodil, aga aja kulu on üüratu. Keevist ümbritsev materjal peab olema käega katsutava tembiga. Kui enam kätt ei kanna, siis peab jahtuma. Keevise tugevus ei ole teabmis suur, kuid võimaldab näiteks mootori plokki keevitada ilma mootorit maha võtmata.