Uunikute 16. Talveralli 2017,nutt ja hala,kas Lexusega rajale saab?
#81

(23-01-2017, 19:23 PM)zazik Kirjutas:  Ettevalmistusi Uunikute XXX Talveralliks 2031, ehk Sammalhabe II on küpsemas: LINK

Siksiraiped ei mädane niiruttu jalust ära, et hetkel 30a vanad autodki rajale saaks.



Vasta
#82

40 aastat tagasi oli olukord selline.
http://www.ra.ee/fotis/search.php?skip=0&FA_isik_id=perli&order=place_desc&
Vasta
#83

(24-01-2017, 12:39 PM)hobiautod Kirjutas:  40 aastat tagasi oli olukord selline.
http://www.ra.ee/fotis/search.php?skip=0&FA_isik_id=perli&order=place_desc&
Väga õige viide. Enamus kaasfoorumlastest ei ole vanatehnikaharrastuse lätete juures olnud. Ka mina sündisin pärast klubi Unic loomist, kuid olen pikka aega huvi tundnud selle vastu ning mäletan ka ise veidi nõuka-aega. "Õige" vanatehnika oli 70-ndatel ja 80-ndatel ikkagi enne II MS valmistatud sõidukid. Pärast sõda valmistatud sõidukid olid tolereeritud paraadi lõpus, kui nad olid erilised - st välismaised või iseehitatud. 

Enne 1945 valmistatud sõidukid olid sel ajal vähemalt 30 aastat vanad. Väga vähe oli selliseid sõidukeid, mille valmistamisaeg oli enne 1935. aastat. Kui me kanname selle 1976. aasta tänasesse päeva, siis 30-40 aastat vanad sõidukid on valmistamisajaga 1977 kuni 1987. Seega oleme statistilise vanasõiduki vanuse osas nt Talveralli kontekstis samal tasemel kui aastal 1976. Suvistest üritustest ei ole mõtet rääkidagi, seal on keskmine vanus ikka 10-20 aastat kõrgem olenevalt üritusest.

Vanasõidukite harrastuse mõte ei ole kindlasti lihtsalt vana autoga sõitmine, vaid ikka millegi erilisega. Kuigi ka "ülimasslevinud" sõidukid on laiemas mõttes vanatehnika, on põnevam ikkagi näha vähem levinud ja/või väga heas originaalsuses sõidukeid. 

Nüüd jõuame aga tehnilise seisukorra juurde. Lingil olevad pildid on tehtud kaugelt ning piltide tegija valis ikkagi välja haruldasemad ja paremas korras masinad. Tegelikkuses aga oli tol ajal tehnilise seisukorra poolest olukord ikkagi kordades viletsam kui praegu. Ümberehitused, traadi ja tati abil remont, roosteaugud oli tavaline pilt. See oli selline aeg, enamus neist autodest olid igapäevakasutuses. Ma kardan, et tolle aja "näitusepillidest" oleks vaid üksikud vastanud meie tänasele vanasõiduki standardile. Kurb vahelepõige on see, et täna on neist Eestis alles mõni üksik, reaalselt sõitmas üle 5 auto ilmselt ei leia. 

Hoidkem latti kõrgel, oleme arenenud väga tubliks vanatehnika kogukonnaks ning meil ei ole midagi häbeneda. Näppu tuleb vahest vibutada ja tähelepanu juhtida, aga võrreldes 10, 20 või 40 aasta taguse ajaga oleme ikka võimsalt arenenud. Eriti tore on see, et Eestis tegelevad vanatehnikaharrastusega ka noored. Mujal kipub see pensionäride teema olema. Mitte et ma neid sooviks halvustada, aga järjepidevus saab tekkida ikka põlvkonnalt põlvkonnale, isalt pojale. 

Vanasõidukina tunnustamise tööd on tehtud ligi 10 aastat ning tänase päeva seisuga on musta numbri saanud 390 sõidukit. Ei ole midagi elitaarse klubi privileeg, hea tahtmise korral on võimalik ka väiksema rahakotiga auto või mootorratas nii korda teha, et must number saada. 

Minul ei ole Žiguli või Moskvitši vastu midagi. Vanasõidukina on neid tunnustatud juba 18+18, st 10% musta numbriga masinatest. Üldse on NSVL tehnikat vanasõidukina tunnustatud sõidukite seas 42%. See on meie ajalugu ja seda tuleb hoida. Tuleb lihtsalt hoiduda üledoosidest.
Vasta
#84

(24-01-2017, 14:12 PM)indreksirk Kirjutas:  
(24-01-2017, 12:39 PM)hobiautod Kirjutas:  40 aastat tagasi oli olukord selline.
http://www.ra.ee/fotis/search.php?skip=0&FA_isik_id=perli&order=place_desc&
Väga õige viide. Enamus kaasfoorumlastest ei ole vanatehnikaharrastuse lätete juures olnud. Ka mina sündisin pärast klubi Unic loomist, kuid olen pikka aega huvi tundnud selle vastu ning mäletan ka ise veidi nõuka-aega. "Õige" vanatehnika oli 70-ndatel ja 80-ndatel ikkagi enne II MS valmistatud sõidukid. Pärast sõda valmistatud sõidukid olid tolereeritud paraadi lõpus, kui nad olid erilised - st välismaised või iseehitatud. 

Kuivõrd ise natuke vanem ja "sündinud uunikumi", siis lisan siis juurde veel, et esivanema heietuste
järgi ei peetud enne IIMS sõidukit miskiks harulduseks, ikka enne IMS oli haruldus ja selle omamine kõva sõna, mingisugune kolmekümnendate lõpu saksa kabriolet ei olnud miski tegija.

Samas on tore näha, et nii mõningad sõidukid sellest pildiseeriast on endiselt meie meeste käes alles, kes neid kõvasti "restaureerivad" Wink

D.
Vasta
#85

(24-01-2017, 12:39 PM)hobiautod Kirjutas:  40 aastat tagasi oli olukord selline.

See oli 40 aastat tagasi ja mul saab/sai täis 20 aastat Unic'ut, millest 10 esimest klubi juhina. 

Aastal 1978 olid need autod keskmiselt 40-45 aastat vanad, originaalkorras olid neist mõned. Enamus evisid radikaaseid russitsisme, mis tulenesid muutunud nõuetest, seda eelkõige tulede ja elektri osas. Seda aega mäletavad Mehed, nagu herr Pappel või Karu, rääkisid, milline jama paljud "uunikumid" tegelikult olid. Siis alles hakkas tõsisem originaali taastamise ajastu pihta aga see oli ka mõistetav - enamus neist polnud mitte hobi- vaid igapäevaautod! 

Täna on seesama vanus 70'te keskpaik koos Lada, Volga, Sappari, Mosse, Taunuse, w116/123 jms kraamiga. Vaikjärve Ford T aastast 1927 on täpselt sama, mis täna samasuva Ford aastast 1966! Tegelikult on Tarmo Luige restaureeritud 1969 Cortina palju kõvem, kui siis oli Vaikjärve "plekk-liisu". Üldse kõik need kuni suure sõjani ja ka mingi aeg peale seda tehtud autosid on tegelikult sitaks lihtne restaureerida, sest nad olidki KÄSITÖÖNA tehtud masinad. Mingi 30'te Horchi taastamien on lihtne, kui jupid on olemas. Juppide leidmine võib olla keerukas, nõus. 

Aga täna sama vanad 70'te luksautod, näiteks kuulsa herr Koldre Horch'iga samaväärse sakslase - W116 6,9SEL näiteks - restaureerimine on kordi suurem peavalu!!! Kõik naftapõhised materjalid ja neist tehtud vidinad pole mitte käsitöö vaid masstoodangu masintöö, valatud vidinad, ja need tuleb kas uued leida-osta või loobuda päris müügisaali kvaliteedist. Isegi selline pealtnäha lihtne asi nagu klaasid: vanakeste sirgeid klaase lõikab iga nurgatagune klaasikoda. Aga 50'te panoraamklaasid ja samade 70'test alates Mersude triplex-tagaaknad jms... Lihtsalt päris vanakeste ja nende kaasaegsete vahe on toodangumahtudes ja selge, et suuremal hulgal toodetule leiab ka rohkem korralikke juppe või terve säilunud auto. Aga restaureerida on veel ka 60'te autosid sitta kanti lihtsam, kui kümme aastat uuemaid. Rääkimata 80'te omadest, kus juba omajagu elektroonikatki sees. 

Samas võid ka täna "leida" 84 aastat vana väga heas korras SÄILUNUD sigaodava luksusauto....(ei vastuta sisu eest, lihtsalt vahendan tõlget) Big Grin Väga hästi säilunud 6,9SEl hinnad on aga juba päris karmid Big Grin Ehk enne, kui nende vanakeste poole õhata ja uued allavett saata, peaks korra mõtlema!!! Mina olen molekulideks võtnud M402-407 isendeid tükki mitu, Valiant 1964, Saab99 1973. Kui Mossele õmblesime ise Tiinaga kodus nahksisu ja see tuli edev, siis Valiandile tegime ise vaid uksepolstrid (sile vineer, augud sisse ja riie klambrilööjaga peale), istmed kattis juba spetsialist. Samas kõik muu oli sama Mossega - plekk ja paar iluvidinat salongis. Saab oli juba hoopis teine tera: NULL värvitud plekkpinda sees, kõik on kaetud erimaterjalidest polstritega, peale kleebitud katetega jne. Ja kuna paar tükki on ka sedasamust Mersut W116 ja 123 olnud ja on nendelgi just sisusid lahti katkutud, siis - mida me võrdleme! Viimati sai punasele vagunile koleda sinise kaltssisu asemel punakaspruun nahksisu installitud. 

Et valesti ei mõistetaks: IGASUGUNE restaureerimine ja üldse auto täielik taastamine on suur töö aga KEERUKUS on eri ajastu autodel ikka väga erinev. Ja siis on sedasorti üliägedad aparaadid, muuseas värske leid ja täiesti ulmehinnaga: sellist on tõeliselt lihtne taastada just töö keerukuse mõistes. Samas on sellisel peaaegu kõik kohad kogu autost vaadeldavad (ka raam ja põhjaalused plekid), seega "haltuura kohta" ei ole Big Grin Et selline Pappeli Dodge kõrvale panna ja Tõnise käest allkiri "Musta numbri" paberile saada, peab olema kannatlik. Enamus tööst on rooste eemaldamine ja värvimine. Siin pole isegi grammi kroomimistööd, mis on Eesti oludes peavalu. Aga sarnase kujuga sama ajastu Pobedat on kordi keerulisem Musta Numbrisse restaureerida ka siis, kui toorik on samaväärselt hea.
Vasta
#86

Lihtsalt repliigiks, et tegemist on klassikalise pedemaaoksjoniga, mille kulgu pole võimalik jälgida. Nuh, et helistad ässale ja pakud mingit raha, antud juhul siis sama klassikalise suurusjärguna toodud, et pakkumine peab olema "tõsine". Endil jäänud lugematuarv toredaid autusid sel lihtsalt põhjusel ostmata, et idiootidega võitlemine on tänamatu töö.

Edith: jutt käib siis Priidu viidatud "Sugga" kuulutusest.

_______________________
Koledate Kastikate Klubi
Vasta
#87

(24-01-2017, 15:44 PM)PlyVal64 Kirjutas:  Ja siis on sedasorti üliägedad aparaadid, muuseas värske leid ja täiesti ulmehinnaga: sellist on tõeliselt lihtne taastada just töö keerukuse mõistes.

Kindlasti ei ole 1000SEK-i Sugga müügihind, see on hoopis teises suurusjärgus. Säljes till bästa bud.

Huvi pärast küsisin ühelt Sugga omanikult hinna adekvaatsuse kohta. Vastus oli, et kui saaks 70 tuhandega siis võiks kohe kinnisilmi tormata ostma sõltumata seisukorrast
Vasta
#88

(24-01-2017, 16:17 PM)ruut Kirjutas:  
(24-01-2017, 15:44 PM)PlyVal64 Kirjutas:  Ja siis on sedasorti üliägedad aparaadid, muuseas värske leid ja täiesti ulmehinnaga: sellist on tõeliselt lihtne taastada just töö keerukuse mõistes.

Kindlasti ei ole 1000SEK-i Sugga müügihind, see on hoopis teises suurusjärgus. Säljes till bästa bud.
Huvi pärast küsisin ühelt Sugga omanikult hinna adekvaatsuse kohta. Vastus oli, et kui saaks 70 tuhandega siis võiks kohe kinnisilmi tormata ostma sõltumata seisukorrast
Ma mõelnudki 1000 seki peale, pigem 1000 euri. 70K on 7K euri, mis võikski olla loogiline suurusjärk. Selline masin 5-7K eure, sest väljaspoole Rootsist selle tuntus ei ulatu Big Grin  Sestap ma paningi võrdluseks Pobeda Big Grin See oli näide "lihtsast" restaureerimisest vs pehmed ja luksuslikud isendid. 
1000 euri hinnaga aga veel samamoodi lihtsalt tehtav, küll juba kroomimist vajav ja kindlasti ka armatuuri plastikud tahavad vaeva, on selline Standard Vanguard. Et kui ei taha põhimõtte pärast Nõuka jama MZMA'd aga muidu selline stiil ja autode suurus meeldib. 
Kuid nali naljaks: seesinane Cortina ongi hetkel "järgmine" mõistlik valik (oleme ju Talveralli ehk poole sajandi vanuse tehnikaga talvise sportlikuma sõitmise teemas!!!), mida on veel igati mõistlik keerukus restaureerida, samas on tegu täitsa sõidetava isendiga peaaegu igapäevaselt ja sellisel on ka ralli-ajalugu taustaks, kui on tahtmine HTC teha.  

Seega Lexusega rajale ei saa aga vanu ja suhteliselt kergelt konkurentsis püsimiseks pädevalt-odavalt restaureeritavaid isendeid ikka veel leidub. Aga eks see ole ka Alwaro eesmärk - saada tulevikus rohkem päris vanu aastaarve rajale Wink Lisame mitmekesisuse markide mõistes ja siis on eelis kohe sellistel haruldustel, nagu Borgward/Hansa jms.
Vasta
#89

(24-01-2017, 15:12 PM)dad Kirjutas:  
(24-01-2017, 14:12 PM)indreksirk Kirjutas:  
(24-01-2017, 12:39 PM)hobiautod Kirjutas:  40 aastat tagasi oli olukord selline.
http://www.ra.ee/fotis/search.php?skip=0&FA_isik_id=perli&order=place_desc&
Väga õige viide. Enamus kaasfoorumlastest ei ole vanatehnikaharrastuse lätete juures olnud. Ka mina sündisin pärast klubi Unic loomist, kuid olen pikka aega huvi tundnud selle vastu ning mäletan ka ise veidi nõuka-aega. "Õige" vanatehnika oli 70-ndatel ja 80-ndatel ikkagi enne II MS valmistatud sõidukid. Pärast sõda valmistatud sõidukid olid tolereeritud paraadi lõpus, kui nad olid erilised - st välismaised või iseehitatud. 

Kuivõrd ise natuke vanem ja "sündinud uunikumi", siis lisan siis juurde veel, et esivanema heietuste  
järgi ei peetud enne IIMS sõidukit miskiks harulduseks, ikka enne IMS oli haruldus ja selle omamine kõva sõna, mingisugune kolmekümnendate lõpu saksa kabriolet ei olnud miski tegija.

Samas on tore näha, et nii mõningad sõidukid sellest pildiseeriast on endiselt meie meeste käes alles, kes neid kõvasti "restaureerivad" Wink

D.
Täpsustan siis oma väidet, et vanus oli kindlasti harulduse üks mõõdupuu (on ka täna) ning kolmekümnendate Saksa masin oli 40 aastat tagasi tõepoolest tänasesse päeva kandes sarnane näiteks GAZ 21-ga, kuid oli kindlasti vaidlusteta vanatehnika. Üldse hinnati siis rohkem GB ja USA sõidukeid, kuna neid oli vähem. Minu harrastus DKW oli kehva popsimehe masin ning ega ta tänagi midagi ihaldusväärset ei ole. 

Mis puutub aastakümnete pikkust "restaureerimist", siis sellel on oma positiivne külg. Esiteks masin ei ole viidud taaskäitlusse ja teiseks võib hoogne käiste üleskäärimine tuua kasu asemel hoopis suuremat kahju. Ühel hetkel selline hoidja kaob ning siis lähevad need masinad uuesti liikvele. Halvemal juhul ei oska pärijad midagi teha ning rändavad sulatusahju. Paremal juhul jõuavad uute harrastajate kätte. 

Vanatehnikaharrastuse hoidmiseks on vajalikud nii kiivalt vanatehnikat hoidvad inimesed kui neid sõitma panevad inimesed. Nii oma kätega taastajad kui seda tööd ostvad inimesed. Nii praktikud kui raamatutes-foorumites tuhnivad inimesed. Igaühel oma roll ning võrreldes näiteks 10 aasta taguse ajaga on ikka inforuum kordades suurem ja parem. Rääkimata nõuka-ajast. Kõiges võrdselt hea spetsialist ei suuda keegi olla.
Vasta
#90

Kogu austuse ja lugupidamisega eelmiste meeste vastu tekib mul ikkagi küsimus miks see üritus nii vanatehnika vaene on? See ei ole vabandus, et sool. Krt. Soome/Rootsi 85 aastased vanamehed/naised saavad oma tõllad rajale aga meieomad ei saa? Soome radadel on nii räiged tõusud, et neid polegi ilma keemiata võimalik kasutada. Olen aus ja ütlen, et olen need viimased 4 aastat Eesti  rallist eemale hoidnud ja ammutanud Soomlaste kogemusi. Peale selle, et 90 aastat vana autoga  saab sõita nii lumes kui  ka pasas pole ma muid  tarkusi kogunud.
Oma lollile küsimusele sain ka vastuse. Cars made for driving and old cars for having fun.... 
Viimane vastus tuli 85 aastaselt Rootsi proualt ....
Vasta
#91

Vanal inimesel on ühele poole minek ja peab võtma, mis veel võtta annab. Ise teeks ka nii.
Vasta
#92

kuhu poole sinul siis minek on -beebiks või
Vasta
#93

Tere.
Noortel ju veelgi lihtsam, jõuab veel mitu,mitu autotgi korda teha või taastada, kui esimene kipub ära mädanema tänu lumele ja soolale... Big Grin
Allan

Tel. +372 56477273. e-mail. metall73@hot.ee
Vasta
#94

Skandinaavia inimesed on 10 (või mida iganes) korda jõukamad.
Vasta
#95

(24-01-2017, 22:05 PM)cesium Kirjutas:  Skandinaavia inimesed on 10 (või mida iganes) korda jõukamad.

Sinust või? Big Grin 
Mida selle teadmisega nüüd peale hakata?

Tel. +372 56477273. e-mail. metall73@hot.ee
Vasta
#96

(24-01-2017, 22:05 PM)cesium Kirjutas:  Skandinaavia inimesed on 10 (või mida iganes) korda jõukamad.

Mis see jõukus siia puutub. Need autod 1930 ndatest. Maksavad vähem kui sa arvata oskad. Nende käigushoidmine ja hooldamine on lihtsalt tüütu.
Vasta
#97

(24-01-2017, 18:57 PM)indreksirk Kirjutas:  Täpsustan siis oma väidet, et vanus oli kindlasti harulduse üks mõõdupuu (on ka täna) ning kolmekümnendate Saksa masin oli 40 aastat tagasi tõepoolest tänasesse päeva kandes sarnane näiteks GAZ 21-ga, kuid oli kindlasti vaidlusteta vanatehnika. Üldse hinnati siis rohkem GB ja USA sõidukeid, kuna neid oli vähem. Minu harrastus DKW oli kehva popsimehe masin ning ega ta tänagi midagi ihaldusväärset ei ole.

Ma pean siin kohal küll vastu vaidlema, 40 aastat tagasi, ei olnud kohe üldse poliitiliselt korrektne omada "kapitalistliku rämpsu", tänapäeval võrreldav oma ägeduselt homovihkamise keelustamisega. Igasugune vanatehnikaga tegelemine harrastusena ei tulnud kõne alla, üleüldine mõnitamine avalikult sarnane tänase EKRE-kampaaniaga. Sa ei saanud ennesõda autoga garaaži boksi, kui sul oli korviga M72, siis anti kohe boks, aga mingi "saksa trofee" polnud kellegi auto!!! Tänaval sõites võttis "ment" rajalt maha ja kontrollis kõike piinlikult, tänapäeval võrrelduna "inspektor Kukeke" korda viis või rohkem. Pealegi oli lubatud ainult üks auto arvel hoida, seega "varuauto(d)" ei tulnud kõne alla jnejnejne.

Täna on vanatehnikaga tegelemine NIRVANA.

D.
Vasta
#98

(25-01-2017, 02:20 AM)hobiautod Kirjutas:  Mis see jõukus siia puutub. Need autod 1930 ndatest. Maksavad vähem kui sa arvata oskad. Nende käigushoidmine ja hooldamine on lihtsalt tüütu.

Ma ei tea kui vähe on vähem-kui-ma-arvata oskan, aga kui võimalused teha ja olla puuduvad, siis tahtmisest ainult ei piisa.
Noh, tegelt on see autokultuur kidur ka teistes jaotustes, mitte ainult veteranide hulgas.
Vasta
#99

(25-01-2017, 13:12 PM)cesium Kirjutas:  Ma ei tea kui vähe on vähem-kui-ma-arvata oskan, aga kui võimalused teha ja olla puuduvad, siis tahtmisest ainult ei piisa.
Noh, tegelt on see autokultuur kidur ka teistes jaotustes, mitte ainult veteranide hulgas.

Paraku on siiski nii, et kui on tahtmist, siis leiab soovija ka võimaluse. Kui aga tahtmist väga ei ole, siis leiab ettekäände.

Mina olen väga hea ettekäändeid leidma, näituseks Big Grin
Vasta

Täpselt, aga paraku kui see tahtmine tuleb läbi liiga suure pingutuse muu ellujäämise arvelt (jaa, see on liiga dramaatiliselt öeldud, aga üldistav), siis ikka ei kutsu kohe talvel keemia sisse sõitma. Mitte seda, et seal sajaks vanad autod ise taevast alla inimeste kätte või hommikul ärgates on võluväel jälle veteran aeda tekkinud millega peab talverallile minema.

Eks targemad oskavad võrrelda kuidas on see seis vana-autondusega Eestis aastatel 1996 vs. 2016 näiteks.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne