Küsimuseni, millega täpsemalt tegu on, me alles jõuame. Sellest ka küsimärk pealkirjas.
Aga iga lugu tuleb alustada kaugelt eemalt. Sealt, kus kirjutaja peas toimus pöördumatu muutus, mis sunnib endale metallist kummalisi roosteseid ratastel konstruktsioone koju vedama, selle asemel, et tagada normaalse moodsa inimese kombel nende kiire transport ümbertöötluskeskusesse.
Mina saan seda seletada lapsepõlvest pärit keskkonnamõjuga. Või siis traumaga, kui normaalseid inimesi tsiteerida. Kui kolmene ronib selili vanaisa Belarusi all ja seletab veidi vanemale kamraadile, kuidas see keeruline masin toimib, siis on selge, et pöördumatu nihe ajukeemias on toimunud juba väga varakult. Lisagem siia veel lapsepõlve aegsed ringkäigud kohaliku kolhooside ehituskontori autopargi õuel ning meeldivad ronimistunnid sealsel vanarauaplatsil, kus kõrvuti vedelesid nii suurtükiveok AT-T, bussid PAZ-652 kui ka erinevad veokid. Ühe hälbe kujunemiseks vajalikud koostiselemendid pea-aegu juba olemas.
Mõned elemendid on tegelikult veel. Näiteks esivanem, kes sattununa vanatehnikahuviliste hulka, nakatab ka järeltulija selle parandamatu haigusega. Ja lisaks järeltulija kustumatu soov lugeda ja kuulata. Lugeda raamatuid ja kuulata vanade meeste jutte. Et siis liita nii kogutud info üheks fantaasiarikkaks visuaaliks.
Ja nii loksuski ühe meesolevuse peas Lewis Carollit väärt maailmapilt, kus koos ulpisid koos lood Zündapp KS750, Raf-977, CZ-250, Zil-164, Laz-695, Ta-6 (mõned esimesed ettesattuvad märksõnad) ning vanadest tehnikaraamatutest ja -ajakirjadest pärit pildid. Jah, see oli veel sellel vanal kaugel ajal, kus ettekujutuse mingist masinast said raamatust ja fotodest, mitte aga Youtube videost või Google otsingust.
Lüüriline kõrvalepõige.
Selgituseks nooremale generatsioonile: kui kaasajal võib eraisik omada ükskõik millist liikurit (kui relvastust täis sõjamasin välja arvata), siis nostalgilise sotsialistliku vabariigi pikkadel aastatel (enne uutmist ja kooperatiivide aega) oli jaotus selge: eraisikule olid mootorrattad ja sõiduautod, kõik suurem oli ette nähtud aga riigile/asutustele ja eraisikute omandisse ei tohtinuks kuidagi sattuda. Nii et unistus oma Zil-ist tähendas parimal juhul seda, et autojuht sai talle määratud Zil kallurit kodus parkida. Auto ise kuulus asutusele/riigile ja selle sattumine eraomandisse oli peaaegu välistatud.
Ka tagas liikuvkoosseisu keskpärane kvaliteet (100 000 kilomeetrit ilma kapitaalremondita oli diplomit väärt saavutus) selle, et masinad suundusid vanarauda üllatavalt varakult. Seega vahetus sõidukitepark üpris kiiresti ning 60ndatel toodetud masin oli 80ndatel asutuse kirjas juba kaunis harv nähtus (kui igiliikurist Gaz-51 või korduvalt kapitaalremondis käinud TA-6 välja arvata).
Lüürilise kõrvalepõike lõpp.
Tänu isale oli koduses riiulis olemas üks vana 1963. aastast pärit autokataloog. Tumeroheliste kõvade kaantega. Kaanel kiri: Автомобили СССР. Каталог-справочник. Автомобили и автобусы. Часть 1. Suures formaadis ja läikival paberiga. Seda meeldis mulle ikka ja jälle lehitseda, sest see sisaldas fotosid autodest, mida nägi 80ndatel liikluses juba haruharva. Ja tänu sellele muutusid nad kuidagi müütilisteks suurusteks. Vähemalt ühe teismelise jaoks. Seal olid olemas näiteks Урал-355М, Зил-164, presentkatusega Урал-375, Маз-200, hulk busse ja kiirabiautosid. Masinad, mis olid minu maailmas olemas vaid paberil.
Aga leheküljel nr 5 ehk kõige esimesena seisis sõiduk, mille nimi Уаз-451Д. Justkui ei midagi erilist, aga siiski: vana Uaz kastiauto oma esimeses, vana ninaga versioonis. Seesama alloleval pildil.
A.