[rene levoll]

Armsad vanatehnikasõbrad

Vajan kiiret abi. Loodava muuseumi esimene temaatiline näitus oleks pühendatud nõukogude autotööstusele. Esialgu on mänguruumi 500 tuhat krooni. Selle raha eest saab heal juhul osta ja restaureerida 3 autot. Ülejäänud masinad tuleb ekpositsiooni laenata. Oeks vaja abi, milliseid masinaid kust leida võiks. Loomulikult oleks eelistatud enam-vähem normaalse väljanägemisega autod.

Projektkollektsioon:

1. GAZ A
2. GAZ AAA
3. GAZ MM
4. GAZ M1
5. GAZ 11-73
6. GAZ 61-73
7. GAZ 67,67Б
8. GAZ 20 Pobeda
9. GAZ 20 kabriolet
10. GAZ-72
11. GAZ 12 ZIM
12. GAZ 51
13. GAZ 63
14. GAZ 69
15. GAZ 21 Volga
16. GAZ 24
17. GAZ 13 Tšaika
18. Moskvitš 400-420
19. Moskvitš 400-420A kabriolet
20. Moskvitš 400-422 furgoon
21. Opel Kadett (Moskvitš 400 prototüüp)
22. Moskvitš 402
23. Moskvitš 403
24. Moskvitš 407
25. Moskvitš 410
26. Moskvitš 408
27. ZIS 5
28. ZIS 101
29. ZIS 110
30. ZIS 150
31. UAZ 452
32. UAZ 469
33. C3Л
34. CM3
35. CM3 (uus)
36. ZAZ 965
37. ZAZ 966,968
38. VAZ 2101 Ziguli

Minu kontakt: 5122146, estorel@uninet.ee

[mel]

Tere,
Huvitav oleks esmalt teada, kuhu see TEHNIKAMUUSEUM nüüd nõnda äkki on Eestis tekkinud?
Minu teada Tartu alles planeerib Eesti Vanatehnikamuuseumi rajamist ja Tallinna sellise muuseumi rajamine on stoppama jäänud.
Palun lähemat infot, MILLAL, KUS too NSVL autotööstusele
pühendatud näitus võiks aset leida.
Kui näituse ja eksponaatide hoidmise tingimused on
uunikumidele sobivad, siis originaalseisus vana Volga oleks
minu poolt antud näitusele pakkuda


Lugupidamisega,
Mel

[nymmik]

Mul samad küsimused mis Mel\'l ning minu poolt kui tingimused sobivad oleks pakkuda zaz965 www.epood.ee/imre/zaz Kevadel lähevad külge veel uued esituled, tulevõrud ja rool.

[Väravamehaanik]

Rene klaviatuuri abil jõuab meieni Jumala hääl! Tegemist on otseühendusega Suur-Karja tänava ja Loojakarja vahel.

Eks ta ise muidugi räägib plaanidest lähemalt. Omalt poolt olen solvunud, et GAZ 22-te, RAF-i ja IZ 2715 ei peeta kollektsiooni vääriliseks ja ega ma siis neid ei paku ka. Aga üks ülearune põdraga Volga oleks pakkuda. Kuna asi on korralikult restaureeritud, siis sõita temaga ei raatsi kuigi palju.

[TAR]

Omalt poolt olen solvunud, et näituse vääriliseks pole peetud ühtegi Eestiga seotud tehnikaimet

Kui juba \"Tehnikamuuseum\" mitte \"Automuuseum\", siis peaks nime kohaselt muuseum sisaldama kindlasti ka midagi peale autode. Olen arvamusel, et Eesti Tehnikamuuseumi esmaseks eesmärgiks peaks olema Eesti tehnikaajaloo säilitamine, seega alaustades Paide autogreideritest, Talleksi ekskavaatoritest lõpetades Estonia vormelite ja Tartu furgoonide-bussidega. Nõukogude autoajaloo eest on enne meid hoolitsenud teisedki, Eesti teema aga on ainult meie õlgadel.

Aga kui huvi on näiteks Tartu autoremonditehase furgoonide ja busside järele siis saab ehk midagi organiseerida.

[Väravamehaanik]

\"Natsionaalsotsialistina\" nõustun TAR-iga täielikult, aga samas on oluline osa Eesti tehnikakultuuris just teatud ajastu nõukogude tehnikal. Paraku ei kuulu sinna hulka kuigi tõsiselt võetavalt GAZ-i haruldused ja muud seesugused esemed, mis ei olnud meil siiski tavakasutuses. Pigem just 01, Volga ja Mosse. Ennekõike tuleks restaureerida eranditult kõik mudelid Estoniast ja olulisemad ka Tartu loomingust ja mitte niivõrd kulutada maksumaksja raha sovietismile. Nagu ma aru saan toimuks ka restaureerimine \"kultuuri rahade\" eest. Jäägu Vene päritolu eksponaatide restaureerimine ikka huvilisterahvale endile. Väljapanekus võiks muidugi olla kõike, mis seostub Eesti ajalooga.

Jätkan solvumisega! (See oli nali)

[rene levoll]

Vabandan koheselt kõigi ees kes solvusid, et nimekirjas pole toodud ühte või teist masinat, mida omanik oma garaazhis silitamas käib. Mõni on välja jäänud selle tõttu, et pole lootust leida, mõni ka minu vähesest informeeritusest. Igal juhul on oodatud kõik pakkumised.

Muuseumist

Uuniku rahvas on seda asja ajanud juba ca 30 aastat. Uus hoog sai sisse 5 aastat tagasi kui tekkis võimalus lülitada muuseumi rajamine Tallinna Lauluvljaku arengukavasse. Asi jäi toppama lahendamata maaküsimuste taha. Uus võimalus on muuseumi rajamine Vabaõhumuuseumi juurde. Maad on ca 80 hektarit ja kõik puha riigimaa. Pilootteema nõukogude autotööstus. Loomulikult ka Eestis toodetu. Perspektiivis pole väljanäitus kindlasti piiratud selle teemaga vaid oodatud on kogu raud, mis simarõõmu pakub.
Nii, et pakkuge mida vaid. Praegusel hetkel on info vajalik esialgsete eelarvete ja projektide koostamiseks. Riigilt raha küsijaks on Vabaõhumuuseum.

Rene Levoll

[mel]

Hämmastav, Eestimaa on küll nõnda väike ja vanatehnikahuvilised peaksid ühiste eesmärkide nimel
võideldes omavahel kokku hoidma, kuid paraku see nõnda ei ole.
Igaüks ajab oma rida ja tulemus.......................
Põhimõtteliselt on ju vanatehnikaklubil Levatek olemas Tartu linnnavalitsuse heakskiit eraldamaks Raadil paiknev suur ankaar (väga avar, korralik, tugev ehitis) tulevasele Eesti Vanatehnikamuuseumile (asukoht oleks valmiva Eesti Rahva muuseumi kõrval)
Seega hooned vanatehnikamuuseumi jaoks on reaalselt olemas, vaja ankaar renoveerida (rahalised vahendid taha)kohaldamaks ehitis muuseumiks!!

lugupidamisega,

Mel

[rene levoll]

Kui me räägime Tartu linnale kuuluvast maast ja hoonetest, siis me räägime võimalikust munitsipaalmuuseumist. Rahastamisskeem: riik - kohalik omavalitsus - muuseum.

Kui me räägime riigile kuuluvast maast ja riigi poolt ehitatud hoonetest, siis me räägime riigimuuseumist. Rahastamisskeem: riik - vastav ministeerium - muuseum.

Nii, et tuleks vaid pöialt hoida, et mõlemad projektid oleks edukad. Intriigi otsimine siit võib kergesti vee peale tõmmata mõlemale ettevõtmisele.

Rene

[PlyVal64]

Solvun kah pisut
Esimese asjana tuleb kõigil vanatehnikahuvilistel, olgu need siis päälinnlased, heamõttelinnlased, pritsumehed, krusamehed, spordimehed või tsiklimehed, üle saada kodukandi kompleksidest ja kõigest muust, mis on aastakümneid pärssinud Tehnikamuuseumi tekkimist. Sellist asja suudab ülipisikeses Eestis ehitada ja pidada ainult riik ja midagi pole teha, riigivõim ja raha asuvad Tallinnas. Ja Tallinna ümbruskonnas elab 50% kogu Eesti elanikkonnast. Seega on täiesti loogiline, et muuseum tuleb ikkagi sinna, kus on raha, inimesed, turistid ja kontroll.
Teine asi on see, et üle ühe KORRALIKU muuseumi Eesti mitte kunagi välja ei vea.
EAL tahab küll omale õuepeale kuuti ehitada ja sinna siis võidusõidutehnika panna, kuid see on surnud projekt, nagu paljud muudki nende asjad. Vabakas 13 õu on liiga pisike ja Nõmmekana võitlen ma kindlasti ka vastu sinna miski angaari ehitamisele. Samas on EALi mehed teinud ära uskumatult suure töö, müts maha ja osa juukseid kah, kuid atraktiivsust sellel ei ole ega kunagi ka tule. Täpselt sama on tuletõrjeasjadega. Kui autod on laiali mööda Eestimaad ja erahoove, siis ei saa mingist kollektsioonist rääkida.
Seega peaks KÕIK vanatehnikahuvilised esiemse asjana käima üle enda ja oma sõprade autod ja muu kola ning tegema väga konkreetse nimekirja, mille nad loovutavad muuseumisse. Kas siis päriseks või hoiule, igaüks oma südame järgi. Nii tekiks tulevasel muuseumiomanikul ehk riigil mingi selge visioon, kui suur peaks muuseumi hoone olema, palju on vaja välipinda, palju on vaja restaureerida, palju on kohe näitusekõlbulik ja kokku: PALJU SEE MAKSAB.
Fakt on see, et kui üldse kuskil inimesed ja välismaalased käivad, siis on see just Vabaõhumuuseum. Ja ka see, et meil pole mõtet jonnida, solvuda ja oma olematut \"mina\" niiväga taga ajada. Hobimuuseum on hobimuuseum(Hindrekul ja Järva-Jaanikatel), varjupaik on varjupaik, kuid Tehnikamuuseum peaks meie kõigi ÜHINE asi olema.

[mel]

Ei jaga Teie poolt eelnevalt kirjeldatud arusaama Eesti Vanatehnikamuuseumi nn.riigumuuseumi ja kohaliku muuseumi variandist. Ka ei oleks kindlasti Eesti resursse arvestades mõtet luua mitut
(vana)-tehnikamuuseumi (eelkõige kannatab eksponaatide valik) ja Riia Vanatehnikamuuseumisse kogutud selliste unikaalsete eksponaatide arvuni kindlasti pole Eestil aga võimalustki.
Antud teemal netis lihtsalt mõtteid vahetada, vaielda või targutada ei näe persepektiivi.
Lp. vanatehnikaklubid (-huvilised) üle-eesti, tehkem omavahel koostööd.


Mel

[PlyVal64]

Riia Vanatehnikamuuseumisse kogutud selliste unikaalsete eksponaatide arvuni kindlasti pole Eestil aga võimalustki.

OT.
Kuidas pole? Korra me juba oma soomusrongidega Riiat päästsime, seekord võtame lihtsalt ära. Või vahetame kilude vastu...

Tegelikult on võimalus sarnase tulemuseni jõuda, kui ainult tahta. On ju olemas muid harukordseid eksponaate, mida ihaldada. JA kõike ka müüakse... asi on vaid tahtmises.

[dad]

Mel, ma lisan juurde, et millegi pärast just Tartu ühe väga \"juhtiva\" uuniklasega on see koostöö tegemine nagu päraku kadu hammaste parandamine ... kurb aga pidulik... alati on nii, et kui Tartu pool on mingi üritus, siis teavad sellest väga vähesed, samas kui 1 kõik kus mujal midagi toimub on alati info lihtsalt kättesaadav ja emotsionaalselt positiivne. Sama võiks öelda ka selle Tartu muuseumi \"idee\" kohta ... keegi midagi tegi ja idee hea .... aga tulemus ... teavad ainult \"tegijad\" ... kõik ülejäänud istuvad ja imevad käppa ja teevad igaüks ISE oma muusijunni ... sry.

Dad.

EDIT: Veel ... Riia muuseumi ekspositsioonis on sõidukeid, mis võiksid samamoodi Eestis seista ... kui ainult oleks koht kus neid hoida ja eksponeerida.

[530]

Kindlasti tuleb muuseum ju teha pealinna mitte maale.
Elu sees ei hakka kulusid katma Tartus tegustev muuseum. Igal juhul Tallinn. Eksponaatide kokkusaamine ei tohiks probleem olla. Foorumi liikmed on kõik edevad inimesed ja laenavad oma sõidukeid muuseumile meelsasti. Kindlasti tuleb siiski ka ostujuht palgata, kes mööda Eestit veel huvitavaid autosid taga ajaks.
Millegipärast ei usu ma, et see niipea juhtub ...

Isiklikult usun idee võimalikkust!

Edu teostamisel !

[mrali]

N.aja mälestuseks võiksid kogus olla ka autojuhtide hirmud (Gruusia ja Armeenia rahva kingitused N.Liidule) ehk ühesõnaga Kolhida ja JerAZ.

[Red Baron]

mel, ära muretse. Tore oleks, kui neid saaks olema Eestis mitu ja mis iganes vormis, sest vaatmiskõlbulikke eksponaate tegelikult oleks küll. Muidu peaks kõik Lõuna-Eesti inimesed käima Tallinnas ja vastupidi, kui midagi vaadata tahavad. On üritatud isegi PR-firmade kaudu, kes siis oma know-how ga vajalikud rahvusvahelised toetusrahad välja ajaks (ja need on olemas!) aga nad näikse nii täissöönud olevat ei ei tunne suurt huvi. Vähemalt pole õnnestunud nende kaudu seni skeemi algatada. Ja Rene on pealegi tegev (osalev) ka EVTKLi kokkusaamistel, nii et info peaks jõudma ka LEVATEKini. Asi ilmselt selles, et sündmused on hakanud arenema viimase ja alles toimumata järgmise kokku saamise vahel ja sellest tulenevalt pole jõudnud värskeimat infi edastada.

[Red Baron]

infovahetuse koha pealt on küll paraku nii, et mida allapoole mööda kaarti Põhja-Eestist liikuda, seda kesisemaks asi läheb. Klubidel ei ole saite, toimiv mailiaadress tundub ka haruldus olevat ja lõpuks on jäänud ainukeseks infokandjaks ühe suurima klubi puhul autobussi koondise faks kuhu teatud kellaaegadel tohib faksi saata.....ja sedakõike 21.sajandil. Ei saa pahaks panna vanakoolimeestele, kes ei peagi kõiki IT-peensusi tundma, kuid nooremaid hakkajaid mehi on ju ka küll, kas siis nemad ei saa midagi oma koduklubi jaoks tehtud....

[Väravamehaanik]

Natukene võimude lahususe printsiibist!
On olemas riiklikud muuseumid, munitsipaalmuuseumid ja eramuuseumid, mis omakorda jagunevad seltside ja isikupõhisteks. Vältimaks Inglismaa tsiklimuuseumi juhtumit, kus kõik ära põles, peakski riik toetama oma ajaloo säilitamist mitmes osas. Kunsti osas on ilma vaidlematagi asi üldjuhul selge. On üks riiklik kunstimuuseum, millele ehitatakse maja Kadriorgu. On olemas ka maakondade kunstikogud (näit. mõisates) ja on ka erakogud. Kunstimuuseumi ülessanne on hallata infot kogu Eestis leiduva kunstivara üle, meie vaste sellele oleks \"Musta numbri\" register. Ei ole ka vajalik pidada Tallinnas muuseumis 10 vana Volgat, kui need võivad asuda ka linna-,okupatsiooni- või Juhan Smuuli muuseumis.
Oluline on kasutada riigi tuge oluliste tehnikakultuuriväärtuste päästmisel ja säilitamisel. Kas need antakse peale päästmist Tartu munitsipaalmuuseumi kogusse või Järva-Jaani on ainult korraldamise küsimus. Pealegi saab ju ekspositsioone ka vahetada, nagu seda teeb kunstimuuseum.

Võiksime juba lõpuks saada lahti tarbimisühiskonna poolt peale surutud mõttest, et kasutatud asjad tuleb utiliseerida kiiremas korras. Miks me ei arva nii seinal liiga kaua rippunud õlimaali kohta? Ka iga Regardmani poolt tehtud bussi pilt omab tegelikult täieõiguslikku kohta Eesti tehnikakultuuri ajaloos. Seega meie tehnikakultuur ja selle ajalugu ei ole vähem väärilisem mõisate, maalikunsti, balleti või mis iganes kultuurist.
Huvitav ja kummaline on lugeda teisest peatükist, mida arvatakse vanatehnikaharrastusest, sama kummaline on tegelikult vaielda selle üle, kas teeme muuseumi siia või sinna linna aga ärme kahte teeme. Üks ei välista teist, piirid seab ainult raha, sestap ongi hea võimude lahususe printsiip, mis võimaldab prioriteete paremini seada. Miks Tartu linn ei ole juba võtnud ette Tartus valmistatud liiklusvahendite säilitamist, linnamuuseum ju on ja kas Tartu bussid ei olegi siis osa Tartu linna ajaloost?
Oleme uuniklastega riikliku Rocca al Mare Vabaõhumuuseumiga juba tehnika vallas koostööd teinud ja see on ka väga hästi välja kukkunud. Tegemist ei ole ainult majade muuseumiga vaid kultuuriloolise muuseumiga, kes suudab teha ka müügitööd. Enamus Eesti muuseume kogub paraku ainult kodukandi pilte ja pensionäride heietusi ning koolipoiss oma linnaliinibussi piltidega või Mosse \"restaureerimisega\" saadetakse pikalt, nägemata selles tulevast ajaloosäilikut!
Katsugem aru saada ka sellest, et mis iganes muuseum ei ole eesmärk vaid vahend ja ei midagi enamat kui üks labane õppevahend. Selleks, et üks rahvas õpiks tundma oma ajalugu on tal vaja selleks õppevahendeid. Teiste rahvaste ajalooga tutvumiseks on meil kasulikum neid külastada. Kui mind huvitavad Mersud, siis mul on märksa otstarbekam sõita tehase muuseumisse. Kui mind huvitab Mobutude ajalugu siis ma lähen selle maa muuseumisse ja seal tahaks näha millega nad liiklesid. Aga samas ma ei taha, et minu kui maksumaksja raha eest tehtaks siia Mobutude muuseum ja jäetakse Tartu bussid ja Estonia vormelid vedelema. Huvitav, et Vabaõhumuuseumi puhul peetakse sellist mõtteviisi normaalseks aga tehnikaajaloo puhul igatsetakse keegi teine olema. Mul ei ole vaja neid Riia muuseumi rariteete siin vaadata, ma olen võimeline Riiga minema. Mina tahaks oma lastelastele näidata, millises majas minu vanaisa elas ja millega tema sõitis, millise höövliga hööveldas või millise hanguga sitta viskas!

Aga vanatehnikute omavahelised probleemid on tegelikult alguse saanud 1976 aastal ja ei ole siinse foorumi vahendusel lahendatavad.

[eberhard]

Vabandan koheselt kõigi ees kes solvusid, et nimekirjas pole toodud ühte või teist masinat, mida omanik oma garaazhis silitamas käib. Mõni on välja jäänud selle tõttu, et pole lootust leida, mõni ka minu vähesest informeeritusest. Igal juhul on oodatud kõik pakkumised.

Muuseumist

Uuniku rahvas on seda asja ajanud juba ca 30 aastat. Uus hoog sai sisse 5 aastat tagasi kui tekkis võimalus lülitada muuseumi rajamine Tallinna Lauluvljaku arengukavasse. Asi jäi toppama lahendamata maaküsimuste taha. Uus võimalus on muuseumi rajamine Vabaõhumuuseumi juurde. Maad on ca 80 hektarit ja kõik puha riigimaa. Pilootteema nõukogude autotööstus. Loomulikult ka Eestis toodetu. Perspektiivis pole väljanäitus kindlasti piiratud selle teemaga vaid oodatud on kogu raud, mis simarõõmu pakub.
Nii, et pakkuge mida vaid. Praegusel hetkel on info vajalik esialgsete eelarvete ja projektide koostamiseks. Riigilt raha küsijaks on Vabaõhumuuseum.

Rene Levoll

Aituma selgituste eest! Ma olen viimati suvel Vabaõhumuuseumis külalistega ringi liikudes mõelnud sellele, et teatud ehitiste juurde sobiks eksponeerida peale hobuvankrite ka muud sõitvat tehnikat: vanu veoautosid, traktoreid,jalgrattaid, autobusse ja ehk mõne sõiduautogi. Põlenguriski hajutamiseks ei peaks need masinad kuskil koos olema vaid võib ehk ka hajutatult eksponeerida teatud eri ajajärku 1930-1960 kuuluvate või ka ehitatavate hoonete juures- koolimaja,kirik, veski, pritsikuur jne soojal ajal näiteks sobiva varjualuse all. Asi on ju selles, et Vabaõhumuuseumil on äärmiselt kehv tuletõrje ja valvesüsteem ning põlengud-rüüstamised talvel sagedased. Kuigi unistan koos teiste AMF inimestega tehnikamuuseumist tasub meenutada, et KULKA eelarve on üle miljardi krooni ja sellele vajatakse lisa. Tehnikamuuseum tuleks küll kordi väiksemal pinnal aga ehitusmaksumuseks kujuneb ikkagi sadu miljoneid. Eelarvearutelusid sel teemal oleks raske ette kujutadagi. Meenutagem kasvõi üht juhtpoliitikut kes soovitas kunstimuuseumi säilikud internetti üles panna ja neid seal muuseumis käimise asemel vaadata.

Aga kui on võimalik saada säilikute omandamiseks ja säilitamiseks kasvõi väikegi summa tuleks kindlasti algust teha.

[PlyVal64]

Tõnu, printsiip on õige.
Pigem üks ja tugev muuseum tekitab võimaluse ka midagi reaalselt restaureerida. Füüsilisi muuseumeid võib minu pärast kasvõi igas nurgataguses olla, kuid see ei toida! Soomes juba ei toida, Saksas ei toida, ei ole neil külastatavust ka mujal ilmas. Kogu aeg on kollektsioonid müügis, sest järgmine ja järgmine muuseum on pankrotistunud.
Üks, riiklik ja TUGEV muuseum suudaks teoreetiliselt tekitada vajaliku materjaal-tehnilise baasi ja vastavad oskustöölised palgata, kes ostujuhi poolt soetatud või heatahtliku aatemehe poolt kingitud vanatehnika ka reaalselt ära suudaksid restaureerida. Sry, kuid kusiganes mujal Eestimaa osas ei oleks see mõeldav. No hädapärast jah Tartus, kuid riik tahab kindlasti oma vara ka kontrollida. Lisaks annaks Tehnikamuuseum Vabaõhumuuseumile tugevat lisaväärtust.
Ma olen nõus, et Tartu bussid võiksid olla eksponeeritud Tartus, kuid suuremal hulgal suudaks neid restoda vaid riiklikul toel, korralikus suures töökojas ja oskustööliste osavõtul. Seal võiks põhimõtteliselt ju ka TA-1 koopia ehitada. Mis selles keerulist oleks? Aga mida kõike peaks see töökoda sisaldama? Puutöö peitlist liimipressini, metall vasarast TIGini ja stantsist giljotiinini, värvikamber, puhastuskamber, sadulsepa töökoda, poleerimine. Galvaanika võiks jääda Narva...
Lisaks muuseumihoone ehitamisele tuleks selline töökoda kõrvale teha, sest TÄNA ei ole Eestis peale Märt Aarne kedagi, kes kvaliteetset restaureerimist teenustööna suudaks teha. Või õigemini, kes selle ette võtaks. Äriettevõte tahab saada kasumit, mille siis peaksid elanikud-maksumaksjad kinni maksma. Muuseumis saab tööline palka ja ongi kõik. Rahaliselt tasub töökoja ehitamine ennast riigile juba paari EDEVA või suure asja tegemisel ära.