Nõukogude inimese auto
#1

Rahva arvamuse selgitamiseks püstitan hüpoteetilise küsimuse. Kas üle 25 aasta tagasi rikutud autole võiks anda \"musta numbri\"? Nimelt kui 1936. aasta Mersule on pandud enne 1980. aastat Volga mootor, Zim-i sillad, Koeru polster ja traktori tuled, siis võiks ju selle asjanduse nimi olla \"nõukogude inimese auto\", mille väljalaske aasta on näiteks 1979. Kuna kõik ei saanud autoostuluba, siis pidi mehhaaniku võimetega nõukogude kodanik valmistama endale ise liiklusvahendi. Järelikult võiks selline sõiduk omada museaalset väärtust just sellisena, st. meie mõistes rikutuna. Mujal maailmas ju selliste asjadega pole tegeldud. Ilmselt oleks üsna haruldane kui ameeriklane paneks parema puudumisel oma Caddy V8 asemele mõne väiksema Kia R4 mootori. Kuna tehase originaalis sõidukeid on ilm täis, siis ehk on meie ajaloo eripärast tulenevalt just huvitav uurida sellise \"nõukogude inimese auto\" konkreetset ajalugu ja mitte vihastada selle peale, et keegi külasepp on Mersu ära rikkunud.
Ja lõppkokkuvõttes võiks ju sellist riistapuud restaureerida heas nõukogude aja vaimus ja mitte uuemate detailidega kui 1980. \"Musta numbriga\" kaasneval tehnilise passi vahetusel võiks märkida auto väljalaske aastaks tema rikkumise aasta ja uueks nimetuseks \"Nõukogude inimese auto\". Miks peaks auto marki määrama ainult kere järgi? Pealegi legaliseeritaks siis ka varasem ümberehitus.

Või peaks teema lukku panema ja häbenema?

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#2

Ma püstitaks siia järgi kohe järgmise küsimuse. Kas 20 aasta pärast saab \"spoilaringi ja täistoonklaasiga\" rullnokkbemm ka musta numbri? Et kas panen ühe sellise juba kuhugi tallele ära Smile

Paluks seda kommentaari mitte väga tõsiselt võtta, aga minuarust on üsna võrreldavad asjad.
Vasta
#3

Minumeelest on ka sellistel autodel väga suur ajalooline väärtus. Nii nõukogude inimese autol, kui rullnoka bmw\'l. Sest on täiesti erinevad asjad näha masinat originaalis... ja sellisena, nagu teda päriselt paljude poolt mingil ajal kasutatati.
Ise olen natuke aega tagasi hakanud mõtlema ja otsima oma valdkonna analoogsete asjde peale - kes meist ei mäletaks lapsepõlvest punvõrre, mis koosnesid kas skolniku või ereliukase raamist, titeratta ratastest ja võrrimootorist... kui säililnud sellise aretise praegu kuskilt leiaks oleks vist seitsmendas taevas...
Vasta
#4

Sellise \"nõukogude inimese auto\" originaalsust on raske määratleda. Mis jupid siis täpselt sinna juurde kuulusid? Kuigi hr. Piiburi ideel on jumet. Samas võiks anda musta numbri ka iseehitatud autole, kui see vastab täpselt omal ajal ehitusloa saamiseks vajaminevatele dokumentdele. Oleks ka vägagi haruldane auto. Igasuguseid imeriistu ju liikus
Vasta
#5

Härra Piiburi poolt pakutav \"nõukogude inimese auto\" on tegelikult täitsa tore mõte.On ju olnud neid olude sunnil karjade kaupa.Tiibadega rullnokk ei sobiks vast siia kategooriasse kuna spoilad ja muu kila kola ei olnud ju vajalikud jubinad, et edasi liikuda.Nõuka inimene vajas ju ainult sellist varustust mis oli vajalik,et ARk-is arvele saada või liiklemiseks elus hoida.

Vasta
#6

kui äärmustesse kalduda, võiks tähelepanu väärida eriti sellised isendid, mis on \"nii jubedad, et see on juba lahe\" :S
Tegelikkuses võib kõige raskemaks osutuda piiritõmbamine, kustmaalt on tegemist hädapärase \"ratsionaliseerimisega\" ja kustmaalt tarbetult jõhkra liialdamisega, mis enam üldse mingisugust tähelepanu ei peaks pälvima.
Kuhu te liigitaksite näiteks sellise asja, kui sedasorti eksemplare peaks kusagil veel elus olema ?
Vasta
#7

Jesper Kirjutas:Paluks seda kommentaari mitte väga tõsiselt võtta, aga minuarust on üsna võrreldavad asjad.

Ei ole võrreldavad asjad minu arvates.

300-seeria rullnokk-bemm on ära \"tuunitud\", st hoolimata sellest, et on olnud pidevalt saada algseid osi ja nendega on aanud autot käigus hoida, on ta välimust muudetud.

1936. aasta Mersu 1980. aasta tehnika/sisuga on tollaste käepäraste (ja parimate!) vahenditega taas käibesse lastud Mersu. Ehk siis 1980 ei olnud õhkõrna lootustki Mersu originaalosi saada Läänest. Ja kuna autoostuluba oli raske saada, siis jäigi üle taastada see auto N. Liidu osadega, et see saaks hakata täitma oma põhifunktsiooni - sõitma.

Mina hoiaks sellisena ta ka alles, st olen Piiburiga 1000% nõus. Ja mina annaks sellele ka musta numbri.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.
Vasta
#8

Iseenesest, Tõnu, on ju meid selline klausel, kui \"restaureeritud muudetud kasutusotstarbest lähtuvalt\". Omamoodi olen seda ise ka mõelnud, kuid päris seda \"musta numbrit\" siiski ei annaks. Tänase toimiva \"musta numbri\" idee on anda muule ilmale vajadusel garantii konkreetse masina autentsusest ja restaureerimise kvaliteedist. Nemad seal ei saa aru ega hakka ka aru saama \"Nõukogude inimese autost\".
Aga selle teema peaks kuidagi teisiti üles võtma ja lahendama. Näiteks Teearu M-B 230 peal, kus ju Volga mootor ja vist ka sillad. Lisaks DADi 1938 Shkoda, kus Pobi mootor, Mosse klaasid, Fordi istmed jne. Kuhugi tuleb piir küll tõmmata, et mida siiski lugeda ka uuniklaste endi poolt uunikuks ja mida perverssuseks. Suudeti isegi Vene ajal roppusi teha. Kas näiteks too Silikaadi mäe otsas seisev Zis on uunik või roppus?
Või Mändla Dnepri mootoriga Zündapp?
Vasta
#9

Jõuwankrite käekäigu järelekuulajana jutustan Tõnu jutu illustratsiooniks järgmise loo.
Enne sõda tõi August Zimmermann Eestisse Studebeckeri shassi, mille peale ehitati võidusõiduauto. Viimased sõidud tegi see veel 50-datel kilomeetrisõitudel Viljandi maanteel. Siis lammutati see masin Truda klubi hoovil Tulbi tänaval ära. Meile kõigile tuntud Kure Hans tõi sealt ära tagasilla, mille hiljem andis makaroni vabriku direktorile Horchile tagasillaks(kuna mees kaalus 160kg, siis originaalsild ei pidanud vastu).
Parralleelselt arenes teine lugu. Nimelt oli meil peale sõda 2 MG võidusõiduautot. Üks neist kuulus Jemeljanovile. Järgmine omanik Teesalu lammutas selle ära, paberid leidsid kasutamist Hanomagi juures, mis müüdi Nõmmele. Hanomagiga juhtus avarii - Gaz 51 sõitis külje pealt sisse. Taastada polnud mõtet, sest kiirabist sai tollal mahakantud Skoda keresid. Nii sündis ja sõidab tänapäevani riistapuu, millel on Skoda kere, Pobi mootor ja esisild JA OH IMET ülalpoolmainitud Studebeckeri tagasild. Selle auto mark on aga endiselt MG.
Minu meelest, koos selle looga, täiesti muuseumi vääriline eksponaat. Number võiks olla siiru-viiruline.

Rene
Vasta
#10

Idee on pärit tegelikult ühest ammu nähtud välismaa vanasõidukite ajakirjast, kus oli juttu Ameerikas muuseumiregistrisse kantud klassikalisest Fordi Hot Rod-ist. Kere kuju oli pärit 1920-ndatest aga Hot Rodistatud oli see 50-ndatel. Töö oli tehtud korralikult ja kasutatud oli maksimaalselt 50-ndate detaile. Seega väljalaske aastaks märgiti midagi 1950-ga ja margiks oli midagi muud peale Fordi (vist oli Hawk või miskit sellist oma pandut) kuigi ninal ilutses Fordi märk. Hilisemaks originaalsuse hindamiseks oli joonistega põhjalikult kirjeldatud seda autot, umbes nagu RAF-i kataloog, mis põhiosas koosneb teiste autode sõlmedest.

Kui aus olla siis \"omaaegne rullnoklus\" vohab uuniklaste seltskonnas ikka täiega. Ilmselt on praeguse aja spoilerid võrreldavad punaste kardinatega Ford T akendel, saksa kiivriga R-35 mehe peas või teadmisega, et eksport Mosse on parem kui tavaline. Kehkenpüksidest vanaisad tunduvad praegusel ajastul päris stiilsed. Ja \"musta numbri\" saamisel on ajastukohane lisavarustus päris omal kohal.

Seega 25 aasta pärast võiks meie muuseumis olla ka 12 silindriline Pobeda kujuline auto, mille nimi on Leivategija ja väljalaskeaasta 2004.
Samas tuleb tunnistada, et see on äärmiselt libe tee, hetkel on vanu autosid vähe aga kas suudab keegi ette kujutada mis juhtub 25 aasta pärast. Kui muuseumiväärtuseks ja riigipoolt eelistatud seisundisse tunnistatakse kellegi maamehe KIA, millele on topitud Hundai istmed sisse ja ilukilbid alla ning Mosse sumps keerab küljepealt välja.

Ilmselt taandub kogu see temaatika nö. ohtliku protsendi peale, et mis juhtub siis kui \"kõik\" tahavad oma saani registreerida kultuuriväärtusena. Kümmekond \"musta numbriga\" nõukogude inimese autot ei ole ilmselt probleem aga see võib devalveerida ülla idee kui vastav temaatika pole seaduses piisava täpsusega lahti kirjutatud. Või mis?

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#11

Sorry mu võhiklikkus,kuid minu arust sobiks nimistusse ka praeguste rullnokkade esiisa \"kopikas\",mis reeglina omas tagaklaasil plastist ribikardinat,esikaitseraual või selle läheduses paiknevaid(JAWA,Ikaruse suunatuled)lisatulesid,armatuuril väljamaa kleepse ja tagatipuks summuti viimane pütt,mis tehtud vahtkustuti korpusest.Interjööris veel tagaaknalaual paiknevad padjad või/ja tundmatu pead liigutav kaslane.Spoileriringid ja lõhnakuused on hilisem muusika.
Vasta
#12

PlyVal64 Kirjutas:Lisaks DADi 1938 Shkoda, kus Pobi mootor, Mosse klaasid, Fordi istmed jne.

No nii lihtne see ka ei ole ... seal on ikka see nimekiri palju pikem Wink
Ntx zaz klaas, opel armatuur, mersu rool, m400 spido, 69 kast jnejnejne

Mina teeks hoopis \"pervertide numbri\"™ (nagu varem oli UNIC 001 võiks nüüd olla PERV 001Wink... on terve kogus tehnikat millel ei ole võimalik panna isegi 50% määratluse järgi margikuuluvust paika ... ntx autobiltis olnud molotovi ninaga mersu, see isend on nii ää \"kepitud\" et seal ei saagi öelda, et on ta nüüd see või teine ... täielik pervert Wink

Dad.
Vasta
#13

Nõukogude inimese auto on kahtlemata äärmiselt huvitav. Eriti arvestades seda, et enamus meie väikese kodukoha vanatahnikast ongi just sellised nagu ülalpool kirjeldatud.

Musta numbri ideoloogia on väärtustada originaalset vanatehnikat ja nagu Priit Veski 2003 aasta Autolehes nr 15 kirjutas - Ei tasu solvuda, MN peab kujunema vanatehnika \"kvaliteeditõendiks\". Vanemad inimesed kindlasti selgitavad mulle, kuidas muutus 1937 aasta MB kasutusotstarve, kui talle 1980 aastal GAZ tehnika külge aretati? Sõiduauto oli ta enne ning selleks ta ka jäi.

Selliseid autosid võib tõepoolest talletada kui ajalugu, kuid neile musta numbri andmine on naeruväärne. Ka täna on väga raske leida vanasõidukitele sobivaid originaal- või järgitehtud osi. See aga ei tähenda, et peaksime loobuma restaureerija suurimast unistusest - taastada sõiduk sellisena nagu ta tehasest välja sõitis.

Minu pärast võivad sellised sõidukid seista ka muuseumis, nendega võib ka näitustel käia, kuid musta numbri ideoloogiaga need kokku ei sobi.
Vasta
#14

Täiesti nõus indreksirk`iga. Must number jäägu originaalis taastatud-säilitatud unicu kaubamärgiks (halb sõna, ärimaiguline), garantiikirjaks (juba parem).
\"Nõukogude inimese auto\" on väga tabavalt öeldud ja sellised autod väärivad kindlasti äramärkimist ning unicute kõrval eksponeerimist. Ja rullnokklusega ma seda ka ei võrdleks. \"Nõukogude inimese auto\" on tekkinud ikkagi vastavalt olude sunnile ja leidlikusele kättesaadavate osadega sõiduk liikluskõlblikuna hoida.

Tom.
Vasta
#15

Nôukogude inimese auto? Jama. Kitsapiiriline.
Defineeriks sellise asja parem ajastusôidukiks ja omistaks sellele mingi erinumbri, kasvôi mingi musta numbri seeria. Muidugi peaks ta ka vanasôiduki 25aasta piiri taha mahtuma, ümberehitused, kleepsud jm atribuutika peab kuuluma ajastu moeröögatuste kilda.
Lônguse kopikas ja rullnokka 300bemm kuuluvad kahtlemata sellesse kategooriasse, samuti ka esimesed humanitaarabibussid, kôigist neist peaks môni eksemplar säilima tulevastele pôlvedele. Enda valduses on mountinbike-eelne ühekäiguline maastikuratas, keevitatud kokku vanaaegse meesteka ja ereliukase raamidest, taga desna ratas mopeedi kummiga, millel on efekti môttes osad mustrinublud ära lôigatud. Töökaaslasel on korras punnvôrr, säilinud kôigi 20aasta taguste kleepekate ja keskjooksu taotud raudpulgaga.
Vasta
#16

natuke irrelevant küsimus. kuidas suhtuda igasugustesse keretugevdustesse uunikumide puhul? mõtlen siis strut bar\'e ja igasugu tugevdustalasid, mida karpidesse, nurkadesse jm vahest keevitatakse? ehk siis kas musta nr\'ga autol tolereeritakse mitte tehasest keevitatud jubinaid, millede eesmärk autot koos hoida?

Facebook @accelerista
Instagram @accelerista
www.accelerista.com
Vasta
#17

Oot-oot... Ma kasutan kulgemiseks hetkel 1980. aasta Žiguli 011. See ka kusjuures põhimõtteliselt 100% originaal. No korra (vist 1987. a.) on küll üle värvitud, aga seda tehti väga korralikult kuumkambris ja värv on algsega toonilt 1:1 sama. Mõned väiksemad jupid , nt. termostaat, pidurivoolikud-klotsid ja osad jahutussüsteemi lõdvikud on ka asendatud, loomulikult originaalvaruosadega. See masin ju ka nüüd 25 aastat vana (aga välja näeb tänagi nagu uus), huvitav, kas põhimõtteliselt saaks sellelegi musta numbrit taotleda?

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne