28-11-2008, 14:39 PM
Vahelduseks mõni lugu ka teisest ettevõttest (kui keegi seda jama üldse lugeda viitsib).
Ühes väga tuntud Eesti puidutöötlemisettevõttes harjutati, nagu igal pool suurel nõukogudemaal, tsiviilkaitset. Et kui ikka kurjad imperialistid kallale tulevad, siis oskaks igaüks midagi teha. Meeles peeti ka tulekahju, mis sellises ettevõttes kergesti juhtuda võib. Üks oluline osa evakueerimise harjutamisel oli vigastatu päästmine põlevast hoonest. Elusat inimest muidugi meiesugustele kurjamitele kätte ei antud, ammugi siis vigastatut, ja igati õigustatult. Tuli leppida topisega. Stoori oli selline, et kõik mööblitsehhi väljapääsud on tules ja vaja vigastatu katusele ning sealt alla õue toimetada. Mis see väike asi siis ära ei ole! Topisel rabati toorelt kätest-jalgadest kinni ja lohistati ta katusele. Seal tehti mõned vibutused nagu filmis "Viimne reliikvia" ja visati ta üle serva alla. All ootav meeskond, kes pidi vigastatu presendiga kinni püüdma, arvas aga et aega küll ja oli just läinud nurga taha suitsu tegema. Nii see õnnetu topis räntsatas asfaldile, nii et õmblused rebenesid ja soolikad väljas. Katusel hõõruti rahulolevalt käsi - ära tegime!
Teinekord anti ühele töölisele käsk vabrikuõu puhtaks pühkida. Küllap oli ta miskit pahandust teinud. Noore inimese asi, ikka juhtub. Anti siis luud kätte ja sooviti jõudu tööle! Luuaga kraapimine aga ei istunud poisile sugugi. Vaja vaadata, kuidas kergemini saab. Siis lõi poisil pirn peas põlema. Läks tsehhi uksest sisse, rabas tuletõrjekapist vooliku ja keeras kraani lahti. Sellega oli igavesti uhke õue puhastada. Sodi lendas laias kaares. Mõne aja pärast õu lausa lainetas. Paraku tekkis pisike probleem. Nimelt ei õnnestunud vett miskipärast enam sulgeda ja vesi pahises edasi nagu kosest. Asja märgati nüüd ka juba kontorist ja karjuti, et mida see hull seal küll teeb! Keerati veetrass kinni, aga tuletõrjepump võttis vett otse jõest, temal oli pohh. Pealegi oli ta igati ära turvatud voolukatkestuste ja igasugu loodusjõudude vastu, et igal juhul töötaks. Tervet vabrikut ei saanud ka vooluta jätta. Ainus võimalus oli minna pumbamajja ja pump käsitsi välja lülitada. Pumpla loomulikult eeskujulikult lukus, võtit ei ole. Kelle %#¤@*! käes võti on?! läks paanikaks. Selgus et võti oli elektrikute pealiku käes, kes parasjagu mõnusalt puhkusel viibis. Kuidagi saadi lõpuks siiski sisse. Vesi oli õues piltlikult öeldes juba põlvini...
Ühes väga tuntud Eesti puidutöötlemisettevõttes harjutati, nagu igal pool suurel nõukogudemaal, tsiviilkaitset. Et kui ikka kurjad imperialistid kallale tulevad, siis oskaks igaüks midagi teha. Meeles peeti ka tulekahju, mis sellises ettevõttes kergesti juhtuda võib. Üks oluline osa evakueerimise harjutamisel oli vigastatu päästmine põlevast hoonest. Elusat inimest muidugi meiesugustele kurjamitele kätte ei antud, ammugi siis vigastatut, ja igati õigustatult. Tuli leppida topisega. Stoori oli selline, et kõik mööblitsehhi väljapääsud on tules ja vaja vigastatu katusele ning sealt alla õue toimetada. Mis see väike asi siis ära ei ole! Topisel rabati toorelt kätest-jalgadest kinni ja lohistati ta katusele. Seal tehti mõned vibutused nagu filmis "Viimne reliikvia" ja visati ta üle serva alla. All ootav meeskond, kes pidi vigastatu presendiga kinni püüdma, arvas aga et aega küll ja oli just läinud nurga taha suitsu tegema. Nii see õnnetu topis räntsatas asfaldile, nii et õmblused rebenesid ja soolikad väljas. Katusel hõõruti rahulolevalt käsi - ära tegime!
Teinekord anti ühele töölisele käsk vabrikuõu puhtaks pühkida. Küllap oli ta miskit pahandust teinud. Noore inimese asi, ikka juhtub. Anti siis luud kätte ja sooviti jõudu tööle! Luuaga kraapimine aga ei istunud poisile sugugi. Vaja vaadata, kuidas kergemini saab. Siis lõi poisil pirn peas põlema. Läks tsehhi uksest sisse, rabas tuletõrjekapist vooliku ja keeras kraani lahti. Sellega oli igavesti uhke õue puhastada. Sodi lendas laias kaares. Mõne aja pärast õu lausa lainetas. Paraku tekkis pisike probleem. Nimelt ei õnnestunud vett miskipärast enam sulgeda ja vesi pahises edasi nagu kosest. Asja märgati nüüd ka juba kontorist ja karjuti, et mida see hull seal küll teeb! Keerati veetrass kinni, aga tuletõrjepump võttis vett otse jõest, temal oli pohh. Pealegi oli ta igati ära turvatud voolukatkestuste ja igasugu loodusjõudude vastu, et igal juhul töötaks. Tervet vabrikut ei saanud ka vooluta jätta. Ainus võimalus oli minna pumbamajja ja pump käsitsi välja lülitada. Pumpla loomulikult eeskujulikult lukus, võtit ei ole. Kelle %#¤@*! käes võti on?! läks paanikaks. Selgus et võti oli elektrikute pealiku käes, kes parasjagu mõnusalt puhkusel viibis. Kuidagi saadi lõpuks siiski sisse. Vesi oli õues piltlikult öeldes juba põlvini...
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.