05-12-2008, 11:46 AM
Joogikarud
Kõige kangemad karastusjookide sõbrad olidki minu kolleeg L ja tema lahutamatu sõber, keda kutsuti Lumemeheks. Mõlemad jõid pidurdamatult seni, kuni lõpetasid ükskord reanimatsioonis. Infarkt. Aga ei see ega teine võõrutanud neid viinavõtmisest. Kui Lumemees hakkas haiglast välja saama, küsis südamearst karmilt: “Kas viina veel võtad?” “Võtan küll!” kostis kindlameelne vastus. “Hea küll...” lõi arst käega. “Suur mees, ise tead. Võta siis 50g päevas, kui muidu ei saa!” Lumemees tuli tööle tagasi ja oli nädal aega purukarske. Keegi ei jõudnud ära imestada. Kui nädal mööda sai, oli Lumemehel jälle aur üleval. Küsisin, et mis sellest viiekümnest grammist sai? Lumemees lõi vastu rindu: “Ausalt kogusin! Iga päev panin 50g kõrvale!”
Lumemehel oli aga suur kohusetunne. Ükskõik kui hullusti õhtul või öösel ka ei joodud, hommikul oli ta tööl nagu raudnael. Mitte küll alati sobivas konditsioonis, aga kohal. Ükskord tulnud tal pärast pikka ja rasket joomingut pilt ette liinibussis. Hakates ümbrust tajuma, uuris ta mis päev on, mis kell ja kuhu ning millise bussiga ta sõidab. Selgus et on tööpäev, kell pool kaheksa hommikul, buss on õige ja sõidab töökoha suunas! Temast oleks saanud zombide maailmameister orienteerumises! Sõber L aga ei olnud nii kõvast puust. Hea oli, kui ta alustas töö juures. Siis ei läinud mees vähemalt kaotsi. Sai ükskord kaineks ja tegi tööd edasi. Harilikult magas ta siis kapi taga tugitoolis ja oigas vaevaliselt. Nii kui pilt hakkas jälle ette tulema, kooserdas ta kuidagi ülakorrusele elektrikute juurde ja võeti peale. Nii see käis, “õhus tankimisega” kuni kogu tehniline piiritus oli otsas. Vahel läks tal sedasi terve päev vahelt kaduma. Tuli kapi tagant ja küsis: “Poisid, mis päev täna on?”.
Kui L võõrsil jooma pööras, läks teinekord paar nädalat, enne kui teda jälle tööl nägime. Ise kutsus ta seda “turneeks”. Oleks ta kohe teisel – kolmandal päeval tulnud, oleks lahti lastud. Aga 2 nädalat oli piisavalt pikk aeg, et kõik juba muretsema hakkaksid. Äkki on vahepeal ära surnud? Ja kui lõpuks tuli, siis väga palju ei riieldudki. Mees tegi siis mõnda aega usinalt tööd ja hoidis madalat profiili. Tegi ka ülemustele haltuurat ning kustutas sedasi oma patud. Ja käed olid L-il mitte lihtsalt kuldsed vaid lausa briljantsed, lisaks geniaalne pea. Kui poleks olnud kuldset kõri, mida need käed toitma ja eelkõige JOOTMA pidid, oleks L võinud olla silmapaistev insener. Ta mõtles oma peas välja tööpinke ja masinaid ning tegi need oma kätega valmis. Ei mäleta, et oleks mingeid jooniseid olnud. Keevitas, freesis, treis, tegi elektri-automaatika-elektroonika töid, mähkis elektrimootoreid ja vibropumpasid, parandas raadioid ja telekaid. Omale ehitas(kui joomise kõrvalt aega sai) ilusa suvila rannamändide all. Kõik, mis ta valmis tegi, oli ekstraklass, nägi väga kaubanduslik välja, hakkas kohe tööle ning töötas laitmatult. Tema valmistatud tööpinke tuldi vaatama ka kaugemalt Eestist. Räägiti et ta kasutas seninägematuid tehnilisi lahendusi. Silmapaistvaim töö oli pidevvooluga plastikust suusatalda tegeva masina ehitamine. Masin hakkas kuuluma kooperatiivile, kuhu ka L võeti ning tema masin töötas seal ööd kui päevad. Kõik oli automaatne ja inimest läks tarvis harva, peamiselt tooraine lisamiseks ja valmistoodangu ladustamiseks. Toodang müüdi põhitöökohaks olnud ettevõttele. Siis ärkas ettevõtte juhtkond ja otsustas, et neilegi on sellist masinat vaja. Kas jäi kooperatiivi toodangust väheks või ei tahetud neile enam maksta. Kuna ettevõtet oli õnnistatud terve konstrueerimisbürooga, siis pandi see täie auruga tööle. Küll seal alles leiutati ja joonestati! Kui tähtaeg juba pigistama hakkas, siis ... imbuti vaikselt kooperatiivi ruumidesse, mida see ettevõttelt rentis, ja uuriti häbelikult L-i tehnilisi lahendusi. Ässitasime küll L-i, et ära lase, küsi raha või vähemalt tõsta iga kord mingi vidin ringi, aja nad segadusse. Las teenivad ise oma pudrukausi välja! L oli hea südamega inimene, viskas käega. Las vahivad! Spioneerimas käidi järjest julgemalt ja väga tihti. Sisuliselt kopeeritigi L-i masin julmalt maha, ainult mõningate täiendustega. Tehti 2x suuremaks et tootlikkust tõsta jne. Konstruktorid olid oma edasiarenduse üle väga uhked. Ainult et ... nende äratuunitud masin ei läinud tööle! Küll lõhuti ajusid ja pandi tarka, aga ei midagi. Masin töötas, aga mitte nii nagu vaja. L naeris vaikselt omaette pihku. Suure hädaga saadi uus masin ikkagi tööle, aga see võttis kuid.
Kõige kangemad karastusjookide sõbrad olidki minu kolleeg L ja tema lahutamatu sõber, keda kutsuti Lumemeheks. Mõlemad jõid pidurdamatult seni, kuni lõpetasid ükskord reanimatsioonis. Infarkt. Aga ei see ega teine võõrutanud neid viinavõtmisest. Kui Lumemees hakkas haiglast välja saama, küsis südamearst karmilt: “Kas viina veel võtad?” “Võtan küll!” kostis kindlameelne vastus. “Hea küll...” lõi arst käega. “Suur mees, ise tead. Võta siis 50g päevas, kui muidu ei saa!” Lumemees tuli tööle tagasi ja oli nädal aega purukarske. Keegi ei jõudnud ära imestada. Kui nädal mööda sai, oli Lumemehel jälle aur üleval. Küsisin, et mis sellest viiekümnest grammist sai? Lumemees lõi vastu rindu: “Ausalt kogusin! Iga päev panin 50g kõrvale!”
Lumemehel oli aga suur kohusetunne. Ükskõik kui hullusti õhtul või öösel ka ei joodud, hommikul oli ta tööl nagu raudnael. Mitte küll alati sobivas konditsioonis, aga kohal. Ükskord tulnud tal pärast pikka ja rasket joomingut pilt ette liinibussis. Hakates ümbrust tajuma, uuris ta mis päev on, mis kell ja kuhu ning millise bussiga ta sõidab. Selgus et on tööpäev, kell pool kaheksa hommikul, buss on õige ja sõidab töökoha suunas! Temast oleks saanud zombide maailmameister orienteerumises! Sõber L aga ei olnud nii kõvast puust. Hea oli, kui ta alustas töö juures. Siis ei läinud mees vähemalt kaotsi. Sai ükskord kaineks ja tegi tööd edasi. Harilikult magas ta siis kapi taga tugitoolis ja oigas vaevaliselt. Nii kui pilt hakkas jälle ette tulema, kooserdas ta kuidagi ülakorrusele elektrikute juurde ja võeti peale. Nii see käis, “õhus tankimisega” kuni kogu tehniline piiritus oli otsas. Vahel läks tal sedasi terve päev vahelt kaduma. Tuli kapi tagant ja küsis: “Poisid, mis päev täna on?”.
Kui L võõrsil jooma pööras, läks teinekord paar nädalat, enne kui teda jälle tööl nägime. Ise kutsus ta seda “turneeks”. Oleks ta kohe teisel – kolmandal päeval tulnud, oleks lahti lastud. Aga 2 nädalat oli piisavalt pikk aeg, et kõik juba muretsema hakkaksid. Äkki on vahepeal ära surnud? Ja kui lõpuks tuli, siis väga palju ei riieldudki. Mees tegi siis mõnda aega usinalt tööd ja hoidis madalat profiili. Tegi ka ülemustele haltuurat ning kustutas sedasi oma patud. Ja käed olid L-il mitte lihtsalt kuldsed vaid lausa briljantsed, lisaks geniaalne pea. Kui poleks olnud kuldset kõri, mida need käed toitma ja eelkõige JOOTMA pidid, oleks L võinud olla silmapaistev insener. Ta mõtles oma peas välja tööpinke ja masinaid ning tegi need oma kätega valmis. Ei mäleta, et oleks mingeid jooniseid olnud. Keevitas, freesis, treis, tegi elektri-automaatika-elektroonika töid, mähkis elektrimootoreid ja vibropumpasid, parandas raadioid ja telekaid. Omale ehitas(kui joomise kõrvalt aega sai) ilusa suvila rannamändide all. Kõik, mis ta valmis tegi, oli ekstraklass, nägi väga kaubanduslik välja, hakkas kohe tööle ning töötas laitmatult. Tema valmistatud tööpinke tuldi vaatama ka kaugemalt Eestist. Räägiti et ta kasutas seninägematuid tehnilisi lahendusi. Silmapaistvaim töö oli pidevvooluga plastikust suusatalda tegeva masina ehitamine. Masin hakkas kuuluma kooperatiivile, kuhu ka L võeti ning tema masin töötas seal ööd kui päevad. Kõik oli automaatne ja inimest läks tarvis harva, peamiselt tooraine lisamiseks ja valmistoodangu ladustamiseks. Toodang müüdi põhitöökohaks olnud ettevõttele. Siis ärkas ettevõtte juhtkond ja otsustas, et neilegi on sellist masinat vaja. Kas jäi kooperatiivi toodangust väheks või ei tahetud neile enam maksta. Kuna ettevõtet oli õnnistatud terve konstrueerimisbürooga, siis pandi see täie auruga tööle. Küll seal alles leiutati ja joonestati! Kui tähtaeg juba pigistama hakkas, siis ... imbuti vaikselt kooperatiivi ruumidesse, mida see ettevõttelt rentis, ja uuriti häbelikult L-i tehnilisi lahendusi. Ässitasime küll L-i, et ära lase, küsi raha või vähemalt tõsta iga kord mingi vidin ringi, aja nad segadusse. Las teenivad ise oma pudrukausi välja! L oli hea südamega inimene, viskas käega. Las vahivad! Spioneerimas käidi järjest julgemalt ja väga tihti. Sisuliselt kopeeritigi L-i masin julmalt maha, ainult mõningate täiendustega. Tehti 2x suuremaks et tootlikkust tõsta jne. Konstruktorid olid oma edasiarenduse üle väga uhked. Ainult et ... nende äratuunitud masin ei läinud tööle! Küll lõhuti ajusid ja pandi tarka, aga ei midagi. Masin töötas, aga mitte nii nagu vaja. L naeris vaikselt omaette pihku. Suure hädaga saadi uus masin ikkagi tööle, aga see võttis kuid.
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.