07-06-2013, 22:26 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-06-2013, 22:27 PM ja muutjaks oli Alts.)
Mul kunagi brasiillasest töökaaslane küsis, et kas nädalavahetusel oli mingi suurem pidu, et nõnda kustund olemisega? Seletasin siis - reede õhtu niidad linnas asuva vanematekodu muru, nädalavahetusel lähed maale, niidad pea terve laupäevase päeva krundil muru, siis kaevad pimedani mingeid vanu aiaposte maaseest välja ja pühapäev läheb samas vaimus....
Siia otsa sobib ideaalselt Kivirähki "Ugrilane":
UGRILANE
"Huhh!" ütles ugrilane ja ajas selja sirgu. Higi tilkus piiskadena tema laialt punaselt näolt. Ta silmitses armastusega musta mulda ning lõi labida uuesti maasse.
Kusagilt kuuskede vahelt ilmus nähtavale ugrilase vennapoja kõhetu kuju valges suveülikonnas. Ta oli tulnud onu juurde suvitama ja maalima, ent suurema osa ajast veetis ta hoopis järvekaldal unistades, unustamata aeg-ajalt lapikut põuepudelit suule tõstmast.
"Noh!" küsis ugrilane ahvi väledusega maad kaevates. "Kust sina nüüd tuled?"
"Ei kusagilt," ohkas vennapoeg melanhoolselt ning toetus lõdvalt kuusele.
"Mis elu sina küll elad," tähendas ugrilane. "Aeled päevad otsa ringi, ei näe mina, et sa kunagi miskit tööd ka teeksid! Mina omal ajal läksin kolme-aastasena karja, seitsmesena ladusin müüri, kaheksasena puhastasin korstnat, aga kui ma kümneseks sain, lubas isa mind adra taha! Vot nii on lood! Käed on mul kogu aeg mullas olnud, luuslanki pole mina kunagi löönud. Praegugi - suur talu käes, mõni ei saaks selle talitamisega hakkama, aga mina teen veel uudismaadki juurde! Vot selline mees olen mina, ugrilane! Kui elevandi moodi tööd murda ei saa, hakkab mul kohe paha."
"Mina jälle maalin," ütles vennapoeg pärast rüüpamist suud pühkides.
"See pole miski töö!" ühmas ugrilane. "Minu rahvas ja minu esivanemad on alati töökad olnud. Ma ehitan praegu kaks elumaja aastas, sama palju lammutan, kaevan kuu jooksul neli tiiki, aga ikka on mulle veel vähe! Käed kohe kibelevad töö järele!"
Vennapoeg silmitses oma onu aupakliku hirmuga, kehitas õlgu ja lonkis minema.
Kui ugrilane kella ühe ajal öösel lõpuks kõik selle päeva toimetamised toimetatud sai ning kapsasuppi ja kama vihtuma kukkus, ilmus ka vennapoeg peretuppa. Ta toetas pea kätele ning põrnitses unistavalt ahju all praksuvat leeki. Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait.
"Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"
Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.
"Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."
"Barbar!" karjatas vennapoeg etteheitvalt. "Päkapikud!... Kas või kordki päkapikku näha oleks mulle suur õnn!"
"Mis neist tühjadest vaadata," ühmas ugrilane ükskõikselt, ent vennapoeg ei kuulanud teda.
"Haldjarahvast olen ma alati unistanud!" rääkis ta silmade särades. "Ma annaksin poole oma elust, et kordki näha päkapikku, haldjaid tantsumurul või siis näkki! Oh, onu, ütle, oled sina näinud ka haldjaid või näkineitseid?"
"Muidugi," vastas ugrilane rahulikult. "Nad on mul laudas kinni."
Vennapojal vajus suu ammuli.
"Laudas kinni!" karjatas ta. "Sa hoiad haldjaid laudas kinni! Miks?"
"Ma lüpsan neid," ütles ugrilane. "Kui sa tahad, võid teisi vaatama minna."
Ta viis oma hämmastusest tumma vennapoja lauda juurde ja avas ukse.
Viis haldjat seisid latrites, igaühel ohelik kaelas, ja silmitsesid uudishimulikult saabunuid.
"Onu, sa lüpsad haldjaid." sosistas vennapoeg näost kaame, nagu oleks tal kogu veri välja pigistatud.
"Nojah," ütles ugrilane. "Nii on neist ikka mingit kasu. Muidu tantsivad ja kakerdavad aasadel, ei tee tööd ega midagi. Mis mõte sellel on?"
Vennapoeg põrnitses onule mõistmatult otsa, siis avastas ta aga laudapimeduses veel ühe olevuse ning hakkas halisema.
"On see näkineitsi?" küsis ta variseva häälega.
"See ta on," ütles ugrilane. "Ma püüdsin ta kinni. Muudkui laulab ja lõõritab, ei too mingit kasu. Vaata näiteks rähni - see on töökas loom, muudkui kopsib. Aga näkk - puhas looder. Ma hoian teda nüüd pardi asemel, alguses punnis küll vastu, aga praegu - kolm muna muneb päevas, vahel isegi rohkem."
Vennapoeg tahtis midagi öelda, lõi siis käega ja vaarus jalgu järel vedades kaevuni. Hoidnud pead mõnda aega külmas vees ja karastanud hinge lapiku pudeliga, suutis ta taas kõnelda.
"Sa oled barbar, onu," ütles ta. "Sa piinad haldjarahvast, justkui oleksid nad mõned lehmad või hobused!"
"Ma panen nad tööle," teatas ugrilane. "See pole piin, vaid auasi! Minu esivanemad on alati tööd armastanud."
Vaikides mindi toa poole. Suur hall koer tuli kuudist välja ja urises hoiatavalt, ent tundnud ära peremehe, laskis ta kõhuli ja pani pea käppadele.
"See on muuseas libahunt," ütles ugrilane ja läks tuppa.
Vennapoeg istus õunapuu alla murule ja masseeris valutavat laupa. Ta kaalus, kas mitte minna ja lõigata läbi haldjaid ahistavad ahelikud, viia näkk tagasi vette ning korjata ära aita peidetud päkapikulõksud. Ka plaanis ta anda libahundile noa otsast tüki leiba, et vaene loom taas inimese kuju kätte võiks saada.
"Jah," mõtles ta, "vähemalt seda pean ma tegema. Jumal teab, kaua too õnnetu hing juba hundinahas ringi on pidanud kõndima!"
Vennapoeg käis sahvris ning tõi noa otsas tüki leiba. Libahunt silmitses teda uurivalt. Kui vennapoeg juba õlge lähedale oli tulnud, hüppas ta ligi ja neelas leiva ühe lõnksatusega alla.
Samas kostis vaikne sisin ja libahundi asemel seisis vennapoja ees keegi mees. Tal oli paks punane nägu, vägevad kämblad ja viiskudesse kängitsetud jalad. Veel üks ugrilane!
"Aitüma, sõber!" ütles ta rõõmsalt. "Sa ei tea, kuidas see hundi elu mind piinas! Mina, kes ma juba kaheksa-aastaselt käed esimest korda adra taga mullaseks tegin, mina pidin nüüd mitu aastat tööta kükitama! Uhh, aga ma nüüd alles hakkan tööle pihta andma! Hakatuseks raiun ma selle metsa maha ja ehitan siia veski!"
Ugrilane noogutas veel kord tänulikult, haaras siis kusagilt kirve ja tormas metsa. Hetke pärast hakkas kostma hoope.
"Kohutav," mõtles vennapoeg. "See on kohutav!"
Ta nööpis kuue kurguni kinni, surus käed taskutesse ja hakkas kiirel sammul astuma.
Öises laanes kõlasid kirvehoobid.
Siia otsa sobib ideaalselt Kivirähki "Ugrilane":
UGRILANE
"Huhh!" ütles ugrilane ja ajas selja sirgu. Higi tilkus piiskadena tema laialt punaselt näolt. Ta silmitses armastusega musta mulda ning lõi labida uuesti maasse.
Kusagilt kuuskede vahelt ilmus nähtavale ugrilase vennapoja kõhetu kuju valges suveülikonnas. Ta oli tulnud onu juurde suvitama ja maalima, ent suurema osa ajast veetis ta hoopis järvekaldal unistades, unustamata aeg-ajalt lapikut põuepudelit suule tõstmast.
"Noh!" küsis ugrilane ahvi väledusega maad kaevates. "Kust sina nüüd tuled?"
"Ei kusagilt," ohkas vennapoeg melanhoolselt ning toetus lõdvalt kuusele.
"Mis elu sina küll elad," tähendas ugrilane. "Aeled päevad otsa ringi, ei näe mina, et sa kunagi miskit tööd ka teeksid! Mina omal ajal läksin kolme-aastasena karja, seitsmesena ladusin müüri, kaheksasena puhastasin korstnat, aga kui ma kümneseks sain, lubas isa mind adra taha! Vot nii on lood! Käed on mul kogu aeg mullas olnud, luuslanki pole mina kunagi löönud. Praegugi - suur talu käes, mõni ei saaks selle talitamisega hakkama, aga mina teen veel uudismaadki juurde! Vot selline mees olen mina, ugrilane! Kui elevandi moodi tööd murda ei saa, hakkab mul kohe paha."
"Mina jälle maalin," ütles vennapoeg pärast rüüpamist suud pühkides.
"See pole miski töö!" ühmas ugrilane. "Minu rahvas ja minu esivanemad on alati töökad olnud. Ma ehitan praegu kaks elumaja aastas, sama palju lammutan, kaevan kuu jooksul neli tiiki, aga ikka on mulle veel vähe! Käed kohe kibelevad töö järele!"
Vennapoeg silmitses oma onu aupakliku hirmuga, kehitas õlgu ja lonkis minema.
Kui ugrilane kella ühe ajal öösel lõpuks kõik selle päeva toimetamised toimetatud sai ning kapsasuppi ja kama vihtuma kukkus, ilmus ka vennapoeg peretuppa. Ta toetas pea kätele ning põrnitses unistavalt ahju all praksuvat leeki. Ugrilane asus odrakäki kallale, jõi kalja peale, heitis siis korraga kurja pilgu ukse poole, haaras kärbsepiitsa ja virutas. Miski piiksatas ning jäi vait.
"Mis see oli?!" küsis vennapoeg pilku tõstmata.
"Ah, mis ta ikka oli," porises ugrilane. "Va päkapiku-raibe. Palju on neid siginenud, söövad varsti nisu sootuks ära!"
Vennapoeg tõstis aeglaselt pea ning jõllitas onule otsa.
"Päkapikk!" hüüatas ta. "Päkapikk! Kas sina, onu, oled näinud päkapikke?"
"Olen," vastas ugrilane odrakäkki närides. "Alguses olid neid kõik kohad täis, aga ma olen teisi ikka püüdnud. Praegugi on aidas ja sahvris lõksud üleval."
"Barbar!" karjatas vennapoeg etteheitvalt. "Päkapikud!... Kas või kordki päkapikku näha oleks mulle suur õnn!"
"Mis neist tühjadest vaadata," ühmas ugrilane ükskõikselt, ent vennapoeg ei kuulanud teda.
"Haldjarahvast olen ma alati unistanud!" rääkis ta silmade särades. "Ma annaksin poole oma elust, et kordki näha päkapikku, haldjaid tantsumurul või siis näkki! Oh, onu, ütle, oled sina näinud ka haldjaid või näkineitseid?"
"Muidugi," vastas ugrilane rahulikult. "Nad on mul laudas kinni."
Vennapojal vajus suu ammuli.
"Laudas kinni!" karjatas ta. "Sa hoiad haldjaid laudas kinni! Miks?"
"Ma lüpsan neid," ütles ugrilane. "Kui sa tahad, võid teisi vaatama minna."
Ta viis oma hämmastusest tumma vennapoja lauda juurde ja avas ukse.
Viis haldjat seisid latrites, igaühel ohelik kaelas, ja silmitsesid uudishimulikult saabunuid.
"Onu, sa lüpsad haldjaid." sosistas vennapoeg näost kaame, nagu oleks tal kogu veri välja pigistatud.
"Nojah," ütles ugrilane. "Nii on neist ikka mingit kasu. Muidu tantsivad ja kakerdavad aasadel, ei tee tööd ega midagi. Mis mõte sellel on?"
Vennapoeg põrnitses onule mõistmatult otsa, siis avastas ta aga laudapimeduses veel ühe olevuse ning hakkas halisema.
"On see näkineitsi?" küsis ta variseva häälega.
"See ta on," ütles ugrilane. "Ma püüdsin ta kinni. Muudkui laulab ja lõõritab, ei too mingit kasu. Vaata näiteks rähni - see on töökas loom, muudkui kopsib. Aga näkk - puhas looder. Ma hoian teda nüüd pardi asemel, alguses punnis küll vastu, aga praegu - kolm muna muneb päevas, vahel isegi rohkem."
Vennapoeg tahtis midagi öelda, lõi siis käega ja vaarus jalgu järel vedades kaevuni. Hoidnud pead mõnda aega külmas vees ja karastanud hinge lapiku pudeliga, suutis ta taas kõnelda.
"Sa oled barbar, onu," ütles ta. "Sa piinad haldjarahvast, justkui oleksid nad mõned lehmad või hobused!"
"Ma panen nad tööle," teatas ugrilane. "See pole piin, vaid auasi! Minu esivanemad on alati tööd armastanud."
Vaikides mindi toa poole. Suur hall koer tuli kuudist välja ja urises hoiatavalt, ent tundnud ära peremehe, laskis ta kõhuli ja pani pea käppadele.
"See on muuseas libahunt," ütles ugrilane ja läks tuppa.
Vennapoeg istus õunapuu alla murule ja masseeris valutavat laupa. Ta kaalus, kas mitte minna ja lõigata läbi haldjaid ahistavad ahelikud, viia näkk tagasi vette ning korjata ära aita peidetud päkapikulõksud. Ka plaanis ta anda libahundile noa otsast tüki leiba, et vaene loom taas inimese kuju kätte võiks saada.
"Jah," mõtles ta, "vähemalt seda pean ma tegema. Jumal teab, kaua too õnnetu hing juba hundinahas ringi on pidanud kõndima!"
Vennapoeg käis sahvris ning tõi noa otsas tüki leiba. Libahunt silmitses teda uurivalt. Kui vennapoeg juba õlge lähedale oli tulnud, hüppas ta ligi ja neelas leiva ühe lõnksatusega alla.
Samas kostis vaikne sisin ja libahundi asemel seisis vennapoja ees keegi mees. Tal oli paks punane nägu, vägevad kämblad ja viiskudesse kängitsetud jalad. Veel üks ugrilane!
"Aitüma, sõber!" ütles ta rõõmsalt. "Sa ei tea, kuidas see hundi elu mind piinas! Mina, kes ma juba kaheksa-aastaselt käed esimest korda adra taga mullaseks tegin, mina pidin nüüd mitu aastat tööta kükitama! Uhh, aga ma nüüd alles hakkan tööle pihta andma! Hakatuseks raiun ma selle metsa maha ja ehitan siia veski!"
Ugrilane noogutas veel kord tänulikult, haaras siis kusagilt kirve ja tormas metsa. Hetke pärast hakkas kostma hoope.
"Kohutav," mõtles vennapoeg. "See on kohutav!"
Ta nööpis kuue kurguni kinni, surus käed taskutesse ja hakkas kiirel sammul astuma.
Öises laanes kõlasid kirvehoobid.