02-02-2014, 20:16 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 02-02-2014, 20:18 PM ja muutjaks oli viplala.)
Eks see nali on üks kuramuse subjektiivne asi. Ühele meeldib üks, teisele teine. Üks näeb naljas nalja, teine tõmbab koheselt paralleeli oma eluga, ning sõimab sind üllaste vaadete pilastamises. Vot temal just suri vanaema ära ja nüüd sina räägid sellist nalja, või kõik minu sugulased küüditati ja sinu nali riivab neid ja neid tundeid. Kurat, kui ei suuda nalja laiema pilguga vaadata kui ainult enda mätta otsast, siis võiks vähemalt aru saada, et teistel võib maailma vaade vähe mitmekülgsem olla.
Kolmandad on need on inimesed, kellele lihtsalt ei jõua naljad kohale. Räägid mingi poindiga nalja, ta vaatab sind kui lehm vaataks omnibussi. Pilk tühi, silmad suured ja niisked. Seejärel räägib sulle anekdoodi Jukust, Mannist ning lumememme kadunud ninast. Ise kratsid seepeale kukalt, et kurat, ega ma mingi kolme aastane ei ole järsku?
Neljandad on sellised targad. Räägid neile anekdoodi näiteks eestlastest, sakslastest ja venelastest, selle peale need aga kohe asjaga süviti minema, toovad sulle välja sõja alguse ning lõpu kuupäevad ja ütlevad, et see anekdoot ei põhine faktidel jne..plä plä plä.
Nalja iva ei ole alati roppuses, kuid roppus ei tee nalja vähem naljakaks, kui ta on hästi üles ehitatud. Piinlikud situatsioonid, ka rõvedused teinekord, on asjad mis naljale vürtsi annavad. Kui ma peaks iga nalja hakkama vaagima, et kas see või teine asi ikka on sünnis, siis oleks mu elu ikka kuradi tõsine ja nutune.
Ma olen ammu seda tähele pannud, et parim seltskond on see, kuhu kuuluvad inimesed kes ei löö risti ette ei rõveduste ega musta huumoriga. Inimesed kes saavad asjadele pihta ja oskavad ka ise sarnast kildu visata. Ja kui vahetevahel selline seltskond kokku juhtub, siis võib seda aega nimetada kvaliteetajaks, sest tavaliselt jääb see aeg meelde valusate kõhulihaste näol.
Aga nagu ma ka alguses mainisin, siis ühele üks ja teisele teine. Kui proovida siin nalja teha, mis kõigile oleks vastuvõetav, poleks siin teemas vist ühtegi nalja kellelegi.
Ah jaa, nali ununes:
Esimese klassi õpilase isa kutsutakse kooli.
Õpetaja: "Juku on muidu tubli õpilane, aga talle meeldib joonistada vihikutesse peeniseid ja ma pean ütlema, et need näevad päris elutruud välja."
Isa kergendusega: "Tal on joonistamise peale annet jah. Kodus joonistas ta keraamilisele pliidile nii elutruu vagiina, et vanaisa on juba kolm korda oma keele ära põletanud."
Kolmandad on need on inimesed, kellele lihtsalt ei jõua naljad kohale. Räägid mingi poindiga nalja, ta vaatab sind kui lehm vaataks omnibussi. Pilk tühi, silmad suured ja niisked. Seejärel räägib sulle anekdoodi Jukust, Mannist ning lumememme kadunud ninast. Ise kratsid seepeale kukalt, et kurat, ega ma mingi kolme aastane ei ole järsku?
Neljandad on sellised targad. Räägid neile anekdoodi näiteks eestlastest, sakslastest ja venelastest, selle peale need aga kohe asjaga süviti minema, toovad sulle välja sõja alguse ning lõpu kuupäevad ja ütlevad, et see anekdoot ei põhine faktidel jne..plä plä plä.
Nalja iva ei ole alati roppuses, kuid roppus ei tee nalja vähem naljakaks, kui ta on hästi üles ehitatud. Piinlikud situatsioonid, ka rõvedused teinekord, on asjad mis naljale vürtsi annavad. Kui ma peaks iga nalja hakkama vaagima, et kas see või teine asi ikka on sünnis, siis oleks mu elu ikka kuradi tõsine ja nutune.
Ma olen ammu seda tähele pannud, et parim seltskond on see, kuhu kuuluvad inimesed kes ei löö risti ette ei rõveduste ega musta huumoriga. Inimesed kes saavad asjadele pihta ja oskavad ka ise sarnast kildu visata. Ja kui vahetevahel selline seltskond kokku juhtub, siis võib seda aega nimetada kvaliteetajaks, sest tavaliselt jääb see aeg meelde valusate kõhulihaste näol.
Aga nagu ma ka alguses mainisin, siis ühele üks ja teisele teine. Kui proovida siin nalja teha, mis kõigile oleks vastuvõetav, poleks siin teemas vist ühtegi nalja kellelegi.
Ah jaa, nali ununes:
Esimese klassi õpilase isa kutsutakse kooli.
Õpetaja: "Juku on muidu tubli õpilane, aga talle meeldib joonistada vihikutesse peeniseid ja ma pean ütlema, et need näevad päris elutruud välja."
Isa kergendusega: "Tal on joonistamise peale annet jah. Kodus joonistas ta keraamilisele pliidile nii elutruu vagiina, et vanaisa on juba kolm korda oma keele ära põletanud."
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!