23-10-2014, 00:52 AM
Minule näiteks ei meeldi konksuga naljad. Tegelikult ei meeldi mulle üldse naljad kalameestest. Ma räägin ühest oma hiljutisest unenäost teile. Võibolla koos pisikeste juurdehindlustega, kuid põhisüsteem jääb samaks. Niisiis...
Oli kena suveõhtu, ning hetk tagasi visanud tööriistad nurka ja oma traktori kallal töö lõpetanud, mõtlesin minna kalale. Sai sammud seatud jõe äärde. Hakkasin just lanti loopima, kui kohale ilmus ka naabrimees oma koerakesega. Vana rullis oma õnge lahti ja seadis end mu kõrval õngitsema. Aga see peni kes tal kaasas oli, vahtis mind kogu aja sellise tigeda pilguga, ühesõnaga vastik, pisike ja närviline nuustik. Nu, tervitused tehtud, saatsin landi spinnaga teele aga lant, selle asemel et vee poole lennata, pani oma konksuga otse kõrvalestast läbi. Kisa ja verd oli taevani. Rapsisin ja sikutasin mis hirmus, lant raisk lahti ei tulnud. Naabrimees aina röökis ja tahtis mulle kallale tulla, kuna augustatud kõrvalest oli tema oma. Peni klähvis ja üritas mulle hammastega munadesse hüpata. See tal eriti ei õnnestunud, kuna ta oli vastikult masajalgne, kuid see-eest laksasid ta lõuad ümber mu sääremarja kinni. Valust hakkasin ma aina rohkem rapsima spinninguga ja vanamees veelgi rohkem röökima. Lõpuks vana ei suutnud enam adekvaatselt käituda, ning sellepeale kui ta haaras põuest pussi, lennutasin ma peni kiire jalahoobiga jõkke, ning panin jooksu. Naabrimees hakkas mind muidugi taga ajama. Jooksnud maha oma 3km, vaatasin tagasi ja ennäe imet, naabrimees ei olnud sammugi maha jäänud, ise 70 aastane vanatoi. Siis lõi pildi ette. Lant oli ikka veel läbi vanamehe kõrva, ning spinning minu käes. Kurat, ega ma seda spinnat maha ka ei viska, maksis teine paraja portsu öirosid. Lasin siis rulliku vabajooksu peale ja hakkasin eest ära litsuma, vabalt tamiili maha keriv spinna õlul, karjuv ja verine vanamees sabas, ning kiiresti lähenev, masajalgne märg peletis viimasena järgi rühkimas.
Ja siis ärkasin ma kahjuks üles.
Oli kena suveõhtu, ning hetk tagasi visanud tööriistad nurka ja oma traktori kallal töö lõpetanud, mõtlesin minna kalale. Sai sammud seatud jõe äärde. Hakkasin just lanti loopima, kui kohale ilmus ka naabrimees oma koerakesega. Vana rullis oma õnge lahti ja seadis end mu kõrval õngitsema. Aga see peni kes tal kaasas oli, vahtis mind kogu aja sellise tigeda pilguga, ühesõnaga vastik, pisike ja närviline nuustik. Nu, tervitused tehtud, saatsin landi spinnaga teele aga lant, selle asemel et vee poole lennata, pani oma konksuga otse kõrvalestast läbi. Kisa ja verd oli taevani. Rapsisin ja sikutasin mis hirmus, lant raisk lahti ei tulnud. Naabrimees aina röökis ja tahtis mulle kallale tulla, kuna augustatud kõrvalest oli tema oma. Peni klähvis ja üritas mulle hammastega munadesse hüpata. See tal eriti ei õnnestunud, kuna ta oli vastikult masajalgne, kuid see-eest laksasid ta lõuad ümber mu sääremarja kinni. Valust hakkasin ma aina rohkem rapsima spinninguga ja vanamees veelgi rohkem röökima. Lõpuks vana ei suutnud enam adekvaatselt käituda, ning sellepeale kui ta haaras põuest pussi, lennutasin ma peni kiire jalahoobiga jõkke, ning panin jooksu. Naabrimees hakkas mind muidugi taga ajama. Jooksnud maha oma 3km, vaatasin tagasi ja ennäe imet, naabrimees ei olnud sammugi maha jäänud, ise 70 aastane vanatoi. Siis lõi pildi ette. Lant oli ikka veel läbi vanamehe kõrva, ning spinning minu käes. Kurat, ega ma seda spinnat maha ka ei viska, maksis teine paraja portsu öirosid. Lasin siis rulliku vabajooksu peale ja hakkasin eest ära litsuma, vabalt tamiili maha keriv spinna õlul, karjuv ja verine vanamees sabas, ning kiiresti lähenev, masajalgne märg peletis viimasena järgi rühkimas.
Ja siis ärkasin ma kahjuks üles.
Parem varblane käes, kui kajakas pea kohal!