17-08-2016, 20:19 PM
Kui nüüd hästi meenutada, siis olen isegi riskikulleri ametit pidanud. Nii paarkümmend aastat tagasi. Naljakas on asi muidugi tagantjärgi, siis oli julk ikka suht püksis.
Õppeaeg, meeled on juba suht hellaks peksetud, nüüd ole veel päevnik laupäeva ööl ja "ülemused"(paar jaoülemat ja naaberkompanii jorsakas) peavad pidu. Hea on muidugi see, et sellest tunnike kestnud "kompanii magama-kompanii äratus" tsirkusest ainult kõrvalt vaadates sai osa võtta, kehv aga asjaolu, et nemad said lõpuks magama, endal aga veel paar tundi passimist ees, silmad niigi kinni vajumas. Õnneks tekib ülemustel idee, et peaks kedagi viina järele saatma, ja näe sihukese lolli mordaga päevnik sobiks osasse ju hästi. Üritasin midagi vastu kobiseda, aga peale sõbralikku psühholoogilise sisuga vestlust oli targem asi ära teha, kui hommikul kõigile seletada, miks nad minu pärast kella kahe paiku äratuse saama pidid.
Tehti siis kerge instruktaaz, anti seljakott, rahalised vahendid ja seiklus algas. Täpselt ei mäletagi kuidas, aga mõne minuti pärast olin öist sisepatrulli vältides üle aia roninud ja liikusin märkamatult trotuaari palistavate puude-põõsaste taga varjudes, tänava otsas asuva burksiputka poole. Õnneks oli liiklust vähe ja varsti olin päral. Millega aga keegi polnud osanud arvestada, oli see, et putka pidanuks küll 24h lahti olema, aga kõik oli pime, nagu oleks kinni olnud. Mõtlesin juba võimalikele karistusvariantidele, kui tühjalt tagasi lähen. Lõppeks ei pidanud asi üldse niikaugele minema, kuna tähelepanelikul vaatlusel liikusid putka seinad küllaltki järsus rütmis ja seest oli kuulda spetsiifilisi häälitsusi. Otsustasin viisakalt koputada. Sahinad jäid järgi ja vähese aja pärast tegi üsna higise näolapiga müüjapreili luugikese lahti ja küsib, et "sto naada". Kuskil tagapool mõmises mingi magomeedov midagi omas keeles ja oli kuulda sigareti läitmist. Selge, suguelu peab ka elama, muidu läheb ju umbe masinavärk.
Sai siis kõik kaasavõetud soovid ette kantud ja suurem hulk münte koos mõne paberiga aknakesest asja kinnituseks sisse kallatud, midagi anti veel tagasigi, selle sain hiljem vist omale.Tellimuse täitmise ajaks varjusin putka taha, et ekstsesse vältida, aga kõik läks hästi.
Tagasitee oli juba lihtsam, tunne oli selline, nagu käiks iga päev hüppes, kuigi alla kuu veel teenitud. Üle aia, kuskilt sööklast sisse, siis vaikselt kägarkõnnis korrapidajaruumist mööda, trepid ja kodu. Tavaar üle antud, sain preemiaks veel ühe burksi ja väikese kiituse selle eest, et mul nii loll lõust on, aga tegelt ju päris mõnus vend või nii. Üldiselt võis päevaplaaniga rahule jääda, sest tänu seiklusele oli vahetuseaeg lähemale jõudnud ja varsti sai kotid kinni lasta. Need silmaalused siis.
Muide selle putka burksid olid üsna maitsvad, just tänu tollele erilisele tillikastmele. Kas selles kõiges oli mingi osa ka tundmatul kepimehel, ei tea, aga linna parimat asja pakuti seal kuni Tammsaare tee läbimurde valmimiseni, nüüd seisab umbes sama koha peal Lukoili tankla, Rahumäe tänava otsas siis tegevus toimus, aastal 95. Demblini jäi veel 330 päeva(umbes).
Õppeaeg, meeled on juba suht hellaks peksetud, nüüd ole veel päevnik laupäeva ööl ja "ülemused"(paar jaoülemat ja naaberkompanii jorsakas) peavad pidu. Hea on muidugi see, et sellest tunnike kestnud "kompanii magama-kompanii äratus" tsirkusest ainult kõrvalt vaadates sai osa võtta, kehv aga asjaolu, et nemad said lõpuks magama, endal aga veel paar tundi passimist ees, silmad niigi kinni vajumas. Õnneks tekib ülemustel idee, et peaks kedagi viina järele saatma, ja näe sihukese lolli mordaga päevnik sobiks osasse ju hästi. Üritasin midagi vastu kobiseda, aga peale sõbralikku psühholoogilise sisuga vestlust oli targem asi ära teha, kui hommikul kõigile seletada, miks nad minu pärast kella kahe paiku äratuse saama pidid.
Tehti siis kerge instruktaaz, anti seljakott, rahalised vahendid ja seiklus algas. Täpselt ei mäletagi kuidas, aga mõne minuti pärast olin öist sisepatrulli vältides üle aia roninud ja liikusin märkamatult trotuaari palistavate puude-põõsaste taga varjudes, tänava otsas asuva burksiputka poole. Õnneks oli liiklust vähe ja varsti olin päral. Millega aga keegi polnud osanud arvestada, oli see, et putka pidanuks küll 24h lahti olema, aga kõik oli pime, nagu oleks kinni olnud. Mõtlesin juba võimalikele karistusvariantidele, kui tühjalt tagasi lähen. Lõppeks ei pidanud asi üldse niikaugele minema, kuna tähelepanelikul vaatlusel liikusid putka seinad küllaltki järsus rütmis ja seest oli kuulda spetsiifilisi häälitsusi. Otsustasin viisakalt koputada. Sahinad jäid järgi ja vähese aja pärast tegi üsna higise näolapiga müüjapreili luugikese lahti ja küsib, et "sto naada". Kuskil tagapool mõmises mingi magomeedov midagi omas keeles ja oli kuulda sigareti läitmist. Selge, suguelu peab ka elama, muidu läheb ju umbe masinavärk.
Sai siis kõik kaasavõetud soovid ette kantud ja suurem hulk münte koos mõne paberiga aknakesest asja kinnituseks sisse kallatud, midagi anti veel tagasigi, selle sain hiljem vist omale.Tellimuse täitmise ajaks varjusin putka taha, et ekstsesse vältida, aga kõik läks hästi.
Tagasitee oli juba lihtsam, tunne oli selline, nagu käiks iga päev hüppes, kuigi alla kuu veel teenitud. Üle aia, kuskilt sööklast sisse, siis vaikselt kägarkõnnis korrapidajaruumist mööda, trepid ja kodu. Tavaar üle antud, sain preemiaks veel ühe burksi ja väikese kiituse selle eest, et mul nii loll lõust on, aga tegelt ju päris mõnus vend või nii. Üldiselt võis päevaplaaniga rahule jääda, sest tänu seiklusele oli vahetuseaeg lähemale jõudnud ja varsti sai kotid kinni lasta. Need silmaalused siis.
Muide selle putka burksid olid üsna maitsvad, just tänu tollele erilisele tillikastmele. Kas selles kõiges oli mingi osa ka tundmatul kepimehel, ei tea, aga linna parimat asja pakuti seal kuni Tammsaare tee läbimurde valmimiseni, nüüd seisab umbes sama koha peal Lukoili tankla, Rahumäe tänava otsas siis tegevus toimus, aastal 95. Demblini jäi veel 330 päeva(umbes).