04-09-2016, 16:10 PM
Vahelduseks üks seik elust enesest. Sellesuvine vahejuhtum.
Oli vaja õhtuks grilli materjali ja sai koos abikaasaga retk poodi ette võetud. Ilm oli suvine, võiks öelda, et lausa palav. Ja nagu te teate siis plusskraadidega naised üritavad läbi ajada nii napi riietusega kui vähegi kannatab. Sa ähvarda neid või vanakuradi endaga, riidesse nad ennast panna ei taha. Ja nii me siis läksime.
Surfasime poes ja meiega paralleelsel kursil tegid sama kaks noormeest. Jutu järgi arvata olid nad vähemalt Tallinnast sest kõigi ja kõige kohta oli neil ironiseeriv kommentaar nagu varnast võtta.
Olles kaarega jõudnud leti ette läksin veel korraks poeavarustesse tagasi, et võtta üks täiendav plokk õlut lisaks. Vahepeal aga olid noorsandid jõudnud ennest sättida naise järel järtsu ja ega kommentaar lasknud ennast kaua oodata.
Üks nendest taipas kohe küsida.
"Oi-oi-oi, kelle kaunid jalakesed siin seisavad?"
Kallis abikaasa pööras ennast küsijate poole, vaatab imestunult neid tüüpe, siis näitab enda jalgade peale ja küsib?
"Need või!?"
Siis näitab nagu muuseas minu poole ja ütleb rahulikult.
"Tema omad."
Kõigepealt pani müüja kõva häälega naerma siis rahvas tagant järele ja ega minul võttis ka muige suule.
Tüüpide kuraas sai hoobilt otsa. Vaesekesed panid oma kaks õllepakki lindi peale ja jalutasid õhetades poest välja.
Mina, olles innustust saanud sellest, et sõltumatud eksperdid minu valikut nii kõrgelt hindasid, lükkasin need kaks maha unustatud õlleplokki ka oma kauba juurde ja maksin kogu kupatuse kinni.
Järjekorrast kostus tunnustavat suminat.
Oli vaja õhtuks grilli materjali ja sai koos abikaasaga retk poodi ette võetud. Ilm oli suvine, võiks öelda, et lausa palav. Ja nagu te teate siis plusskraadidega naised üritavad läbi ajada nii napi riietusega kui vähegi kannatab. Sa ähvarda neid või vanakuradi endaga, riidesse nad ennast panna ei taha. Ja nii me siis läksime.
Surfasime poes ja meiega paralleelsel kursil tegid sama kaks noormeest. Jutu järgi arvata olid nad vähemalt Tallinnast sest kõigi ja kõige kohta oli neil ironiseeriv kommentaar nagu varnast võtta.
Olles kaarega jõudnud leti ette läksin veel korraks poeavarustesse tagasi, et võtta üks täiendav plokk õlut lisaks. Vahepeal aga olid noorsandid jõudnud ennest sättida naise järel järtsu ja ega kommentaar lasknud ennast kaua oodata.
Üks nendest taipas kohe küsida.
"Oi-oi-oi, kelle kaunid jalakesed siin seisavad?"
Kallis abikaasa pööras ennast küsijate poole, vaatab imestunult neid tüüpe, siis näitab enda jalgade peale ja küsib?
"Need või!?"
Siis näitab nagu muuseas minu poole ja ütleb rahulikult.
"Tema omad."
Kõigepealt pani müüja kõva häälega naerma siis rahvas tagant järele ja ega minul võttis ka muige suule.
Tüüpide kuraas sai hoobilt otsa. Vaesekesed panid oma kaks õllepakki lindi peale ja jalutasid õhetades poest välja.
Mina, olles innustust saanud sellest, et sõltumatud eksperdid minu valikut nii kõrgelt hindasid, lükkasin need kaks maha unustatud õlleplokki ka oma kauba juurde ja maksin kogu kupatuse kinni.
Järjekorrast kostus tunnustavat suminat.
Aquila captas non muscas.