15-11-2016, 11:17 AM
Ühe suurema või ka väiksema kaliibriga sümpoosioni käigus juhtusid ühes hotellitoas koos napsi võtma kolm teaduste doktorit: kaks füüsikut ja matemaatik.
Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja korraga põleb laes lambis pirn sirinaga läbi. Et ilma ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise koosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle õrnalt lauale pani; siis kruvis remondimees tunketaskust võetud uue ja funktioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis teaduste doktoritele head olemist ja lahkus.
Matemaatik soojendab konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates:“Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, nii et sokkel väljaspoole jääb, siis kätte seda enam ei saa?“ Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsenss – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu jne, jne – peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja see sealt enam ei tule ( kontrollitud ja teaduslik fakt!).
Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde mitte millestki aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, teevad seda korraga. Lõpuks näitavad nad kannatanut. Naerukrampides väänlev õde ei ole muuks suuteline kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja pirn tuleb välja. Ainult pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema – reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs jne, jne. 30 – 40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Lahkuvad, istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes:“ No ei ole selline asi võimalik!“ ja lükkab pirni endale suhu... Takso keerab ringi ning professorid sisenevad jälle traumapunkti. Tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad. Kolm sõpra võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söendab lõpuks küsida, et milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu... Keeravad takso ringi, sõidavad traumapunkti. Õde ei anna sedakorda enam sellevõrragi rahustada, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust pirni ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: “Muidu raisk jäätegi mul siin hommikuni käima!“
Sõidavad siis taksos tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi autoga arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab käskivalt auto seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib:“ Ja kuhu sa neid imbitselle vead??“ Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib:“ Mis ingli imbitselle, siin autos on kolm teaduste doktorit!“ ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõgkambi sokkel. Keeravad takso ringi, sõidavad traumapunkti. Valveõde nad turgutama ei püüagi – kohe joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab – endal pea kuklas ja suu pärani lahti
Kõik meesterahvad. Istuvad, vestlevad intelligentselt ja korraga põleb laes lambis pirn sirinaga läbi. Et ilma ainsa valgusallikata kiskus atmosfäär sellise koosseisuga seltskonna jaoks pisut perversselt romantiliseks, helistati, kuhu vaja. Tuli tunkedes mees, vabandas, ronis jalgupidi toolile (kingad võttis enne jalast), kruttis vana pirni välja, ulatas selle füüsikule, kes selle õrnalt lauale pani; siis kruvis remondimees tunketaskust võetud uue ja funktioneeriva asemele, ronis tooli pealt alla, pani kingad jalga, soovis teaduste doktoritele head olemist ja lahkus.
Matemaatik soojendab konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib topsivendadelt, ise peaga laua poole rehmates:“Aga kas te teadsite, et kui lambipirn suhu toppida, nii et sokkel väljaspoole jääb, siis kätte seda enam ei saa?“ Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on kahtlemata linnalegend ja füüsikaliselt nonsenss – kui sisse läheb ja vahepeal mass ja ruumala ei muutu jne, jne – peab ka välja tulema! Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, et üks füüsikutest kahmab laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Välja see sealt enam ei tule ( kontrollitud ja teaduslik fakt!).
Paus. Tellitakse takso ja sõidetakse traumapunkti. Taksojuht kõõritab peeglist pirniga venda, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa vastuvõtus valveõde mitte millestki aru, sest need kaks, kes rääkida saavad, teevad seda korraga. Lõpuks näitavad nad kannatanut. Naerukrampides väänlev õde ei ole muuks suuteline kui viipab neile ebamääraselt kirurgi kabineti suuna kätte. Kirurg on ilmselt elunäinud mees, vajutab raksatusega lambiga vennikese kuklal mingeid punkte, suu läheb veel rohkem pärani ja pirn tuleb välja. Ainult pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema – reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs jne, jne. 30 – 40 minuti pärast taastub kogu motoorika täies mahus, tüsistusi pole kunagi.
Lahkuvad, istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes:“ No ei ole selline asi võimalik!“ ja lükkab pirni endale suhu... Takso keerab ringi ning professorid sisenevad jälle traumapunkti. Tõstavad valveõe põrandalt üles, lähevad kirurgi juurde, kes vilunult kukla kallal raksutades annab neile ühtlasi teada, mida ta arvab idikatest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad. Kolm sõpra võtavad pirni kaasa ja lahkuvad.
Taksojuht kõõritab kahte pärani lõugadega venda tagaistmel ja söendab lõpuks küsida, et milles asi. Matemaatik seletab. Kougib isegi pirni taskust välja. Taksojuht ei usu... Keeravad takso ringi, sõidavad traumapunkti. Õde ei anna sedakorda enam sellevõrragi rahustada, et ta iseseisvalt püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust pirni ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: “Muidu raisk jäätegi mul siin hommikuni käima!“
Sõidavad siis taksos tagasi hotelli poole. Et taksojuhi pea on pärani lõugade tõttu kuklas, siis märkimisväärset kiirust ta muidugi autoga arendada ei saa. Politseijaoskonnale liginedes äratab teosammul liikuv takso aga kõnniteel suitsetava mundrikandja tähelepanu ja see viipab käskivalt auto seisma. Kummardub, vaatab autosse ja küsib:“ Ja kuhu sa neid imbitselle vead??“ Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik ja see muidugi protesteerib:“ Mis ingli imbitselle, siin autos on kolm teaduste doktorit!“ ja räägib võmmile üldjoontes kogu loo ära. Politseinik keelab neil edasi sõita ja siseneb jaoskonda. Hetke pärast kustub seal valgus. Politseinik väljub, avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Suust paistab tal hõõgkambi sokkel. Keeravad takso ringi, sõidavad traumapunkti. Valveõde nad turgutama ei püüagi – kohe joonelt kirurgi juurde. Koputavad uksele ja kirurg avab – endal pea kuklas ja suu pärani lahti