14-03-2017, 09:45 AM
Kunagi üsna ammu oli suur mure ühe vanaonuga. Mingi aeg oli diagnoositud skisofreenia ühes selle arenemisega hakkas uskuma, et tuntud ja lugupeetud naaber üritab teda mingi gaasiga tappa, lisaks kippus linnapeale rändama minema ning unustas ära, kus elab ning ei osanud koju tagasi minna. Kuna pereliikmed käisid tööl ja vanaonu valvamiseks/põetamiseks tulnuks töölt ära tulla, otsustati uurida võimalust ta hooldekodusse paigutamiseks. Viimane aste oli arstlik komisjon. Onuke komisjoni ees ja räägib, kuidas ta peab oma toas tuvisid pidama, kuna tuvide järgi saab teada, kuna naaber jälle gaasiga mürgitama hakkab. Keegi siis komisjonist küsib, et kus te enne pensionile jäämist töötasite? Onu: "Esmalt olin ma gaasivabriku direktor." Komisjon vaatas üksteisele otsa ning vormistas selle hooldekodu asja ära ilma lisaküsimusteta. Kurblooline on siin see, et tegelikult rääkis onu tõtt, nimelt oli veel viiekümmnendatel Tartus Aleksandri tänavas töös gaasivabrik, mis muuhulgas andis gaasi ka tänavalaternatele.