28-07-2017, 07:56 AM
Täpsustuseks. linnukesele.
aasta 1995, kuskil oktoobri või novembri kuus. Surguti lähistel asuva naftaümbertöötlustehase kontoripoole remont, tegevus toimus teisel korrusel ja noore töödejuhataja Ivani(kuskilt leningradi alt pärit) brigaadis, kus prooviti selle firma jaoks uudset tükitöö süsteemi, mis ka toimis.
Ojah, olid ajad. Vot seal põles igavene tuli(kõrge korstna otsas). Meie pronksmehe juures oli mingi hale puss vaid, mida pioneerid vanasti valvamas käisid. Enamus aega käis asi tühikäigul, aga mõned korrad päevas lasti sealt vist kogutud jääkgaase taeva poole ja siis venis lont üpris kõrgele.
Tööle ja tagasi sõitsime nende veidi ümarate veneaegsete linnaliinibusidega, mida oli vist veidi tuunitud. Nii kui sõiduks läks, lükati pedal põrandast läbi ja seier peksis raevukalt piirajasse. Sihuke tunne oli, et natuke veel ja kohe tõuseb lendu see kupatus. Libedal ajal oli see 30 kilomeetri läbimine üsna ehmatav kogemus. Pikapeale harjus asjaga ära muidugi.
Teed olid muide meie endi kaasmaalaste poolt sinna ehitatud. Ümberringi sihuke hõre tundra, kuid oli ka paksu metsa, kus karu pidi sagedasem vastutulija olema, kui teine inimene. Ilma püssita kohalik seenele ei läinud.
Aga kui juba mindi, siis alla kartulikoti metsaandidega oli patt tagasi tulla. Marjad-seened hüppasid lausa ise korvi, nagu muinasjutus. Ja loomulikult seedripähklid, teine kohalik rahvuslik rikkus gaasi kõrval, siiamaani armastan neid, kuigi maksavad meil tublisti rohkem, kui sooviks.
Rahvas kes kust iganes sinna kokku sõitnud. Palju oli lõunamaa poegi. Paarkümmend aastat seal elanud inime oli juba "kohalik". Bussipeatuses võttis enamus meha kohe sisse sügava kükkasendi, olgu selgas viigipüks või kahevärvilised dressid ja hakati agaralt seemuskaid krõbistama. Edasijõudnumad ei viitsinud puru isegi kaugemale sülitada, vaid visati suu täis ja aeti jutuajamise vahele koorepuru suunurgast välja. Igal maal oma kombed.
Suved palavad, talved krõbeda külmaga. Alla kahekümne kraadi ei tehtud isegi läkiläki kõrvu alla või lasti suisa paljapäi ringi. Tore kogemus oli. Nalja sai ka muidugi kõvasti. Eestlaste huumor oli selline, millest naabrirahvas alati kohe aru ei saanud,aga ühine keel leiti ikka. Oli ka vastikuid tüüpe mõningaid ja paar ektsentrikut, ühega elasime koos samas korteriblokis.
Tegu oli endise sportlasega, võib-olla isegi olümpial osalenud tegelasega või suisa auhinnalise koha omanikuga, ei mäleta enam nii hästi. Aga igaljuhul sihuke kõva suusataja. Igal hommikul tegi päris pika jooksuringi ja mida kõike veel. Tööpäeva alguseks oli ta siis omadega juba üsna läbi ja viilis igati, kuis oskas. No ja tal oli mingi oma täiuslik elufilosoofia, mille saladusi ka meile, kui veel noortele poistele, proovis edastada. Põhialusteks, millel see kõik püsis, olid meditatsioon, tatratang ja oma uriini joomine. Sellest siis see tohutu energia ja elujõud, mida ta väitis endal olevat, kuigi väljanägemise järgi seda ei oleks osanud arvata. Uriiniprotseduurid on mul siiani silme ees, kuna hoidis ta oma vedelat kulda meie ühises külmkapis suure purgi sees.
Osadel juba pikemalt seal töötanud meestel oli kohapeal perekond tekkinud ja nemad enam ühikas ei elanud. Pered olid ka kodus ootamas, ehk elati sellist mõnusat topeltelu, et vahepeal sai lastele üleelusuuruseid karvaseid jänkusid viia ja öelda naisele, et tulin korraks koju, ma armastan sind jäägitult, mu arm või midagi taolist. Kaks kuud tööd, kaks nädalat puhkust, selline oli vist tavaline graafik. Või siis vastupidi, kuidas võtta : )
Enamus kaadrit oli pärit siit meie lähistelt, leningradi oblastist, kuigi oli ka grusiine, ukrainlasi, moldovast keegi ja meie, eestlased. Enamus nn.pikarublamehed, kuigi üsna toredad inimesed, oli isegi intelligente.
Vene mehed jõid ainult nädalavahetusel, osad meie kangelased aga suisa igal õhtul. Tekkisid probleemid ja päris mitu napsivenda aeti sealt minema, teised jõid lihtsalt oma vähese teenistuse maha ja koju viia polnud midagi.
Sellest ajast mäletan ka ühte eestlast, kes leidis sealt omale proua, andis ära eesti passi ja võttis vene kodakondsuse, ehk jäigi sinna elama. Üks teine vembumees oli veel, kes seal üsna pikalt elas, aga ühel hetkel ikkagi mandrieuroopasse naasis. Mis ülejäänud kamraadisest saanud on, pole õrna aimugi. Aga jah, see kõik läheb naljanurgast juba üsna kaugele, lõpetan.
aasta 1995, kuskil oktoobri või novembri kuus. Surguti lähistel asuva naftaümbertöötlustehase kontoripoole remont, tegevus toimus teisel korrusel ja noore töödejuhataja Ivani(kuskilt leningradi alt pärit) brigaadis, kus prooviti selle firma jaoks uudset tükitöö süsteemi, mis ka toimis.
Ojah, olid ajad. Vot seal põles igavene tuli(kõrge korstna otsas). Meie pronksmehe juures oli mingi hale puss vaid, mida pioneerid vanasti valvamas käisid. Enamus aega käis asi tühikäigul, aga mõned korrad päevas lasti sealt vist kogutud jääkgaase taeva poole ja siis venis lont üpris kõrgele.
Tööle ja tagasi sõitsime nende veidi ümarate veneaegsete linnaliinibusidega, mida oli vist veidi tuunitud. Nii kui sõiduks läks, lükati pedal põrandast läbi ja seier peksis raevukalt piirajasse. Sihuke tunne oli, et natuke veel ja kohe tõuseb lendu see kupatus. Libedal ajal oli see 30 kilomeetri läbimine üsna ehmatav kogemus. Pikapeale harjus asjaga ära muidugi.
Teed olid muide meie endi kaasmaalaste poolt sinna ehitatud. Ümberringi sihuke hõre tundra, kuid oli ka paksu metsa, kus karu pidi sagedasem vastutulija olema, kui teine inimene. Ilma püssita kohalik seenele ei läinud.
Aga kui juba mindi, siis alla kartulikoti metsaandidega oli patt tagasi tulla. Marjad-seened hüppasid lausa ise korvi, nagu muinasjutus. Ja loomulikult seedripähklid, teine kohalik rahvuslik rikkus gaasi kõrval, siiamaani armastan neid, kuigi maksavad meil tublisti rohkem, kui sooviks.
Rahvas kes kust iganes sinna kokku sõitnud. Palju oli lõunamaa poegi. Paarkümmend aastat seal elanud inime oli juba "kohalik". Bussipeatuses võttis enamus meha kohe sisse sügava kükkasendi, olgu selgas viigipüks või kahevärvilised dressid ja hakati agaralt seemuskaid krõbistama. Edasijõudnumad ei viitsinud puru isegi kaugemale sülitada, vaid visati suu täis ja aeti jutuajamise vahele koorepuru suunurgast välja. Igal maal oma kombed.
Suved palavad, talved krõbeda külmaga. Alla kahekümne kraadi ei tehtud isegi läkiläki kõrvu alla või lasti suisa paljapäi ringi. Tore kogemus oli. Nalja sai ka muidugi kõvasti. Eestlaste huumor oli selline, millest naabrirahvas alati kohe aru ei saanud,aga ühine keel leiti ikka. Oli ka vastikuid tüüpe mõningaid ja paar ektsentrikut, ühega elasime koos samas korteriblokis.
Tegu oli endise sportlasega, võib-olla isegi olümpial osalenud tegelasega või suisa auhinnalise koha omanikuga, ei mäleta enam nii hästi. Aga igaljuhul sihuke kõva suusataja. Igal hommikul tegi päris pika jooksuringi ja mida kõike veel. Tööpäeva alguseks oli ta siis omadega juba üsna läbi ja viilis igati, kuis oskas. No ja tal oli mingi oma täiuslik elufilosoofia, mille saladusi ka meile, kui veel noortele poistele, proovis edastada. Põhialusteks, millel see kõik püsis, olid meditatsioon, tatratang ja oma uriini joomine. Sellest siis see tohutu energia ja elujõud, mida ta väitis endal olevat, kuigi väljanägemise järgi seda ei oleks osanud arvata. Uriiniprotseduurid on mul siiani silme ees, kuna hoidis ta oma vedelat kulda meie ühises külmkapis suure purgi sees.
Osadel juba pikemalt seal töötanud meestel oli kohapeal perekond tekkinud ja nemad enam ühikas ei elanud. Pered olid ka kodus ootamas, ehk elati sellist mõnusat topeltelu, et vahepeal sai lastele üleelusuuruseid karvaseid jänkusid viia ja öelda naisele, et tulin korraks koju, ma armastan sind jäägitult, mu arm või midagi taolist. Kaks kuud tööd, kaks nädalat puhkust, selline oli vist tavaline graafik. Või siis vastupidi, kuidas võtta : )
Enamus kaadrit oli pärit siit meie lähistelt, leningradi oblastist, kuigi oli ka grusiine, ukrainlasi, moldovast keegi ja meie, eestlased. Enamus nn.pikarublamehed, kuigi üsna toredad inimesed, oli isegi intelligente.
Vene mehed jõid ainult nädalavahetusel, osad meie kangelased aga suisa igal õhtul. Tekkisid probleemid ja päris mitu napsivenda aeti sealt minema, teised jõid lihtsalt oma vähese teenistuse maha ja koju viia polnud midagi.
Sellest ajast mäletan ka ühte eestlast, kes leidis sealt omale proua, andis ära eesti passi ja võttis vene kodakondsuse, ehk jäigi sinna elama. Üks teine vembumees oli veel, kes seal üsna pikalt elas, aga ühel hetkel ikkagi mandrieuroopasse naasis. Mis ülejäänud kamraadisest saanud on, pole õrna aimugi. Aga jah, see kõik läheb naljanurgast juba üsna kaugele, lõpetan.