24-03-2004, 15:18 PM
Njah... üks vehiikel siinmail vähem 
Aga siiski ei saa ma aru paljude Eesti inimeste psühholoogiast.
Tean ise paljusid juhuseid 1970test tänini välja, kus on püütud mittehoolivalt omanikult vehiikel või jubin kätte saada, seda ei ole antud või on tahetud hingehinda ja... mõne aja pärast on asi juba utiili/prügimäele viidud. Mul endal on vanaaegsete jalgratastega samalaadseid lugusid olnud.
Ma saan aru, et rumalusest visatakse vana rauakoli ära (sest nagunii ju midagi ei saa, vana ja roostes ja katki japuha), aga kui on olemas kindel huviline ja teadmus, et tegemist on tehnikaajaloole/ajaloohuvilisele olulise asjaga?
Kas tõesti on inimesi, kes leiavad, et vanad ja unikaalsed asjad ei tohi kohe mitte koguneda nende huviliste/taastajate/entusiastide kätte?
Aga siiski ei saa ma aru paljude Eesti inimeste psühholoogiast.
Tean ise paljusid juhuseid 1970test tänini välja, kus on püütud mittehoolivalt omanikult vehiikel või jubin kätte saada, seda ei ole antud või on tahetud hingehinda ja... mõne aja pärast on asi juba utiili/prügimäele viidud. Mul endal on vanaaegsete jalgratastega samalaadseid lugusid olnud.
Ma saan aru, et rumalusest visatakse vana rauakoli ära (sest nagunii ju midagi ei saa, vana ja roostes ja katki japuha), aga kui on olemas kindel huviline ja teadmus, et tegemist on tehnikaajaloole/ajaloohuvilisele olulise asjaga?
Kas tõesti on inimesi, kes leiavad, et vanad ja unikaalsed asjad ei tohi kohe mitte koguneda nende huviliste/taastajate/entusiastide kätte?
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 170 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9.