puukabiiniga 1. seeria GAZ-51 Lätis muuseumis
#21
mrali Kirjutas:Mõnede Vene lehtede andmeil toodeti ZIS-150 ja 151 kuni aastani 1950 küll puitkabiiniga (konstruktsioonilt lähedane GAZ-51 puitkabiinile)...
Pilt ka.

[Pilt: zis150u.jpg]
Vasta
#22
-Rotu- Kirjutas:aga puidust kabiinid on ju jumalast m6tetud, kas nende autode konstrueeriad ei m6elnud selle peale, et need mädanevad kergemini?

Kerestantside valmistamine on suur ja aeganõudev töö ning ilma nendeta ei ole võimalik (täismetall)keret - sh kabiini - teha. N.Liidul arvatavasti ei olnud 1946-50 praktilisi võimalusi neid stantse hetkeliselt luua, aga autosid oli vaja ja väga vaja ning kohe. Sõjas palju aidanud Studed olid ju Meerikamaale tagasi antud (loe: meeriklaste poolt ookenai põhja uputatud) ning Vene enda tehnika (mida oli niigi vähe) oli sõjas segi tambitud.

Võrdluseks - 1920ndatel ja 30ndate algul olid maailmas täispuitkabiinid masslevinud. A la 1928.a. Ford AA ja selle replika GAZ-AA. Kuna GAZi tehas´(Fordi poolt Venemaale ehitatud teine tehas) selliseid asju teha oskas, siis oli tegemist hädalahendusega.

Muide - 51 algvariandid olid ka muudes asjades askeetlikud - nt salongiküte ilmus talle 1956. aastal. Enne seda sõitsid sohvrid talvel mitu puhvaikat otsakuti ja määrisid tuuleklaasi soolaga või installeerisid ise Pobi või miski trofeemasina(jäänuse) kütteradiaatori.
Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, alates 20. maist oleme avatud R,L,P 11-18







Vasta
#23
Varajasel GAZ-51-l oli muidki omapäraseid detaile, näiteks ketaspidur käsipidurina, samuti olid mootoris paaris ja paaritutel silindritel erinevad kepsud (tähis 11-.....). Alles ZIM-i tulekuga tulid sama pikkusega kepsud (tähis 12-....).

Täpsustuseks: 11-oli enne sõda toodetud kuuese mootoriga GAZ-M1 mootori tähis. Seoses ZIM-i saabumisega seda siis modiftseeriti.

Mis oli vana ja uue kepsu erinevuseks, vajab veel uurimist.

Asp,
sirvis 1953.aasta tehaseraamatut
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
#24
Aspelund Kirjutas:Varajasel GAZ-51-l ... olid mootoris paaris ja paaritutel silindritel erinevad kepsud (tähis 11-.....). Alles ZIM-i tulekuga tulid sama pikkusega kepsud (tähis 12-....).
[...]

Mis oli vana ja uue kepsu erinevuseks, vajab veel uurimist.

Kas ei ole asi selles, et 1. seeria 51del ei olnud mitte asümmeetrilised kepsud? Ehk siis väntvõlli kepsusaale keskpaik ei ole vertikaalselt kohakuti silindri keskpaigaga?

Igatahes Pobil on algusest peale olnud sümmeetrilised kepsud ning ma olen kuulnud vanade meistrite käest, et hilisematel 51del (1960ndad ja edasi) olid olnud samasugused, st et 51/Pobi kepsusaaled olid siis vastastikku vahetatavad. Nimelt kõik varaste 50ndate remondijuhised hoiatavad, et Pobi/(varase )51 kepsusaaled ei ole üksteisega asendatavad.

Ise ei ole ma kahjuks ühtki 51 mootorit viimasel ajal sellise pilguga alt lahti võtnud (Pobi omi küll).
Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, alates 20. maist oleme avatud R,L,P 11-18







Vasta
#25
Pole küll eri pikkusega kepsudest midagi küll kuulnud, aga kepsusaaled olid vanematel gaz-51 babiidist, hilisematel alumiiniumist.
Vasta
#26
kolz Kirjutas:Pole küll eri pikkusega kepsudest midagi küll kuulnud, aga kepsusaaled olid vanematel gaz-51 babiidist, hilisematel alumiiniumist.

Ummm ... ikka on babiidist ... lihtsalt valatud eraldi saalesse mitte kepsu/raami sisse.

Dad.
Vasta
#27
Tsitaat:... tagasi antud (loe: meeriklaste poolt ookenai põhja uputatud)

Mis mõttes?
Vasta
#28
dad Kirjutas:Ummm ... ikka on babiidist ... lihtsalt valatud eraldi saalesse mitte kepsu/raami sisse.

51del ja selle mootori eellastel (Gaz-11 ehk nn \"uus emka\") ei ole kunagi saalesid valatud kepsu/raami sisse.

Gorki tehase peakonstruktor Andrei Liphart valis 1937 oma tulevase toodangu algprototüübiks Dodge D5 mootori välja suuresti just seepärast, et sellel sai kulunud saalesid lihtsalt vahetada, mitte ei olnud vaja laagripesasse uut tööpinda valada/töödelda (a la Ford/GAZ A/AA jpt). Stalin saatis nimelt Liphardi aastaks Meerikamaale, et ta sealt valiks välja parima mootori N.Liidu tarbeks, et tehnoloogia sisse osta / üle võtta.

Ja Liphart tegigi seda edukalt - 52 mootor oli Gorkis tootmises 1990ndateni...
Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, alates 20. maist oleme avatud R,L,P 11-18







Vasta
#29
njah, samahästi v6ix k6ik plastikust teha
Vasta
#30
-Rotu- Kirjutas:njah, samahästi v6ix k6ik plastikust teha

Aastal 2005 võid Sa plastiku kohta nii öelda, mitte aga aastal 1946.

Nimelt plast astus tunnustatud autovalmistusmaterjalide hulka alles kusagil 1970ndatel aastatel ja sageli veelgi hiljem. Veel 1970ndate aastate autodel puuduvad reeglina suured plastist keredetailid, kõik osad tehti endiselt terasest. Tolle aja plastid olid väga varmad vananema, päikese käes oma struktuuri muutma, painduma, murenema jne. Me kõik teame ka nt 1980ndate aastate Ford Sierrade armatuurlaudu, mida päike kipub hävitama...

Mul oli lapsena 1970ndate alguspoolel üks suur plastist mängu-veoauto, mis seisis välitingimustes liivakastis. Mäletan selgelt, kuidas mõni aastat vana mänguauto läks päikese mõjul rabedaks ning murenes üsna kergelt pisikesteks kildudeks Sad

Mis puudutab 1940ndate aastate autotööstuse plastmasse, siis tollal oli olukord veelgi hullem ehk valik veelgi kasinam. Peamine ja ka pea ainus plastiliik, mis ei murenenud kergelt, oli N.Liidus tollal karboliit. Seda valmistati kaseiinist. Maakeeles seletatult - piimast/kohupiimast Wink Ning tollal valmistatud karboliitosade (nt Pobi armatuurlauaplast, Volga rool) hävimisega oleme me täna püsti hädas, sest materjal on väga lagunemisaldis ning kapriisne. Ning seda olukorras, kus plastist valmistati vaid mõõtmete osas väikeseid osi!

Lisaks karboliidile oli tollal olemas ka eboniit, kuid see kõlbas oma rabeduse tõttu vaid roolide, armatuurlaua nuppude vm kompaktsemate ja \"paksemate\" detailide tegemiseks (nt GAZ 51-l).

Samas puidust valmistati tõldu juba sajandeid tagasi ning õigel hooldamisel ja katuse all hoidmisel peab puit vastu ka mitu aastakümmet.
Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, alates 20. maist oleme avatud R,L,P 11-18







Vasta
#31
Muide, GAZ-51 stantside kohta:
- minule tundub et need olid kohe algusest olemas, kuna on olemas suured kahtlused et Studebakerite koostamisega tegelevatel tehastel NLterritooriumil stantsiti pleki kohapeal.
Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#32
Minu teada kolis bensiinipaak veokasti nurga alt juhiistme alla aastal 1951. See peaks siis määratlema ka selle Lätis oleva GAZ-51 sünniaasta.
Vasta
#33
kolz Kirjutas:http://pilt.ee/view/550993/
Siin veel üks Gaz 51 puukabiin (pildid eile tehtud). Kuuekümnendate keskpaigal vahetati see täisplekkkabiini vastu ja seni seisis see kuuri all, kuni kuur kokku vajus. Kabiini tagasein koos aknavõrguga vedeleb ka seal juures maas. Porilauad olid ka olemas.

Nägin seda kabiini eile ilusti kärule pakituna seismas. MIngid tõsisemad mõted sellega või läheb lihtsalt \"hoiule\"? Väärt mõte igatahes seda säilitada, isegi kui kuhugi peale enam pista ei anna. Uksi ei ole?

Vasta
#34
denis23 Kirjutas:Muide, GAZ-51 stantside kohta:
- minule tundub et need olid kohe algusest olemas, kuna on olemas suured kahtlused et Studebakerite koostamisega tegelevatel tehastel NLterritooriumil stantsiti pleki kohapeal.

Mina isiklikult seda stantsi puudumise juttu eriti ei usu.

Esiteks, lendliisi autode valmistamist alustati nn üleöö ja põlve otsas - enne sakslaste Moskva alla jõudmist ei olnud ju jänkidelgi selge, kumba poolt sõjas üheselt toetada ja kas üldse toetada. Siis, kui sakslaste edu oli hämmastavalt ülikiire, otsustati venelasi ühel hetkel toetada ning palju ja kohe. Vaevalt et selle ajaga jõuti stantse Venesse vedada ja seal üles seada, pigem pandi need siiski Meerikamaal tööle ja N.Liidu roll piirdus osade autode vastuvõtmisega ja osade kokkumonteerimisega. Ühe stantsi evitamine on ju väga suur töö. Samas koostetsehhiks annab kergelt ümber seadistada iga suurema hoone.

Teiseks - miks pidi valmistatama puukabiine olukorras, kus stants oli olemas? Metallipuudust N.Liidus ei olnud (jutud sellest on jama), sõjatööstuse vajaduseks oli metallurgiatehaseid rajatud küll ja küll ning eriti just sõja ajal! On ju puukabiini valmistamine metallkabiini omast (käsi)töömahukamgi ja kabiin ei pea kaua vastu.

Kui kellelgi on kindlad andmed, et stants oli siiski venelastel Studede ajast olemas, siis võib üheks põhjuseks olla veel suureformaadilise pleki puudumine ehk siis midagi polnud sinna stantsi alla panna. Teada on, et esimesed Pobid (ca kuni 1950) valmistati kokkukeevitatud detailidest, st nii katus, tiib jm osad olid mitmest osast kokku pandud. Stants tahab enda alla aga alati homogeenset plekki, mitmest tükist hiljem kokkukeevitatu sinna ei kõlba. Kui meeriklased sõja ajal tarnisidki suureformaadilist plekki N.Liitu, siis pärast sõda nad seda ometi enam ei teinud - endine liitlane oli nüüd ju vaenlane.

Tegelikult vajaks see teema eraldi uurimist, et päris kindlalt vastata. Usun, et Moskvas on kaks härrasmeest - Šugurov ja Chudakov, kes ehk suudaksid sellele küsimusele vastata. Võibolla saab teavet ka miskitest Venemaal tehtud ajaloouurimustest vms?
Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, alates 20. maist oleme avatud R,L,P 11-18







Vasta
#35
ennww Kirjutas:Nägin seda kabiini eile ilusti kärule pakituna seismas. MIngid tõsisemad mõted sellega või läheb lihtsalt \"hoiule\"? Väärt mõte igatahes seda säilitada, isegi kui kuhugi peale enam pista ei anna. Uksi ei ole?

Kabiini peaks jõudma hr. R.Rajule ja arvatavasti saab puitkabiiniga gaz-51 taastusosaks, kui saab, näeb praegu ikka suht vilets välja.
Vasta
#36
valdo Kirjutas:
denis23 Kirjutas:Muide, GAZ-51 stantside kohta:
- minule tundub et need olid kohe algusest olemas, kuna on olemas suured kahtlused et Studebakerite koostamisega tegelevatel tehastel NLterritooriumil stantsiti pleki kohapeal.

Mina isiklikult seda stantsi puudumise juttu eriti ei usu.

Esiteks, lendliisi autode valmistamist alustati nn üleöö ja põlve otsas - enne sakslaste Moskva alla jõudmist ei olnud ju jänkidelgi selge, kumba poolt sõjas üheselt toetada ja kas üldse toetada. Siis, kui sakslaste edu oli hämmastavalt ülikiire, otsustati venelasi ühel hetkel toetada ning palju ja kohe. Vaevalt et selle ajaga jõuti stantse Venesse vedada ja seal üles seada, pigem pandi need siiski Meerikamaal tööle ja N.Liidu roll piirdus osade autode vastuvõtmisega ja osade kokkumonteerimisega. Ühe stantsi evitamine on ju väga suur töö. Samas koostetsehhiks annab kergelt ümber seadistada iga suurema hoone.

Teiseks - miks pidi valmistatama puukabiine olukorras, kus stants oli olemas? Metallipuudust N.Liidus ei olnud (jutud sellest on jama), sõjatööstuse vajaduseks oli metallurgiatehaseid rajatud küll ja küll ning eriti just sõja ajal! On ju puukabiini valmistamine metallkabiini omast (käsi)töömahukamgi ja kabiin ei pea kaua vastu.

Kui kellelgi on kindlad andmed, et stants oli siiski venelastel Studede ajast olemas, siis võib üheks põhjuseks olla veel suureformaadilise pleki puudumine ehk siis midagi polnud sinna stantsi alla panna. Teada on, et esimesed Pobid (ca kuni 1950) valmistati kokkukeevitatud detailidest, st nii katus, tiib jm osad olid mitmest osast kokku pandud. Stants tahab enda alla aga alati homogeenset plekki, mitmest tükist hiljem kokkukeevitatu sinna ei kõlba. Kui meeriklased sõja ajal tarnisidki suureformaadilist plekki N.Liitu, siis pärast sõda nad seda ometi enam ei teinud - endine liitlane oli nüüd ju vaenlane.

Tegelikult vajaks see teema eraldi uurimist, et päris kindlalt vastata. Usun, et Moskvas on kaks härrasmeest - Šugurov ja Chudakov, kes ehk suudaksid sellele küsimusele vastata. Võibolla saab teavet ka miskitest Venemaal tehtud ajaloouurimustest vms?

Enne sõda tellis NL autotööstus keerukamad stantsosad Ühendriikidest: näiteks ZIS 101 esitiivad, KIM-i kerekomplektid jne. Mul ei ole kirjandusest silma jäänud, et ka peale sõda oleks stantsdetaile kuskilt välismaalt tellitud-järelikult püüti neid teha ise. Sama käib ka stantsimisel kasutatud pleki kohta: seegi oli eriomadustega ja suuremõõtmeliste osade stantsimisele alluv plekk, mida Venes enne sõda vajalikul hulgal ja kvaliteedis teha ei suudetud. Minu teada imporditi stantsplekki NL-i kogu autotööstuse eksisteerimise aja jooksul suuremates ja väiksemates kogustes. Vene stantsitehnoloogia saavutuseks loetakse muide ZIM-i kapotikaant (1950) mis on \"välja löödud\" ühest plekitahvlist ja mis ei vajanud mingeid täiendavaid keevisõmblusi ega tinapahtlit.

Tulles nüüd selle Lätis eksponeeritava puukabiiniga Gaz 51 juurde tagasi, siis algsest \"komplektatsioonist\" on tal vajaka vaid tehaseinstruktsioonide kleebised ja tahvlid: 1948 a tehasemanuaali järgi oli neid tahvlikesi kokku 9! Kusjuures enamik õpetusi-hoiatusi paiknes kabiinis: armatuurlaual, tuuleklaasi kohal puidul, istme külje allosal jne. Kui tekib mahti katsun need sildikeste tekstid tehaseraamatust ära skaneerida.
Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#37
eberhard Kirjutas:Tulles nüüd selle Lätis eksponeeritava puukabiiniga Gaz 51 juurde tagasi, siis algsest \"komplektatsioonist\" on tal vajaka vaid tehaseinstruktsioonide kleebised ja tahvlid: 1948 a tehasemanuaali järgi oli neid tahvlikesi kokku 9!

Nii ilus see lätlaste 51 nüüd ka ei ole. Puudu/valed on:

- nupud
- vale on tagatuli (kruvid peavad varasemal isendil olema keskteljel, mitte tsentrist väljas);
- puudu on tule kõrval asuv kärupistik (oli kõikidel tehasekomplektsuses);
- puudu on riistakast/õlipotsu.

Muidugi on need tühised pisiasjad kõige muu kõrval (algne kast, algne puitkabiin jms).

Kapoti alla ma ei vaadanud, ma ei tea, mis seal on või ei ole.
Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, alates 20. maist oleme avatud R,L,P 11-18







Vasta
#38
eberhard Kirjutas:Vene stantsitehnoloogia saavutuseks loetakse muide ZIM-i kapotikaant (1950) mis on \"välja löödud\" ühest plekitahvlist ja mis ei vajanud mingeid täiendavaid keevisõmblusi ega tinapahtlit.

Kas ZIMi katus ei ole stantsitud ühes tükis? Aga Pobi oma (peale 1950ndate algust)?

Seda me teame kõik, et varaste (1. seeria) Pobide katus oli mitmest tükist kokku keevitatud.
Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  üks loojaid ja eestvedajaid
Tutvustame jalgratta ajalugu Eestis, väljas on üle 120 ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, alates 20. maist oleme avatud R,L,P 11-18







Vasta
#39
Zimi katus on muidugi ka ühes tükis stantsitud, aga seal ei ole kumerused nii \"järsud ja sügavad\" kui Zimi kapoti puhul. Kui Zimi kapott pahempidi keerata siis kapotikaane ninapoolne ots on ikka paras silmapesukauss.

See läheb nüüd küll teemast välja, aga kus paiknesid varase Pobi katuse keevisõmblused?
Huvitun GAZ 12 ZIM-i varuosadest ning selle sõidukiga seotud kirjandusest, dokumentidest ja mälestustest.
Vasta
#40
eberhard Kirjutas:Enne sõda tellis NL autotööstus keerukamad stantsosad Ühendriikidest: näiteks ZIS 101 esitiivad, KIM-i kerekomplektid jne. Mul ei ole kirjandusest silma jäänud, et ka peale sõda oleks stantsdetaile kuskilt välismaalt tellitud-järelikult püüti neid teha ise. Sama käib ka stantsimisel kasutatud pleki kohta: seegi oli eriomadustega ja suuremõõtmeliste osade stantsimisele alluv plekk, mida Venes enne sõda vajalikul hulgal ja kvaliteedis teha ei suudetud. Minu teada imporditi stantsplekki NL-i kogu autotööstuse eksisteerimise aja jooksul suuremates ja väiksemates kogustes. Vene stantsitehnoloogia saavutuseks loetakse muide ZIM-i kapotikaant (1950) mis on \"välja löödud\" ühest plekitahvlist ja mis ei vajanud mingeid täiendavaid keevisõmblusi ega tinapahtlit.
Mina olen kuulnud et Moskvich 403 oli ka valmistatud USA plekist-imporditud plekk, mis on paksem ja parem kui NL-s toodetud plekk.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne