02-04-2008, 20:37 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 06-04-2008, 10:35 AM ja muutjaks oli mrali.)
Siin lubatud Tadþikistanide lugu.
1945. aastal moodustati NSVL Riikliku Kaitsekomitee korraldusega Põhja-Tadþikistanis, mitte kaugel Leninabadi linnast mäekeemiakombinaat nr. 6, mille ülesandeks seati Nõukogude aatomiasjanduse käimalükkamine (vahemärkusena, umbes samal ajal rajati samade ülesannetega mäekeemiakombinaat nr. 7 ka Sillamäel). Kombinaadi ehitasid eeskätt GULAGi vangid ning Tadþikistani asustatud volgasakslased, nende juhtimiseks saadeti sinna ka suurem punaväe ohvitserkond.
Koos kombinaadiga rajati selle lähedusse ka suletud linn (vn. k. atomnõi naukograd), millele anti Tðkalovski nimi (ja koodnimi Leninabad-30). Linna rajati ka mitmeid mäekeemiakombinaadi
tugiettevõtteid, teiste seas ka autoremonditöökojad. 1953 omistati töökodadele nimetus Tðkalovski Autoremonditehas (ja linna salastatuse tõttu ka "postkast 4264"). Tehases remonditi mäekeemiakombinaadi ja selle tugiettevõtete sõidukeid (nii nõukogude kui ka lendliisi) ning tehti kapitaalremonti GAZ- ja ZiS-veoautodele, traktoreile S-80 ja S-100 ning ekskavaatoritele E-302.
1958. aasta märtsis otsustas planeedikuuendiku aatomimajandust kureeriv NSVL Keskmise Masinaehituse Ministeerium (lühend Minsredmað), kelle haldusalasse kuulus ka Tðkalovski kombinaat (nüüdse ametliku nimega Leninabadi Mäekeemiakombinaat) hakata ministeeriumi haldusala objektide töötajate transpordiks ise autobusse tootma. Tehase valik langes tadþikkidele, kuna nad omasid juba varasemast ZiS-16 puitkarkasside uuesti ehitamise kogemusi.
Baasmudeliks valisid tðkalovsklased Kaunase tehase bussi KAG-3, põhjusteks selle lihtne konstruktsioon ja baseerumine GAZ-51-l. Augustis 1958 külastas suurem grupp tadþikke Kaunast, kust saadi kasutada kogu KAG-i tehniline dokumentatsioon ja terve bussi jagu detaile.
Esimene, Kaunasest saadud detailidest komplekteeritud autobuss valmis mais 1959 ja sai indeksiks Tadþikistan-1. Sama aasta sügisel tuli Moskvast mudelile heakskiit ning 1960 valmis juba 112 seeriabussi. Mõnede aastate pärast toodeti iga-aastaselt juba stabiilselt 150-200 autobussi.
Tadþikistan-1 oli väheste muutustega (1962 sai see avatavad küljeaknad ja lisa-iludetaile ning indeksi T-1A) tootmises aastani 1976, keresid ilma alusvankrita toodeti veel 1978. aastal. Juba 1968 alustasid tehase insenerid aga vananenud T-1A asendaja väljatöötamist. Uue mudeli indeksiks sai Tadþikistan-2, baasmudeliks sel GAZ-52-01 ja kere põhines metallkarkassil. Moskva ülemuste heakskiit sellele tuli 1969 ning 1970 valmisid juba GAZ-53A alusel esimesed 24 seeriabussi. 1973 läbis T-2 esimese moderniseerimise (indeks T-2A) ning 1975 asendus A mudelitähises B-ga. 1975. aasta 4. aprillil valmis tuhandes Tadþikistan-2.
Samas oli ka Tadþikistan-2-l mitmeid konstruktsiooni puudujääke, mis eriti lõid välja Siberi, Kaug-Põhja ja Kesk-Aasia rasketes teeoludes. 1974 võeti seetõttu vastu otsus uusi busse arendada võimsama mootori ja tugevama ehitusega ZiL-130 alusel. Esmalt valmisid katsemudelid Tadþikistan-3 ja Tadþikistan-4, mis kasutasid pisut moderniseeritud Tadþikistan-2B keret, mis "istutati" ZiL-i raamile.
Katsetustel NAMI keskpolügoonil Dmitrovis (NICIAMT-is) selgus, et see pole samuti ideaalne lahendus, mistõttu uus seeriamudel Tadþikistan-5 sai aga täiesti uue kere (mis mõningate väidete kohaselt põhines mingil Pavlovo tehase tolleaegsel prototüübil). Esimene T-5 katsemudel valmis 1975 ning aasta hiljem väljus Tðkalovski tehasest esimene 19-masinaline partii.
Tadþikistan-5 saigi tuntuimaks ja levinumaks Tðkalovski tehase mudeliks. 1978 sai buss omale kolmeosalise reisijateukse ning juba 1980 valmis tuhandes selle mudeli esindaja. See võimaldas ka lõpetada vananenud Tadþikistan-2 tootmise. 1982 sai T-5 ka uue indeksi, milleks oli Tadþikistan-3205 (sama indeksit Pavlovo tehase bussiga võimaldas kasutada tõsiasi, et tehas allus Minsredmaðile, mitte NSVL Autotööstuse Ministeeriumile). 1986. aastal valmistati Tðernobõli katastroofi tagajärgede likvideerijatele ka väikepartii tinaplaatidega kaetud busse. T-5 ja T-3205 leidsid laialdast kasutust kogu NSVL-i aatomilinnades (muuhulgas olla neid olnud ka Sillamäel ja ka mõningatel muudel Eesti liidutehastel).
Peale busside toodeti Tðkalovskis ka GAZ-66 baasil "vahtovkasid" Minsredmaði ja Mintsvetmeti (NSVL Värvilise Metalli Tööstuse Ministeerium) mägipäästeüksustele, GAZ-i peal toiduainete veo furgoone ja erinevaid haagiseid.
NSVL lagunemine viis ka Tðkalovski tehase keerulisse olukorda, 1991 moodustati tehase baasil koostöös ZiL-iga ühisfirma "Hudþand-ZiL" (Leninabad oli vahepeal tagasi saanud ajaloolise Hudþandi nime). Moskvalastele kuulub ettevõttes 49-protsendine osalus, ülejäänu on Tadþiki riigi käes. Muutunud poliitiline situatsioon tegi aga senise busside Venemaale ning vastupidise detailide tarne keerukaks, mistõttu 1994 alustati T-3205 tootmist ka Venemaal Ivanovo oblastis Rodnikis indeksi Rodnik-3230 all.
1990. aastatel valmisid Tðkalovskis ka mõningad uute mudelite katsetused indeksite TðAZ-4209(1), -3220 ja -4214 all. Tootmisse jäi ka mõnevõrra moderniseeritud T-3205, mille aluseks nüüd küll ZiL-433362 või -4331 ja indeksiks TðAZ (Tðkalovski Autobussitehas) -3223x.
Tänasel päeval toodab Tðkalovski tehas haagiseid, remondib trollibusse ja vahel paneb ka mõne autobussi kokku (aastas ühekohaline arv).
Täpset toodetud Tadþikistanide arvu pole teada.
Link I.Denisovetsi lehele: http://denisovets.narod.ru/remz/tadjikis.../chaz.html
1945. aastal moodustati NSVL Riikliku Kaitsekomitee korraldusega Põhja-Tadþikistanis, mitte kaugel Leninabadi linnast mäekeemiakombinaat nr. 6, mille ülesandeks seati Nõukogude aatomiasjanduse käimalükkamine (vahemärkusena, umbes samal ajal rajati samade ülesannetega mäekeemiakombinaat nr. 7 ka Sillamäel). Kombinaadi ehitasid eeskätt GULAGi vangid ning Tadþikistani asustatud volgasakslased, nende juhtimiseks saadeti sinna ka suurem punaväe ohvitserkond.
Koos kombinaadiga rajati selle lähedusse ka suletud linn (vn. k. atomnõi naukograd), millele anti Tðkalovski nimi (ja koodnimi Leninabad-30). Linna rajati ka mitmeid mäekeemiakombinaadi
tugiettevõtteid, teiste seas ka autoremonditöökojad. 1953 omistati töökodadele nimetus Tðkalovski Autoremonditehas (ja linna salastatuse tõttu ka "postkast 4264"). Tehases remonditi mäekeemiakombinaadi ja selle tugiettevõtete sõidukeid (nii nõukogude kui ka lendliisi) ning tehti kapitaalremonti GAZ- ja ZiS-veoautodele, traktoreile S-80 ja S-100 ning ekskavaatoritele E-302.
1958. aasta märtsis otsustas planeedikuuendiku aatomimajandust kureeriv NSVL Keskmise Masinaehituse Ministeerium (lühend Minsredmað), kelle haldusalasse kuulus ka Tðkalovski kombinaat (nüüdse ametliku nimega Leninabadi Mäekeemiakombinaat) hakata ministeeriumi haldusala objektide töötajate transpordiks ise autobusse tootma. Tehase valik langes tadþikkidele, kuna nad omasid juba varasemast ZiS-16 puitkarkasside uuesti ehitamise kogemusi.
Baasmudeliks valisid tðkalovsklased Kaunase tehase bussi KAG-3, põhjusteks selle lihtne konstruktsioon ja baseerumine GAZ-51-l. Augustis 1958 külastas suurem grupp tadþikke Kaunast, kust saadi kasutada kogu KAG-i tehniline dokumentatsioon ja terve bussi jagu detaile.
Esimene, Kaunasest saadud detailidest komplekteeritud autobuss valmis mais 1959 ja sai indeksiks Tadþikistan-1. Sama aasta sügisel tuli Moskvast mudelile heakskiit ning 1960 valmis juba 112 seeriabussi. Mõnede aastate pärast toodeti iga-aastaselt juba stabiilselt 150-200 autobussi.
Tadþikistan-1 oli väheste muutustega (1962 sai see avatavad küljeaknad ja lisa-iludetaile ning indeksi T-1A) tootmises aastani 1976, keresid ilma alusvankrita toodeti veel 1978. aastal. Juba 1968 alustasid tehase insenerid aga vananenud T-1A asendaja väljatöötamist. Uue mudeli indeksiks sai Tadþikistan-2, baasmudeliks sel GAZ-52-01 ja kere põhines metallkarkassil. Moskva ülemuste heakskiit sellele tuli 1969 ning 1970 valmisid juba GAZ-53A alusel esimesed 24 seeriabussi. 1973 läbis T-2 esimese moderniseerimise (indeks T-2A) ning 1975 asendus A mudelitähises B-ga. 1975. aasta 4. aprillil valmis tuhandes Tadþikistan-2.
Samas oli ka Tadþikistan-2-l mitmeid konstruktsiooni puudujääke, mis eriti lõid välja Siberi, Kaug-Põhja ja Kesk-Aasia rasketes teeoludes. 1974 võeti seetõttu vastu otsus uusi busse arendada võimsama mootori ja tugevama ehitusega ZiL-130 alusel. Esmalt valmisid katsemudelid Tadþikistan-3 ja Tadþikistan-4, mis kasutasid pisut moderniseeritud Tadþikistan-2B keret, mis "istutati" ZiL-i raamile.
Katsetustel NAMI keskpolügoonil Dmitrovis (NICIAMT-is) selgus, et see pole samuti ideaalne lahendus, mistõttu uus seeriamudel Tadþikistan-5 sai aga täiesti uue kere (mis mõningate väidete kohaselt põhines mingil Pavlovo tehase tolleaegsel prototüübil). Esimene T-5 katsemudel valmis 1975 ning aasta hiljem väljus Tðkalovski tehasest esimene 19-masinaline partii.
Tadþikistan-5 saigi tuntuimaks ja levinumaks Tðkalovski tehase mudeliks. 1978 sai buss omale kolmeosalise reisijateukse ning juba 1980 valmis tuhandes selle mudeli esindaja. See võimaldas ka lõpetada vananenud Tadþikistan-2 tootmise. 1982 sai T-5 ka uue indeksi, milleks oli Tadþikistan-3205 (sama indeksit Pavlovo tehase bussiga võimaldas kasutada tõsiasi, et tehas allus Minsredmaðile, mitte NSVL Autotööstuse Ministeeriumile). 1986. aastal valmistati Tðernobõli katastroofi tagajärgede likvideerijatele ka väikepartii tinaplaatidega kaetud busse. T-5 ja T-3205 leidsid laialdast kasutust kogu NSVL-i aatomilinnades (muuhulgas olla neid olnud ka Sillamäel ja ka mõningatel muudel Eesti liidutehastel).
Peale busside toodeti Tðkalovskis ka GAZ-66 baasil "vahtovkasid" Minsredmaði ja Mintsvetmeti (NSVL Värvilise Metalli Tööstuse Ministeerium) mägipäästeüksustele, GAZ-i peal toiduainete veo furgoone ja erinevaid haagiseid.
NSVL lagunemine viis ka Tðkalovski tehase keerulisse olukorda, 1991 moodustati tehase baasil koostöös ZiL-iga ühisfirma "Hudþand-ZiL" (Leninabad oli vahepeal tagasi saanud ajaloolise Hudþandi nime). Moskvalastele kuulub ettevõttes 49-protsendine osalus, ülejäänu on Tadþiki riigi käes. Muutunud poliitiline situatsioon tegi aga senise busside Venemaale ning vastupidise detailide tarne keerukaks, mistõttu 1994 alustati T-3205 tootmist ka Venemaal Ivanovo oblastis Rodnikis indeksi Rodnik-3230 all.
1990. aastatel valmisid Tðkalovskis ka mõningad uute mudelite katsetused indeksite TðAZ-4209(1), -3220 ja -4214 all. Tootmisse jäi ka mõnevõrra moderniseeritud T-3205, mille aluseks nüüd küll ZiL-433362 või -4331 ja indeksiks TðAZ (Tðkalovski Autobussitehas) -3223x.
Tänasel päeval toodab Tðkalovski tehas haagiseid, remondib trollibusse ja vahel paneb ka mõne autobussi kokku (aastas ühekohaline arv).
Täpset toodetud Tadþikistanide arvu pole teada.
Link I.Denisovetsi lehele: http://denisovets.narod.ru/remz/tadjikis.../chaz.html