[Aspelund]

Ülalolev info on veidi ebatäpne. Eestlasi oli sellel FIM'i rallil terve naiskonna jagu. Ärahüppajaks oli Hille Sarapuu. Allolevas artiklis on viidatud tema konfliktidele kaasvõistlejaga, reaalselt neid ei olnud. Pigem oli ta kaasaegsete sõnul ise väga äkilise iseloomuga, võis õhtul Riias võisteldes otsustada, et ta tahab Tallinnas vanemate juures käia ja juba läkski, ilma kellelegi midagi ütlemata. Sellest olid tal probleemid Richard Laur'iga.
Ära hüppas ta Viinis ühes riidepoes, kuhu ta läks koos Õilme Kaseoruga.

JaaK Pihlau artiklist ajakirjast "Tuna"; "Eestlaste põgenemised
Läände: ärahüppajad II"

Esimene Eesti tippsportlane-ärahüppaja oli mootorrattur Hille Sarapuu, kes kadus Nõukogude spordidelegatsioonist Viinis 1968. aastal.
Sündinud 1937. a. Tallinnas, tõusis ta kiiresti Eesti kiiruisutamise paremikku, võites meistritiitleid ja püstitades Eesti rekordeid nii tüdrukute (15–16-aastaste), neidude (17–18-aastaste) kui ka täiskasvanute klassis (ühtekokku 16). Mõned tema tavalisel järvejääl püstitatud uisutamisrekordid olid ületamata veel 1970. aastatel, hilisemaid andmeid lihtsalt pole, sest vaatamata Ants Antsoni olümpiavõidule suri kiiruisutamine spordialana Eestis tasapisi välja.

Kiiruisutamisega lõpetas ta 19-aastaselt (1957), pühendudes täielikult motospordile, kus samuti tõusis Eesti paremikku. Tema esimene
treener “Spartaki” automotoklubis oli tuntud võidusõitja Virve Gustel-Laur-Kiisa.
Esimene Eesti meistritiitel motokrossis tuli juba 1958. aastal. Järgmisel kaheksal aastal võitis ta 8 meistritiitlit krossis ja hipodroomil,
tuli ka NL krossimeistriks ja hõbemedaliomanikuks. Kahel korral kukkus ta väga raskelt, viibides mitu nädalat haigevoodis. Ringrajal
etteotsa pääseda tal ei õnnestunud, siin sai määravaks mitte sõiduoskus, vaid tehnilised võimalused. Tasemel mootorrattaid ja mehaanikuid jätkus vaid üksikutele klubijuhtide soosikutele, pikapeale sündis terav konflikt
Hille Sarapuu ja teiste tippsõitjate (õed Virve Laur ja Õilme Kaseorg, Ivi Freivald- Laur) vahel.
Pärast 1965. aastat hakkas ta võistlusspordist kõrvale tõmbuma ja läks tööle tervishoiuministeeriumi autoparki kiirabiauto juhiks. Ainsaks võimaluseks välismaal võistelda olid tol ajal Rahvusvahelise Motospordi Föderatsiooni (FIM) motorallid, NL võistkonna koosseisus osales ta nendel viis korda, 1968. a. ralli jäigi viimaseks.
Kõigil FIM-i rallidel kuulus Nõukogude võistkonda hulgaliselt eestlasi, naistest Sarapuu kõrval veel Tea Tahk, Õilme Kaseorg, Virve Kiisa, Ivi Laur ja Luule Tull. Algul ei tahtnud Sarapuu 1968. a. rallil üldse osaleda, sest
nõuti, et pool osavõtumaksust tuleb tasuda ise, hiljem ta siiski vajaliku raha laenas. Ralli marsruudil Tallinn–Užgorod–Praha–Viin–Rooma toimus juulis, 11. juulil ületati Tšehhi piir, läbi Austria jõuti Itaaliasse, kust tagasi pöörduti tavaturistina.
25. juulil jõuti tagasiteel Viini, järgmisel päeval mindi grupiga linna sisseoste tegema. Linnaskäigu ajal Hille Sarapuu kadus, ja nagu hiljem selgus, läks kohalikku politseisse, paludes Austria võimudelt poliitilist varjupaika.
Nõukogude ametlike esindajatega kohtumast ta keeldus ja sõitis peatselt edasi USA-sse, kuhu jäigi püsivalt elama. Ilmselt polnud tegemist
varem kavandatud põgenemisega, otsus sündis spontaanselt kohapeal. Ta oli tervishoiuministeeriumi autopargis astunud ka partei liikmeks, kuid mingit huvi poliitika vastu ei ilmutanud, pole ka teada, et tal oleks olnud välismaal sugulasi või tuttavaid.
Eesti KGB-s algatati kohe Sarapuu vastu kriminaalasi, temaga hakkas tegelema leitnant Uno Ojamaa,13 kes muu hulgas otsis läbi korteri
ja kuulas üle sugulasi-tuttavaid. Juurdlusasi katkestati kuni asjaosalise tabamiseni, hiljem jälgis 2. osakond hoolikalt tema käekäiku
USA-s ja asi lõpetati 1976. aastal, kui selgus, et Sarapuu on abiellunud ja poliitikaga ei tegele.
1970. aastal abiellus Hille Sarapuu väliseestlase Bachmanniga, töötas Baltimore‘is ja Californias juuksuri-kosmeetikuna.