[valdo]

Juuresoleva kahe foto lugu (mida mina olen kuulnud) on järgmine. Kui 1941 algas sõda, rekvireeriti isikutelt/asutustelt autod ja mootorrattad ning need koguti Pärnu tänava äärde ühte hoovi kokku. Miskipärast ei viidud neid neid venelaste poolt tagalasse, ei lastud õhku ega samas antud saksa ajal hiljem ka nende omanikele tagasi.

Väidetavalt on need fotod tehtud saksa ajal (ca 1942-44), mil autod ja mootorrattad olid juba üsna paljaks rüüstatud vajalikumatest juppidest ning lapsed käisid jäänuste vahel mängimas. Suur tänu Rainerile ühendusest Weissenstein fotode eest!

Kui keegi tunneb fotodel kujutatud vrakistunud isendi margi ja mudeli ära, võiks selle siia postitada - tükike Eesti tehnikaajalugu saaks seeläbi jälle selgemaks! Samuti ka muu kaasnev teave teretulnud (et miks ikkagi need sõidukid seal niiviisi laiali lammutati ja kelle poolt?)

[kr8nik]

Võib-olla polnud kõik rekvireeritud sõidukid nii heas tehnilises korras, et neid kõiki oleks saanud kasutada. Seepärast jäid osa neist "doonoriteks", mille küljest oli hea vajalikke osi võtta teiste sõidukite liikvel hoidmiseks. Kolhoosile antud lehma või hobusega polnud peremehel midagi ette võtta, kuid kalli raha eest soetatud (ja seda kallima) sõiduki juures võis ju mõne väiksema vidina lahti kruvida või siis hoopis eemaldada, mis sõiduvahendit pikalt kasutada ei võimaldanud. Nii oli lootust oma auto hiljem päris tervena kätte saada ja uuesti sõidukõlbulikuks muuta.
Aga miks neid siis saksa ajal ära ei viidud? Võib-olla osa viidigi endiste peremeeste poolt minema, kuid ei maksa unustada, et enne sakslaste siiajõudmist oli toimunud küüditamine ning paljusid autoomanikke polnud võib-olla enam üldse Eestimaa pinnal. Tol ajal piisas ehk ainult auto omamise faktist, et Siberi rongile priipiletit saada. Pealegi oli ka sakslastel sõiduvahendeid vaja ning oma auto äratoomine ja korrastamine omaniku poolt oleks olnud päris kindlaks garantiiks sellest ilmajäämisel.
Ja miks neid ei õhitud? Arvan, et taganevatel punavägedel oli kümneid ja kümneid tähtsamaid asju teha kui selle "vrakigalerii" õhkimine.

[eberhard]

Identifitseerimisest läheb mu jutt küll mööda aga sõja eel rekvireerisid vened nii hobuseid, kariloomi, jalg- ja mootorrattaid, autosid kui ka raadioaparaate (üle kogu NLiidu). (Vaata näiteks fotosid raamatust "Eesti rahva kannatuste aasta") Samuti konfiskeeriti elanikelt liigseid suhkruvarusid mida Eesti valitsuse soovitusel hakkasid elanikud tegema 30-date lõpul. Ma ei usu, et keegi suhkrut vabatahtlikult loovutas, selle ostmise kohta ei jäänud ju kuskile jälge maha-meie peres pandi suhkur suurde koduveini klaaspudelisse, korgiti kinni ja maeti aeda liiva sisse. Aga raadioaparaadid anti küll ära- kuna raadiomaksu tõttu olid raadioomanikud niikuinii teada. Sakslased andsid raadioaparaadid tagasi-juhul kui muidugi oli kellele anda ja tuldi tagasi küsima! Jalgratastega oli sama lugu -venelane korjas neid kokku aga elanikkond püüdis varjata-meie peres peideti rattad suures laudkastis aeda maha ja kaevati sakslaste tulles jälle välja. Mu isa rääkis, et rattad olid maa-all olemisest siiski saanud roostekahjustusi.
Nähtavasti ei olnud see EW aegne ARK arhiiv ka ülitäiuslik või ei sattunud ta venede kätte: näiteid autode õnnestunud peitmiste kohta on ikka vast kümneid. Üks mu lähisugulane varjas rekvireerimise eest oma uut sõiduautot, aga venede naasmisel tuli see pealekaebajate tõttu ikkagi võimudele loovutada. Huvitav, et mingeid repressioone ei järgnenud.

[Aspelund]

Küllap aitas asju varjata ka sõja puhkemise eel tekkinud segadus. Alati sai väita, et tuli miski sõjaväelane, kes auto endaga kaasa võttis ja mingit paberit vastu ei andnud. Ürita siis tagantjärele tõestada, et seda Vasjat tegelikult olemas ei olnud.

Asp

[riko12]

Mul tuttava vanaisa olevat ka Nõo metsadesse oma auto peitnud aga ei mäleta enam kuhu. Puidust kere on arvatavasti mädanenud praeguseks aga rauast detaile võiks veel leida.

[manic]

Piltidelt paistab, et vähemalt sõiduautod on platsil suhteliselt vanad, 41. a. seisuga nii u. 10 aastat ja vanemad. Nähtavasti ei vaevutud vanemat tehnikat kaasa võtma. Samuti väiksemaid masinaid - kunagi lugesin, et näiteks arhitekt Edgar Velbri rekvireeritud väike Fiat 500 jäeti samuti kogumisplatsile, aga enne rüüstati põhjalikult ära. Arvata võib, et need Paide autod tehti ka enne lahkumist sõidukõlbmatuks.
Esimese pildi veoautod ei tundu jällegi eriti vanad olevat. Võib-olla läks taganemisel lihtsalt kiireks?
Tuvastamine on aga päris raske, autobaasi veok võib ehk olla inglise oma, aga muus osas ei oska esialgu küll midagi asjalikku öelda.
Veel seoses 41. aastaga, kunagi meenutas üks mu sugulane, et tema Excelsior tsiklit ei rekvireeritud, sellest sõideti lihtsalt tankiga üle!

[kass]

Tagasiandmise kohta saksa ajal. Kadunud onu rääkis, et saksa ajal oli ka käsk tsiklid ära anda, mis aastast see tuli ei tea, aga naabritel olla olnud mingi rihmülekandega võrr mida nad polnud loovutama tõtanud. Keegi aus inimene aga ilmselt teatas kuhu vaja ja politseinikud saabusid kohale, vaatasid ja vangutasid pead, kuid käsk oli käsk ja ära ta veeretasid. Ikkagi sõja ajal olid sõidukid igasugu erilubadega vist, iga alamarassi esindaja vabalt ringi ei põristanud, kütus ka polnud vist vabalt saada. Pildil tsiklid kaunis nõrgalt näha ja rüüstatud, tunduvad aga ka mitte eriti "moodsad" olevat.

[jaakh]

Ise neid aegu ei mäleta aga isa juttudest tean, et umbs sellele kohale Paides olevat loodud peale venelaste sissetungi autobaas. Tema kui noor autojuht oli saanud juhiloa just kätte ja sai sinna autobaasi kahelt omaküla mehelt natsjonaliseeritud 4 tonnise fordi veoauto juhiks. Tööks olevat olnud kuskil Esna kandis paemurrust kivide vedamine. Peale paarikuis töötamist oli alanud sõda ja kogu autobaas olevat koos autodega ülesse rivistatud ja kõigile püstolitega komissarid kõrvale pandud, sõit oli läinud Tartu-Petseri- Pihkva. Kõik autod olevat olnud täiskoormatega. Isa sõnul oli tema autol üks tagumine rehv katki  ja sellepärast oli tema autole laetud ainult Paide trükikoja trükipress. Venemaale jõudes oli autod eesti meeste käest ära võetud ja vene mehed nendega edasi sõitnud. Eesti mehed olid lootnud koju saada aga venelased olid nad rongi peale pannud ja Siberisse viinud. Isa rääkis, et oli neid Paide  baasi autosi siberi poole sõite rongi aknast näinud Need olid jäänud sakslaste pommirünnaku alla ja olevat olnud kraavis. Olen kuulnud, et sakslased tõid need autod Eestisse ja  tagastasid või andsid omanikele kasutamiseks. Nõukogude ajal kuuldud salajaste juttude põhjal oli see auto millega isa sõitis omanikule tagastatud ja sõja lõpus olevat omanikud ise selle lahti võtnud ja ühte heinaküüni ära peitnud. Praegu on selle heinaküüni kohal sõidutee ja autost pole jälgegi, küün ise lammutati 60 aastate algul maaparandustööde käigus.