Tsernobõli tehnika

Täna möödub 30.a katastroofist,mis muutis tervet Euroopat. Paljuski oli see inimliku eksituse viga aga oli suuresti löök ka Nõukogude liidu, kõikumatule arusaamisele,et nemad suudavad maailmas ainsana. Aatomi energiat ohutult kasutada. Kokku läks avarii tagajärgede koristamine maksma 15 biljonit rubla. Põhimõtteliselt oli see surma hoop NL niigi stagneerunud majandusele. Edasine on juba ajalugu.
[Pilt: 1762.jpg?w=1920&q=55&auto=format&usm=12&...6fe7e62246]

Väljavõte postimees.ee lehelt:
  • Eestist saadeti Tšornobõli tuumaelektrijaama avarii tagajärgi likvideerima 4833 meest peamiselt vanuses 20–39 aastat. Enamik neist saadeti sinna sõjaväe kordusõppuste sildi all.

  • 85% meestest viibis Tšornobõlis kolm kuni neli kuud, kuigi oli ette nähtud, et üle kahe kuu ei tohiks seal keegi olla.

  • Mehed tegid transpordi-, ehitus- ja lammutustöid, eemaldasid labidatega saastunud pinnast ja osalesid ka purunenud reaktori sarkofaagi ehitusel.

  • Peamine kaitsevahend oli vati-marlimask, kuid paljud ei kasutanud sedagi. Joodipreparaate sai 30–40% meestest, kuid sageli anti neid hilinemisega.

  • 87% Tšornobõlis käinutel olid ametlikult registreeritud kiiritusdoosid, mis kanti sõjaväepiletisse või sõjaväenimekirja. Kõik Tšornobõlis käinud said väga suure kiiritusdoosi, kuigi ametlikud andmed seda ei kinnitanud. Suurem osa seal käinutest on saanud poole suurema kiirituse, kui tavaliselt saadakse kogu eluaja jooksul.

  • 2008.–2013. aastal korraldati Eesti veteranide seas vaimse tervise uuring, millest selgus, et ligi 40% Tšornobõli veteranidest kannatab meeleolu- ja ärevushäirete või alkoholiprobleemide all.

  • 2015. aasta alguses elas Eestis kuni 3000 Tšornobõli veterani.



Vasta

Samas lugesin hiljaaegu mingit uuringut, et ei olnud see asi seal nii hull midagi, olid kaitsevahendid ja ei saadud nii katastroofilisi kiirgusdoose, kui siin vahepeal väideti. Praegu tulevad juba uued ühejalgsed Iraagist ja mujalt, kelle ravimiseks nüüd lihtrahvalt raha sanditakse. Eks suurriigid kasutavad ikka pugejalike väikeriikide paremaid poegi kahurilihana kohali kubjaste mahitusel ja heakskiidul.
Vasta

(26-04-2016, 11:13 AM)jurkman Kirjutas:  Samas lugesin hiljaaegu mingit uuringut, et ei olnud see asi seal nii hull midagi, olid kaitsevahendid ja ei saadud nii katastroofilisi kiirgusdoose, kui siin vahepeal väideti.
...

Sedasama väideti ka kevadel 1986. Et ei olnud hullu midagi, väike sutsakas tuumakatlas ainult. Wink

Radiatsioon on vastik asi. Silmaga ei näe, näpuga ei tunne. Esialgu... Jamaks läheb hiljem. Sad

Iseasi muidugi, palju on veteranide probleemides objektiivset süüd toonasel kiirgusel ja palju maailmakorra muutusega toimetulematusel.
Vasta

Alguses oli kõige hullem. Potil lendas kaan ju minema... ja kõik mööda ilma laiali.
Võibolla juba kordan aga sõbra jutu järgi Viljandist 7-8 km. lõuna poole olid tiigis kõik sääsed surnud.... mailma kuhi.... peale seda matsu.... ju siis ikka oli midagi.
Vasta

Nüüd ma tean kuidas suvel sääskedest lahti saab Toungue
Vasta

(26-04-2016, 12:49 PM)tanel. Kirjutas:  Nüüd ma tean kuidas suvel sääskedest lahti saab Toungue

Tore aga sa ei ela Viljandimaal....selleks pead siia kolima. Big Grin
Vasta

Veel mõtteainet tänase tähtpäeva puhul:

http://maailm.postimees.ee/3670313/tana-...-aastapaev


Vasta

Eile näidati ETV-s üht prantslaste toodetud „tagantjärgi tarkust“
Kes ei näinud, saab siit vaadata.
http://etv.err.ee/v/dokumentaalfilmid/va...ntrol-2016
Mõned vead ka sees – väidetakse, et ei võetud „kordusõppustele“ alla 30 ja/või lasteta mehi...? No ikka võeti küll! Töö juurde tuldi järgi.
Ja veel jäi märkimata, et toda saatuslikku katset ei juhtinud mitte /nõukogude insenerid/,nagu filmist võis järeldada, vaid käsud anti kompartei liinis... (sellest on venelased ise filmi teinud)
Kindlasti oli faktivigu veelgi. Kohe ei märka. Ja eks aega on möödunud, pealegi, kas väljamaalased kõike sellest ajast ja (olu)korrast taipavadki.
Vasta

Siin on ka huvitavaid pilte: http://fishki.net/1932807-26-aprelja-198...-ajes.html
Vasta

Nagu eespool mainitud, on tehtud uurimus, mis ei näita, et tuumajama likvideerinud meeste seas oleksid tüüpilised kiiritusest põhjustatud surmad -- leukeemia või kilpnäärme ebatalitluse läbi -- sagedamad kontrollgrupis esinenutest. Mis ja kuidas võis olla?

Räägime kõigepealt natuke arvudest. Osaliste mälestused viitavad, et mobiliseeritute puhtakujulist surmasaatmist venelased ei kasutanud -- "iga mees sai labidatäie prahti visata ja siis oli tööpäev läbi". Mis tähendab, et vähemalt püüti mõnesugustest normidest kinni pidada.
Üks neil päevil kõlanud väide on, et Tšernobõli mehed said suurema kiirgusannuse kui tavatingimustes kogu elu jooksul. Vaatame, mida see tähendab.

Merepinna kõrgusel elava inimese aastane kiirgusannus on 0,15 rem. (Jah, ma tean, et SI-ühik on siivert, aga see allikas, millest ma andmed olen saanud, kasutab rem'i. Vahet pole, kes tahab, võib kõik arvud sajaga läbi jagada (1 Sv = 100 rem).) Paari kilomeetri kõrgusel saadakse 0,3 rem/a, sest osa kaitsvat atmosfääri jääb allapoole ning kosmilise kiirguse osa seeläbi kasvab.
Optimistlikult keskmiseks elueaks 80 aastat võttes saame, et inimene saab oma elu jooksul 12 rem jagu kiirgust. Selle järgi oleksid Tšernobõlis töötanud siis saanud "rohkem kui 12 rem". Kuhu see kiiritustõve mõttes paigutub?
Paneme tähele, et järgnev jutt käib lühikese aja (mõne päeva) jooksul saadud kiirgusest, mille kahjulikku mõju inimorganism ei suuda ära parandada. (See käib üldiselt igasugu kahjulike mõjude kohta. Arvutage, kui palju etanooli te oma elu jooksul ära tarbite, ja siis kujutage ette, et peaksite selle kolme päevaga sisse kallama.)

Peamiselt Hiroshima ja Nagasaki andmetest on välja kujunenud järgmine ligikaudne skaala:
0-75 rem: üldiselt tervisehäireid ei täheldata,
75-200 rem: kiiritustõbi (oksendamine, väsimus, isupuudus) 5 kuni 50 protsendil, praktiliselt kõik paranevad mõne nädalaga,
300 rem: kiiritustõbi praktiliselt kõigil, hakkab esinema surmajuhtumeid,
450 rem: 50% surmajuhtumeid,
600 rem: 80% surmajuhtumeid.
Ühekordset doosi 1000 rem ja enam ei ela praktiliselt keegi üle.

Niisiis, kui Tšernobõlist saadud kiiritusannus oli kuni kuus eluaegset, poleks üldiselt tohtinud midagi juhtuda. Muidugi on inimeste vastupanuvõimed erinevad ja mõni mees võis ju kiiritustõve saada.
Kuid kiiritusel on ka teistsugused tagajärjed. Ka väiksemad, kiiritustõbe mitte tekitavad kiirgusannused suurendavad elu jooksul vähki haigestumise ohtu. Selle kohta on statistilisi andmeid Suurbritanniast, mis ütlevad, et elu jooksul saadud iga 100 rem suurendab vähki haigestumise tõenäosust 1,81%. Naistel, muide. Kuivõrd meestel rinnavähki ei esine, on nende jaoks see protsent 1,36. On seda palju või vähe? Mingi hinnangu kohaselt sureb praegu iga viies inimene just vähki. Mis tähendab, et radiatsiooni "kõrvalise abita" on vähki suremise tõenäosus 20%. Protsent siia või sinna ei muuda üldpilti väga palju...

Minu arvates on tervisehädade põhjus psühholoogiline. Mehed aeti "kordusõppustele" kurat teab kuhu -- selgus, et tuumaprahti koristama. Kellelegi midagi mõistlikku ei räägitud, ja kui räägitigi, siis -- mäletame küll, mismoodi me venelaste ametlikesse avaldustesse suhtusime. Pealegi oli meid lapsest peale tuumasõjaga hirmutatud. Pealegi oli juba siis käibel arvamus, et radioaktiivset kiirgust saanud meestel kaob potents. (Ei kao, kuid tõsi on see, et sugurakkudes võivad kiirguse toimel mutatsioonid toimuda. Ka selle teadmine võib potentsile laastavalt mõjuda; potents on suuresti ka ülemises peas kinni.) Lisagem täiesti õige ja loomulik tunne teemal "meie käisime teie elusid kaitsmas ja nüüd on meid nurka visatud" -- ja pole ime, kui mõni mees enam eluga hakkama ei saanud. Mida kinnitab see, et Tšernobõlis käinute hulgas on enesetappe rohkem kui "kontrollgrupis". Enesesisendus on võimas relv, kuid töötab kahjuks mõlemas suunas.
Vasta

Kopeerin siia teksti postimees.ee lehelt:


Tšornobõli katastroofi toimumise ajal sattus tuumajaama jälgima eestlane Aivo Salum, kes oli õnnetuspaigast vaid seitsme kilomeetri kaugusel asuvas väeosas aega teenimas. Tema sõnul polnud mingit plahvatust ega tuleleeki.

Toona 20-aastane Salum oli 1986. aasta aprilliks selles kinnises luureväeosas teeninud aasta.

«See asus linnulennult seitsme kilomeetri kaugusel tuumajaamast. Meie sõjaväeosa asus tegelikult kolmnurgas Tsernobõli ja Prõpjati linna vahel. Prõpjat oli hiigelsuur 50 000 elanikuga linn, mida tohutu kiirusega ehitati tuumajaama ümber. Sinna kutsuti palju noori tööle, kuid kuna meil oli suletud sõjaväeosa, saime linnaluba sinna minemiseks harva,» meenutas Salum.

«Eelmisel päeval, see oli laupäev, oli aru saada, et midagi oli toimunud, sest hakkas meeletu sagimine, osade ohvitseride perekonnad läksid kohvritega bussidele ja sõitsid minema. Kõik ei läinud, aga mäletan umbes 100-meetrist järjekorda. Meile ei öeldud esialgu midagi.»

Tol saatuslikul ööl oli seersant Salum staabis valves. «Väeosa korrapidaja tuli ja ütles mulle, et mine ja vaata tuumajaama, kui toimub plahvatus või midagi muud, siis tule ja ütle. Mäletan, et seisin seal aia ääres kunstlikul kõrgendusel kaks või kolm tundi, vaatasin ja mõtlesin, et milleks sellist lollust vaja.»  

Kell 1.23 katastroof toimuski. «Ma väidan, et mitte midagi ei olnud näha – ei plahvatust, ei tuleleeki, mitte midagi.» Tuumajaama eraldas väeosast vaid istutatud männimets ja Salumi sõnul oleks seda kindlasti näha olnud. «Ma olen nii paljudele tuttavatele rääkinud: ma olin seal praktiliselt kõrval ja sinna näha polnud midagi.»

«Kui kirjutatakse, et kärgatas plahvatus, siis mina küll võin öelda, et midagi sellist ei olnud. Ilmselt oli sees põleng, vajus katus sisse või midagi taolist,» arutles Salum.

Siis anti talle uus korraldus: mine ohvitsere üles ajama. «Väeosa korrapidaja mulle mitteametlikult ütles, et jaamas on katastroof toimunud.»

Salum meenutab, kuidas viiekorruselistes ohvitseride majades ustele koputamas ja neid äratamas käis, et kella 4ks ohvitseride kogunemisele kutsuda. «Kolmandik neist olid purupurjus, oli ju nädalavahetus. Mulle öeldi: ütle, et sa ei saanud mind kätte.»

Järgmisel päeval läks juba suuremaks saginaks, pühapäeval läksid ära kõigi ohvitseride pered. «Meie ei saanud muud aru, kui ainult nägime, et sebimine toimus. Siis hakkasid helikopterid saabuma.»

Ajateenijad aga jäid. «Meil oli käsuliin: teadmine, et kohe meid viiakse. Kaks-kolm korda anti käsk, võtsime oma pambud, läksime veoautodele, siis aga käsutati jälle maha. Ei suudetud otsustada, mida meiega teha,» rääkis mees. «Kolm päeva olime veel seal, kuni teisipäevani. Mängisime võrkpalli ja päevitasime. Mingit hirmu küll ei olnud.»

Seejärel viidi neid esmalt 120 kilomeetrit õnnetuspaigast eemale ja paar nädalat hiljem Moskva külje all asuvasse sõjaväeossa.

«Kui sinna läksime, oli kaks ja pool nädalat möödas, meid oli terve vagunitäis ajateenijaid. Siis oli alanud paanika. Jõudsime Kiievi vaksalisse - see oli inimtühi, sest keegi ei julgenud sinna poole sõita. Kui aga sõjaväeossa saabusime, koheldi meid nagu tulnukaid, üks hakkas märatsema, et ärge laske neid siia, ma tahan veel lapsi saada!»

«Radiatsiooni mõõtmine käis kindlasti, midagi ilmselt me ikka külge saime,» nendib ta samas. «Kui läksime ära, olid meil seljas sinelid ja kõik muu. Kaheks nädalaks viidi meid veehoidla äärde 30 kilomeetrit enne Kiievit ja kui sealt edasi Moskvasse viidi, siis seal mõõdeti meie pagunitelt radiatsiooni ja meid tõsteti eraldi kõrvale, meid ei lastud kokku teistega. Mingi foon järelikult oli.» Uude sõjaväeossa minnes võeti Tšornobõlist saabunutelt kõik riided ära ja need põletati.

Ebaõnn pöördus õnneks

Peatselt 50-aastaseks saava Salumi tervisele õnnetuskoldes viibimine mingit mõju pole avaldanud. «Lugesin, et 10 aasta pärast avaldub see kilpnäärmes. Siis käisin omal käel arstil ja lasin kilpnääret uurida, aga midagi ei avastatud. Minu tervis on täiesti korras. Mul on poeg,» ütles praegu 50-aastane Salum. «Mul on kaksikvend, kes ei olnud Tšornobõlis. Aga kõik protsessid jooksevad meil paralleelselt, juuksed ja muu,» muheles ta.

«Pigem olid psühholoogilised tegurid, mis praeguseid veterane mõjutavad,» arvab Salum. «Hirm oli suurem kui kiiritus ise.»

Ometi tänab Salum õnne, et ajateenistujaid taastamistöödele ei jäetud. «Mõni üksik jäi sinna patrullima. Minu teada ka üks Eesti poiss ka, aga tema saatusest ma enam ei tea.»

«Võimalik, et ma oleks ka jäänud sinna tiirutama, sest mulle kui eestlasele oli pakutud väeosa komandöri autojuhi kohta,» meenus Salumile veel. «Õnneks alatult hõivati tagaselja ära, üks konkurent väitis, et ma ei taha. Ei tea, miks just alati eestlastele pakuti väeosade komandöride autojuhi kohta, eestlastel oli vist selline renomee. See järgmine mees, kes siis sai autojuhi koha, jäi pärast meie lahkumist sinna. Kuulsin hiljem, et nii tema kui komandör viidi pärast Kiievisse verd vahetama. Mina pääsesin sellest.»

Üks kummaline seik on tal veel meeles. «Minu sünnipäev on 29. aprillil, vend saatis mulle selle puhul paki. Pakk saabus nõks enne seda kohale, just samal päeval, kui pidin pakile järele minema, pandi postkontor kinni. Ja siis see pakk saadeti Eestisse saatjale tagasi. Milleks seda tehti? Võtta sellises olukorras ja saata pakid tagasi, see on minu jaoks müstika. Ema ja vend läksid matsid selle sünnipäevapaki metsa maha,» rääkis Salum.

Salum ütles, et teda häirib Tšornobõli meenutuste puhul liialt ühekülgne, paanikat tekitav käsitlus. «Võimalik, et seal on nüansse, aga minu kogemus on hoopis teistsugune.» Ta meenutas ka seda, kuidas Tšornobõli teemat kasutati Nõukogude Liidu lagundamiseks. «Selle vastu mul ei olnud midagi. Aga kui mina oma rahulikke tunnistusi andsin, siis need ei huvitanud kedagi.»


Vasta

Käidud ja nähtud kõike oma silmaga.Tuleb mõista, et erinevad inimesed täitsid seal erinevaid ülesandeid.Ei saa üheselt asja votta.Saadi väga erinevaid
doose.Mõni katuse puhastaja on lahkunud, samas kui terve aja tagalas suppi jaganul pole häda midagi.Ei mäleta, et seal tsoonis oleks ühtegi ajateenijat
sõdurit näinud.Väljaspool küll, isegi üht eestlast õnnestus kohata.
Vasta

 Kuidagi imelik mulje jäi eelviimasest postitusest:
Tsitaat:«Võimalik, et ma oleks ka jäänud sinna tiirutama, sest mulle kui eestlasele oli pakutud väeosa komandöri autojuhi kohta,» meenus Salumile veel. «Õnneks alatult hõivati tagaselja ära, üks konkurent väitis, et ma ei taha. Ei tea, miks just alati eestlastele pakuti väeosade komandöride autojuhi kohta, eestlastel oli vist selline renomee. See järgmine mees, kes siis sai autojuhi koha, jäi pärast meie lahkumist sinna. Kuulsin hiljem, et nii tema kui komandör viidi pärast Kiievisse verd vahetama. Mina pääsesin sellest.»
 
Aga lõpuks räägib endale vastu:
Tsitaat:Salum ütles, et teda häirib Tšornobõli meenutuste puhul liialt ühekülgne, paanikat tekitav käsitlus. «Võimalik, et seal on nüansse, aga minu kogemus on hoopis teistsugune.» Ta meenutas ka seda, kuidas Tšornobõli teemat kasutati Nõukogude Liidu lagundamiseks. «Selle vastu mul ei olnud midagi. Aga kui mina oma rahulikke tunnistusi andsin, siis need ei huvitanud kedagi.»

 Vbolla tunneb mees süümekaid, et tervisega pääses.

You see, pal, Elvis can´t read a contract.
All he knows is, no Ferrari, no rides with the top down.
Vasta

Oli ikka tsut ajateenijaid ka. Mäletan, et laagris läksin kuskile otse, üle nööri ja punaste lipukeste. Hüüatust selles melus ei pannud tähele, kuid AKM`i padruni raudatõmbamise kuulsin ära. Ja üks noor pilusilm sihibki mind. Ju olin eriosakonna gaz 66`le liiga lähedale sattunud. Peale jaanipäeva viidi relvad, e.osakonda ei näinud ka enam.
Kindlasti on paljutki  inimestel peas kinni. Riho Breivelist sai maavanem, Kalev Kaur pärast aastaid Kolga-Jaani vallavanem( olen talle siiamaale tänulik- aitas mitu minu täisvõetud Smena filmi Eestisse tuua). Samas palju lihtsaid poisse kujutas ette teab mida ja pööras jooma.
Hulludesse kohtadesse saadeti meil(Jõhvi tsiviilkaitse polgus)vabatahtlikke kas kohese kojusaamise, autasu või raha lubamisega(mida muidugi ei täidetud). Mäletan selliseid Kohtla Järve kaevureid. Neil näonahk ketendas, silmad punnis, logelesid pärast laagris, ei saadetud tööle enam ainult.
Mul enamus sealset riietust- varustust siiani kodus- ei hiilga midagi varnas...Kiirgusannuse mõõtmine kaheldav. Õppisime varsti taskulkantava DKP-50 osutavat plaatinatraadikest skaalal edasi koputama(nagu kraadiklaasi...). Siis anti klaasplaadikest sisaldav medaljon. Nendelt lugemit ei võetud.
Toda miiniotsija moodi dosimeetrit pidi hommikul nullima nagu oommeetrit. Tõstsid kepi üles ja keerasid osuti nullile. Seega momendi foon sai nulliks ja üle selle näitas. Aga foon sõltus tuulesuunast ja reaktorijäänuste aktiivsusest- kas oli jälle pealepuistatud killustikust ja tinast jagu saanud. Kui ikka maasika-tomati isu oli, nullisid korralikult kaetud kaevus ja siis proovisid peenart.
Olin mingi aeg Kohtla Järve lastearstiga ühel Uazikul. Tore poiss, kiitis sealset arstiameti kergust- et vaatad mehele otsa ja lausud- eta ot vodki, eta prohodit ja annad homseni sinise lehe.
Meid kõiki pahandas suure riigi võimetus jooditablette? kohale tuua- jäidki saamata. Teadsime, et jood tseesiumi isotoobi kilpnäärmesse ladestumise hoiab ära. Võibolla isegi hästi- olime seetõttu ettevaatlikumad.
Tuul tundus koguaeg ühest suunast tulevat. Rjadavoi Salum võis pealttuule suures radarijaamas teenida ja issanda seljataga olla.
Vasta

Küsiks siis veteranidelt otse:
Kuidas oli korraga ja marodöörlusega,avarii likvideerimise ajal? Saan aru,et kassid,koerad ja muud hulkuvad koduloomad löödi maha aga kui Kanal2 reporteri uudiste voo, diktorit uskuda siis vist ka inimesi?


Vasta

Jah, oli marodöörlust. Mäletan, olime ühes külas ja peale lõunat järsku rivistati pataljon üles ja kombatiga oli kaasas üks külataat, kes oli väga kuri, sest tema mesipuud olid ära rüüstatud. Nii me siis seal seisime ja kuulasime sõimu ja epistleid kuni ilmusid välja sõjakoolist pataljoni praktikale suunatud kolm kursanti, kelle näod olid ikka nii hullusti paistes, et kohe oli selge, kes mesipuude kallal käis. 
Vasta

Lappasin hulk aega google mapsi aerofotosid. Huvitav, et vähemalt kahes kohas, kus varem oli pargitud radioaktiivse kiirgusega üle külvatud tehnika, need platsid on täiesti tühjad. Tea kas on viidud kuskile mujale või maha maetud?

Aitan seadmete monteerimis ja demonteerimistöödel ning konstruktsioonide ehitamisel
www.ransar.ee
info[ät]ransar.ee
51934170 
Vasta

Tõenäoliselt maeti maha. Jutud sellest, et sealt tehnika Ukraina poole peal Donbassi paisati, ei päde: need masinad olid nii rüüstatud, et isegi parem tahtmise korral ei saanuks neid normaalselt taastata, lihtsam on võtta neid Ukraina armee ladudest.

A.

Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!
Vasta
Photo 

Kellele teema süvendatud huvi pakub, siis mo meelest väga hea kirjeldus sellises teoses, minul õnnestus eelmine aasta hankida http://www.teiseringiraamat.ee/?2361,-ts...i-medvedev, audioversiooni on võimalik kuulata siit http://www.nommeraadio.ee/meediapank.php...li%20vihik Hoopis teise nurga alt samast sündmusest teine maakeelne raamat on too http://www.apollo.ee/e-raamat-soda-nahta...oofis.html Kunagi sai kohalt mukana võetud ka selline pildiraamat 


Manustatud failid Pisipilt (pisipildid)
   

Ford Granada
Vasta

Maha olid lastud ja kuhjas maeti ikka kitsed, lehmad ja sead. Kassid, koerad ja roomiktraktorid jäid tervetena maha. Koerad metsistusid ruttu- nägid vaid eemalt leekivat karja. Iselugu olid kutsikatega mammad- need olid nii tühjaks imetud, et ei olnud enam võimelised toitu otsima. Sai oma toidupära termosetäis mõnele kallatud. Oli abi või pikendas agooniat...
Marodöörlus- mis see on? Juhtus suur jama mirnõi atom`ga. Olime appisaadetud sõdurid, meid toideti, maksti 50 rubla kuus palka, sellegi saatsime kodu. Uskusime mitu kuud, et suudame kõik koos asja parandada.
Maa-tee liivane, külatänav sõiduautole läbimatu, palavus. Juba nädalaga kasvas õuedesse kõrge kõrreline rohi. Kultuurimaja ja koolimaja olid meie mõistes majad, ülejäänud õlgkatusega hata`d. Üks kohalejäänud muti näitas oma elamist- lage tal polnudki. Suur vene ahi ja ülal kohe õlgkatus paistis! Laudasein nii hõre, et paistis läbi. Ju seal külma talve pole.
Puskari leidmiseks küll kuhugi lõhkuma ei hakanud- seda oli ikka siia-sinna jäänud ja leidsid naiste loogika järgi pakendatuna ja peidetuna(lillepeenrasse, puukuuri moosipurkides jne).
Sidekontorisse toodi lehti edasi, laialijagada polnud kellegile. Võtsid igast pakist mõne laagris lugemiseks ja kempsu jaoks ka kaasa. Ei keelatud. Vahel õnnestus leitud töötava telefoniga koodidega majandades mõnel kojugi helistada.
Kuskil Ukrainas või Valgevenes ostsime poe saiadest tühjaks- tervelt kolm tükki saime! Müüja ei olnud julgenud rohkem kaupa tellida- viimaks jäävad kätte. See oli veel elanikega külas... Vaesus, kahju inimestest.
Ühe kolhoosi asjapulga kodus oli üle mindud Gaz 67`lt Gaz 69`le. Temal olid Gaz 67`d esindatud kolmes variandis- sõjaaegne väga robustne, siis ustega pealtsõda ja veel esimehe polsterdatud "lux". Läbisõidetud mootoreid, sildu, vedrupaki poolikuid oli tal pommiauk täis. Võtsime peremehelt aadressi, et tuleme unikumidele järele. Plaaniks jäigi.
Korra Aleksandrovka küla tõkkepuu juures miilits vaatas autokasti ja ütles, et olla kummipaat kaduma läinud. Korra ajas miilitsa Uaz kohalike T 150k taga, plärtsutasid oma tongipüssi. Pihta kellegile ei saadud, ära kadusid silmist.
Kõige eksootilisem tehnikavidin oli Polesskoje (Tapa suurune linn)iidne raudtee aurukraana, mis tõstis kõrvaltee vagunist tinalehti autodele. Mõni päev hiljem oli ta külili teetammil ja autokraanad toimetasid tinaga. Siis laagri kõrval parkisid iseliikuvad skreeperid MO- ? Mehed seal juures olid õlised ja mustad kui kuradid. Kahetaktilise ülelaadijaga Mazmootoriga. Remonditi, liikuma neid ei saadudki selle kuu jooksul mis seal olime.
Igapäevatehnika- veepütid, Bat, Btr, tuletõrjeautod, Maz`del ekskavaatorid, köögid olid meil omal kaasas ja sinna nad arvatavasti jäid.
Suured Mi transpordikopterid täideti ja tulid Ovrutšist. Nende jaoks oli seal maanteekraavi maha pandud u 100 mm alumiiniumist kütusetorustik rauteejaama? Kogu trass lekis ja haises, lihtsalt ime et maha ei põlenud.
Kindralid käisid meil külas väikeste küürakate ründekopteritega(Volgad oleks käest võetud ja püsti lükatud). Iga järgmine tühistas eelmise õpetused-korraldused.
GPS`i asendas polguvana sohver. Kui kolonni esiots tagaotsa nägema sai, oli selge et jälle eksisime, tiirutame võpsikus. Saadeti poiss kiparisi (vist küpress- elupuutaoline hästi tüvelähedale hoidvate okstega puu. Kasvab kõrgeks, kuid püstiste okste tõttu halb ronimiseks) otsa kurssi külale määrama.
Tagadi laadal müüdi rohelisi ühe patareiga tulukesi. 86-ndal rippusid sellised kooritud pinnase mahapanekukoha okastraadil. Hiilgasid, kuni patareid jätkus. Seal konutas ka buldooseriga DT 75. Kelle koorem enam ära ei mahtunud, torkis selle käima ja lükkas sodi koomale.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne