[Obukakk]

Ja paljuke neid tsiviilautosid (loe: isiklikke) siis 1986 aastal seal, ütleme ausalt pärapõrgus olevates külades, inimestel oli. Elu käis lihtsat rada pidi, batja läks hommikul pohmas peaga kolhoosi tööle, juristas natuke traktoriga, lõunast tuli koju, rakendas hobuse ette, võttis baaba peale ja poe juurde külaasju arutama. Baabadel samakaaparaadid huugasid 24/7, 3 liitrine purk maksis 40 ruublit, paras vahest telgi peale ära libistada. Kaks lahvkat käis iga päev telklinnakus, sealt sai "kapteni napsi" (loe: odekolonn Kapitanskoje). Ära sõites tagasi kodumaale oli tükk tegemist, et "Jossiga" laagriplats siledaks põlluks tagasi muuta ja tühi lonni taara mulla alla matta. Eriti seal otsas, kus elasid Lätist pärit tuletõrjujad.
Mis puutub mogilnikutesse, siis käisime vähemalt ühe päeva seal ka tööl. Eriti ei ole seda päeva enam mälus, aga seda mäletan, et kaasas olnud sampoteh oli üsnagi sõiduvees.
Veel masinatest, meie tõime 1986 aasta oktoobris peaaegu kõik tagasi Eestisse, mis polgu käsutuses olid, nii militaar kui ka siit kaasa võetud tsiviilasutuste tehnika. Maha jäid ainult 2 militaar ARS-i (ARS 14U, ZIL 131 baasil), mida ei saadud sodist nii puhtaks. Mis veel Eestisse toodi, oli vagunitäis saelaudu, need läksivad kõik siin ohvitseride daatšadesse nagu kuulda oli. Telgid olid ju kõik laudkarkassidel.
Marodööritsemisest ka. Olime jälle ühes paljudest küladest kui peale lõunat hakkas mingine lärm. Rivistati meid siis üles. Tuli välja, et üks vanamees lärmas, et tema mesipuud on rüüstatud. Meie vastu, et pole võimalik. Kes see loll siis mesilastele kallale läheb. Pataljoni juures olid praktikal ka mingi keemiavägede sõjakooli kursanti. Need jäid rivistusele hiljaks ja kui nad keset suurt õiendamist kuskilt välja loivasid, oli kohe nende nägudest näha, kes mesipuude kallal käisid. Päris paistes olid teised. Pärast kombat vabandas, et ta partisanidest oli natike halvasti mõelnud.