[pen.skar]

Artiklist. Paljutki oli oma teha. Nagu sõjaski. Ei maksnud kohe tormata, rind õieli. Kuulasid kõrvalt dosimetriste, vaatasid tuule suunda, helikopterite tegutsemist jne. Kui asi paistis jama(kopterid tulid koormatuna Ovrutšist järjekordset "võbros`i" sulgema), pugesid kuhugi pööningule lõunani tudule- kes sind ikka leiab. Või sättisid end sellisesse ametisse, et polnudki vaja väljas käia. Namordnikku e respiraatorit tasus ees hoida. Korra istusin tavalisel õuepingil. Dosimetrist naljaviluks lasi ka pingist üle ja kuulsin isegi kõrvaklapi krigina ära. Kupatas mu kohe üles- maa kõik ilus aga pingile midagi pidama jäänud. Viru maavanem Riho B. oli meil leitnand-"postikana". Vahest käis ka kaasa. Kas tal on terviseprobleeme? Samas meedikute Yaz`i juht, mu tore sõber, väiksekasvuline elurõõmus Kaspar kuuldavasti hukkas end kodus pulmapäeva hommikul. Ei jõudnud elada...Vene autot tuli tal alailma putitada. Kõige hullemad kohad olid poritiiva alused, rattad ja õhupuhasti.
Ise olin Tsernobilis lihtvend. Mingi aeg määrati mind staabi käskjalaks. Ega ma öelnud kellegile, et ei meeldi see amet(eriosakondlased oli täitsa olemas Gaz 66 putkas). Kui saadeti leitnand Ivanovi järele, ajasin kapten Sidorovi kohale. Ja varsti olin prii sest öisest staabis tukkumisest. Muide mu viimane poeg sündis 1 mail, aasta hiljem. Praegu Kristiine loomakliinikus(ikka Tln, mitte Norras) kiirabiarst. Sõjaväest viilis küll mu naispere pealekäimisel ära.
Eks küsijaid oli palju, et kuidas seal ja kuidas endal on. Aga no elu kiire, polnud alati aega küsijale vastatagi. Mõne rahutuma võis kahtlema ja mõtlema võtta küll. Päris unustatud me polnud uue vabariigi aegki. Igakuiselt anti 60.- krooni, vahel kutsuti läbivaatusele, vahel kokkutulekule. Vahest mõni märk või postkaartki.
Ei ole kontakti "Ihvi" poistega. Nendest mõni vabatahtlikuna katuselkäija või autokoorma hullu kohta viimise järel kõndis silmad punnis ja näonahk ketendas nagu oleks maskita keevitanud- mis neis on saanud? Muidu elu nagu elu ikka. Elurõõmus Aalund põles purjuspäi? oma koduga koos. Jossimees Lass olla politsei autojuhina retside poolt kõrtsis maha löödud. Sõber Agu hakkas mesilasi pidama, ehitab rahavahe puhul ahje-korstnaid põllumajakarpidele. Nakatas mindki tsiklimaaniasse. Treib-keevitab praegu omale kokku hästitoimivaid masinavärke( varsi kuulda- maha müüdud, juba uus ja keerulisem projekt käsil). Mis mind Tšernobilis häiris- suur teadmatus. Iga nädal tuli mõni kindral kopteriga kohale ja ütles "otstaavit"(aitab, küllalt), tuleb hoopis nii teha! Kõik senine oli teil "mõšin voznja"(hiirte sebimine). Ja et jooditabletid sissevõtmiseks kohale ei jõudnudki(et tsesiumi isotoobile kilpnäärmes kohta poleks). Palavus- no sellega harjus. Mõni kuu Aleksandrovka külas, siis Denisovitšis telklaagris.
Aga nii käest ei maksnud puhkehetkel end lasta. Kasvõi ühe korra, aga pärast ei jõua kahetseda. Tea, kas neist mõni veel elus on::